Ma tahan sind sõnadega puudutada.
Armastus on Anton Hansen Tammsaare loomingu üks kesksemaid teemasid. Kirjandusteadlane Maarja Vaino on selle kohta märkinud, et armastus on Tammsaare tegelastele alati probleem, mitte lahendus.
Kuidas rääkida armastusest? Ja miks me sellest üldsegi räägime, kui näib olevat niigi selge, et armastusi on lugemata palju ning minu armastus ei pruugi olla sinu armastus? Kuidas, kui üldse, leiame ühise mõõdu?
Lavastuses kohtuvad mitmed Tammsaare lugude tegelased – mõned neist esmakordselt –, et rääkida armastusest just nii, nagu oskavad ainult nemad. Ja saavad üürikeseks kokku kaks telge: olevikuline ja igavikuline.
Anton Hansen Tammsaare teoste „Pikad sammud”, „Noored hinged”, „Kärbes”, „Juudit”, „Kõrboja peremees”, „Naistevõrgutaja”, „Tõde ja õigus II”, „Tõde ja õigus IV”, „Elu ja armastus”, „Ma armastasin sakslast”, „Memento mori” ja „Põrgupõhja uus Vanapagan”, esseistika ja kirjade põhjal.
Oo, andke aega, andke päivi,
andke ilusaid kullakirges õhtuid,
andke ööhämarikus unelevaid nurmi,
andke kauguses sinetavaid metsi,
andke lõhnavaid lillesid,
andke kõike, mis tekitab aja, selle suure lepitaja!
Fotod: Kulla Laas
