Meile on lapsest saati öeldud, et vaikimine on nõusolek. Vahel ongi. Aga enamasti mitte. Me vaikime, sest me ei julge kõneleda. Nii tundub ohutum, nii jääme me ellu. Kui me räägime kahe inimese vahelistest suhetest, siis ei ole küsimus mitte selles, kas ta ütles „ei”, vaid kas ta ütles selgelt „jah”. Kas inimene oli üldse olukorras, kus tal oli võimalik keelduda?
„Nõusolek” põhineb prantsuse kirjaniku Vanessa Springora autobiograafilisel teosel, milles ta kirjeldab 14-aastase tüdruku suhet 30 aastat vanema meeskirjanikuga. Kuigi talle tookord tundus, et see on tõeline armastus, selline, mida kogetakse vaid üks kord elus, siis mis see tegelikult oli? Mida tähendab nõusolek ebavõrdses suhtes? Millise jälje see jätab? Kui kõik kõrvaltvaatajad teadsid, miks nad midagi ei öelnud? Ja mis saab siis, kui loo peategelane otsustab mitte enam vaikida?
LIHTSAS KEELES KIRJELDUS
NÕUS-OLEK
Lugu sellest,
et vaikimine ei tähenda alati nõus-olekut.
Mõni-kord vaikib inimene selle-pärast,
et ta ei julge rääkida.
Prantsuse kirjanik Vanessa Springora on kirjutanud loo oma elust,
sellest ajast,
kui tal oli 14-aastaselt suhe
endast 30 aastat vanema mehega.
Siis tundus talle,
et tegemist on tõelise armastusega.
Nüüd on Vanessa täis-kasvanu
ja ta näeb seda suhet teisiti.
Kas tal too-kord, 14-aastaselt,
oli üldse võimalik suhtest keelduda,
suhtega mitte nõus olla?
Miks teised täis-kasvanud mitte midagi ei öelnud?
Kuidas mõjutas see eba-võrdne suhe Vanessa elu hiljem?
Hea teada:
Etendus sobib kõigile,
kes on vähemalt 13-aastased.
