Coline Moreli lavastus „Härra Watt” on esmapilgul justkui tavaline lugu ühe mehe elust, tema tegemistest ja unistustest. Iseäralik on aga see, et härra Watt on tegelikult hoopis lambipirn.
Nukuteatri proovisaali on nukkude jaoks üles seatud pisike lava. Vanamoodsas lillelise tapeediga toas on valge riidest kattega lamp, raadio, peegel, raamat, väike veeklaas hambaproteesidega ning muid väiksemaid asjakesi. Tuleb välja, et tuba kuulub ühele üksikule vanahärrale. Loo autori Pierre-Yves Guinais’ esitatav vanamees on värisev, nõrk ja eakas, lausa natuke eemaletõukav. Aga see lugu pole temast. Kui vanamees on lahkunud ja kõik on vaikseks jäänud, ronib riidekattega lambist arglikult välja härra Watt. Härra Watt on suurte silmadega, tema käteks on pistikute otsad, torsoks natuke metalli ja alakehaks lambipirn.
Kuigi lavastus on väga lühike, jõutakse selle aja jooksul esitada selge ja kindla struktuuriga lugu. Härra Watti elu tundub olevat igati harjumuspärane, tore ja mugav – kui ta parasjagu ei valgusta laualampi, elab ta kaasa näiteks spordivõistlustele või imetleb end peeglist. Ühel hetkel aetakse aga tema korrapärane elurütm sassi. Vanahärra toob koju uuema ja keskkonnasõbralikuma valgusti – säästupirni. Alguses üritab härra Watt säästupirni sahtlisse ära peita, kuid kõva kisa saatel sünnib ta sellest hoolimata. Tegelikult on säästupirn üsna sarnane härra Wattiga, ainult et tema keha on natuke piklikum. Ja algabki härra Watti ja uustulnuka vahel võimuvõitlus. Ette rutates võib mainida, et kahe valgusti duell lõpeb ootamatult.
Lavastus on detailiderohke. Rõhku on pandud ka kõige väiksematele asjadele. Laval on isegi härra Watti magamisase – tekiks roosa taskurätt ja padjaks prillikarp. Vahva detailina võib välja tuua härra Watti hõõgniidi süttimise tugevate emotsioonide ajal. See juhtub näiteks rõõmustamise ja ehmumise ajal. Samuti põleb tuluke tema hingamisrütmi järgi magamise ajal koos kõva norskamisega. Oma elu elavad ka võltshambad klaasis. Vahepeal hakkavad need kurjalt lõgistama, mille peale härra Watt need maha peab rahustama. Taolisi toredaid detaile on loos rohkelt.
Loo esitaja Guinais näitab, kuidas oskusliku nukuvalitsemisega saab elu sisse puhuda isegi nii igapäevasesse asja nagu lambipirn. Hoolimata sellest, et tegu on lambipirniga, näitab ta suurepärast kehaplastikat. Kõik tema tegevused on ääretult loomulikud ja vabad, just nagu olekski tegu inimesega. Ta teeb kätekõverdusi, imetleb end peeglist, piserdab endale peale parfüümi, loeb raamatut ja palju muud. Siinjuures ei saa ka mainimata jätta erinevaid hääli, mida lambipirn teeb. Need suurendavad veelgi nuku usutavust ja elulisust.
Lugu härra Wattist on lõbus, naljakas ja mänguline. Oma ülesehituselt on lavastus multifilmi moodi – härra Watt on natuke veider ja humoorikas tegelaskuju, keda on naljakas vaadata. Kuid selle ekstsentrilisuse juures on ta ääretult armas ja südantsoojendav. Kahtlemata on Coline Morel ja Pierre-Yves Guinais suutnud vaatajaid positiivseid üllatada – ühe väikese lambipirni igapäevategemiste jälgimine soojendab nii laste kui ka täiskasvanute südant.
Alice Lokk
