Plexus Polaire
PRANTSUSMAA-NORRA
Metsik hallutsinatsioon Valerie Jean Solanase (1936–1988) surivoodil. Ta oli kõige ilusam tüdruk Ameerikas, andekas psühholoogiatudeng, kes korduvalt vaimuhaiglasse sattus, esimene intellektuaalne hoor, kirjanik, radikaalne feminist, „SCUM Manifesto” autor ja naine, kes tulistas Andy Warholi... Keerukas, mitmetahuline, pöörane ja läbinisti inimlik isiksus.
Rootsi kirjaniku Sara Stridsbergi romaanist „Unenägude reaalsus” inspireeritud lavastus on nukunäitleja Yngvild Aspeli ja löökpillimängija Ane Marthe Sørlien Holeni duett, mis toob lavale elusuuruses nukud, katkenud laulud, videoprojektsiooni, paraja portsu huumorit ja kõleda üksinduse.
Plexus Polaire on hästitoimiv loominguline meeskond, kelle poeetiline keel ühendab pildid sõnadega, helid žestidega ja kujutlusvõime materjaliga. Nende „pöördeliseks” ideeks on hiilida oma lugudega inimeste hinge ja puudutada nende kõige peidetumaid tundeid. Selle nimel töötades toimub tundlik kohtumine nukunäitleja ja nuku vahel, kelle ühiseks huviks on uurida ja väljendada laval tundeid, ütlemata seejuures ainsatki sõna. Norra lavastaja Yngvild Aspeli töötab Plexus Polaire’i meeskonnaga alates 2008. aastast. Koos on loodud kolm lavastust: „Signaalid” (2011), „Hämar ooper” (2013) ja „Tuhk” (2014)
Lavastus osaleb festivalil koostöös Vaba Lava kuraatorprogrammiga.