Kuidas saab ühest kirjalikust tekstist visuaalne sõnadeta lavastus? Töötoas dramatiseeritakse kirjandusteksti visuaalteatrile kohaselt – sõnadeta ja kehaliselt.
Üheskoos tutvutakse erinevate visuaalteatri näidetega Eesti Noorsooteatri ajaloost ja mõtestatakse visuaalteatri erinevust sõnateatrist. Ühtlasi õpitakse teatrinukkude asemel animeerima hoopis objekte – palle, patju, porolooni. Grupitööna dramatiseeritakse Tammsaare miniatuuri „Poiss ja liblik”, mille alusel loob iga grupp ettenähtud objekte kasutades lühilavastuse.
Töötuba avab õpilastele ukse visuaalteatrisse, aitab neil mõtestada selle eripära ning mõista dramaturgia olulisust visuaalteatris. Dramaturgia töötoas ei keskenduta teksti loomisele, vaid selle tõlkimisele ühest väljendusvormist teise, milles jutustavad sõnade asemel lugu kehaline liikumine ja objektid. Üksteise lavastuste tagasisidestamine aitab õpilastel mõtestada ühe teksti erinevaid dramatiseerimise võimalusi ja analüüsida lavateost selle visuaalsetest aspektidest.
Muuseumitunni läbinud õpilane:
- mõistab dramaturgia eesmärki ja loomise protsessi,
- eristab sõna- ja visuaalteatrit, sh viimase eri liike/variatsioone,
- tõlgib kirjandusteksti visuaalteatri vormi,
- loob gruputööna objektiteatri etüüdi,
- hindab enda ja kaaslaste töid.
