Lastelavastus täiskasvanutele
Lava on hämar ja sügav (nagu põhjatu auk), seal on üks väike aken, kust tuleb valgust, on üks ruupor (selline nõukaaegne) ja üks raadiosaatja teel juhitav kõlar (selline moodne), millest tuleb kohtheli, võib olla on ka lintmakk (kahtlane). Parasjagu esineva artisti väljavalgustamiseks kasutatakse jälgivat prožektorit (tsirkuse puškat). Laval on ka lapsevankri ja ikaaria puki vahepealne asi, mida vahel lükatakse või heidetakse sinna pikali, jalad taeva poole.
Naine (45aastane) istub, istub, istub. Tõuseb ja hakkab ringiratast kõndima. Vahel seisatab, vaatab selja taha, muudab suunda. Seljas hõlst, millele on kinnitatud palju väikesi kellukesi. Hõlst teeb iga konarlikuma sammu puhul helinat. Seda ei tohi aga juhtuda. Naine võtab tempo aeglasemaks, et kellukesed ei heliseks, ja jätkab liikumist. Ruumis on kammitsetud pinge.
Uks avaneb ja sisse tõugatakse teine naine (77aastane)…
„Ikaaria mängud” on visuaalne, rangelt struktureeritud absurdikomöödia. Tegelikult vist ikka tragöödia, kus vastandina töötavad uus ja vana, tekst ja tants, tsirkus ja teater, hea ja halb, õige ja vale, lind ja loom. Kann ja Laas.
*
Lavastusega tähistatakse Helle Laasi 50 aastat NUKU teatris.
