Kas olete kunagi läbi puuvõra kuud vaadanud? Kas olete ses puuvõras näinud mõnd fantastilist olendit? Ja kas mäletate neid päevi, kui esimest korda lund sadama hakkas? Kuidas mured ja argipäev kadusid ja nii lapsed kui täiskasvanud läksid õue lumesõda mängima! Koolitunnid ja tähtsad tööd jäid pooleli ning kõiki valdas ainult puhas rõõm…
Astrid Lindgreni „Vaata, Madlike, lund sajab!“ on lugu perekonnast. Emast, isast ja lastest. Jõuludest ja kokkuhoidmisest, tülidest ja kadedusest, üksindusest ja hirmust. Sellest, et tihti võtame üksteist üsna enesestmõistetavana ja saame päriselt väärtuslikust aimu alles siis, kui tekib oht kallitest ilma jääda. Kui pisike Liisbet metsa ära eksib, on vanemate ja Madlikese mure suur!
Jõululavastuses näemegi väikese Liisbeti eksirännakut talvises metsas ja tema püüdlusi tagasi koju jõuda. Mida teeb laps, kui ta on üksi? Millest mõtleb, mida tunneb? Kuidas Liisbet talvises metsas, lumetormis üksinda toime tuleb? Milliseid trikke Liisbeti fantaasia ja kujutlusvõime temaga teevad? Astrid Lindgrenile omase oskusega rääkida tõsistest asjadest ausalt, ent samas kergelt, jutustatakse Liisbeti ja Madlikese jõululugu teatrilaval nuku- ja visuaalteatri ning klassikalise sõnateatri kaudu.
