Indrek Koff, tõlkija
Lastele on väga raske kirjutada. Ma arvan, et ikka kõvasti raskem kui täiskasvanutele. Või tegelikult, ega see nüüd päris õige ei ole. Kohe seletan.
Lastele on väga raske kirjutada siis, kui tahad neile midagi vägisi õpetada. Siis on lastele kirjutamine õigupoolest peaaegu võimatu ja targem oleks see plaan kohe katki jätta. Nad näevad su nagunii läbi, ära üldse arvagi.
Aga kui kirjutada neile nii nagu mõned suured kirjanikud, kellest on hiljem justkui enesestmõistetavalt saanud klassikud (mis imelik sõna!), siis võib see käia päris ludinal.
Ma ütlen, mis mõtlen,
ja mõtlen ma palju:
on elevant truu,
ta on kindel kui kalju!
Need värsid on raamatust „Horton haub muna”. Lugu on muidugi kange moraaliga (tuleb sõna pidada ja olla ustav!), aga mõjub ikkagi värske ja usutavana (ja naljakalt – katsuge ise ette kujutada muna hauduvat elevanti ja selle juures tõsiseks jääda), sest on sündinud loomulikult ja moraal on loo juurde tekkinud kuidagi „käigu pealt”.
Dr Seussi lugudes võib tihti aimata ühtteist õpetlikku, aga see kõik käib justkui iseenesest, loo kõrval ja taga. Tõesti-tõesti, ta on ka ise öelnud, et pole mingeid õpetussõnu oma kirjatöödesse kunagi meelega pannud.
Vastupidi, teda lugedes jääb mulje, et ta oli nii vaba, kui vaba üks kirjutaja üldse olla saab. Kui elu on ikka nii kirju, et elutoa sohval elab va Bohva ja riiulis on Piiul, kes norskab nagu viiul, siis võib arvata, et palju vabam ei saa ühe inimese vaim üldse ollagi. Kui kõiksugu karvased ja sulelised tegelased on kord juba sündinud, siis alles hakkab tasapisi selguma, missugused tüübid nad õieti on ja miks nad tahavad raamatusse trügida.
Dr Seussile passis peale sule väga hästi kätte ka pintsel. Ta on ju oma raamatud ise illustreerinud – ja veel mismoodi! Nii sügavat headust ja soojust annab ette kujutada. Isegi tegelased, keda esiti võiks justkui pisut kartagi (nagu näiteks väga kahtlase ja isegi pelutavana mõjuv heleroheline püksipaar, kes mööda ilma ringi jookseb ja koguni rattal kihutab), osutuvad dr Seussi piltidel üpris lahke olemisega tegelasteks. Ja siis tuleb veel juurde tekst, mille lugemine teeb kõik tegelased mõistetavateks ja lõpuks suisa sümpaatseteks – sest ega nad ju sügaval sisimas kurjad ole. Mõni ehk on millestki valesti aru saanud või kuidagimoodi kõveraks kasvanud, aga kui temaga juttu teha, kui ta mured ära kuulata, siis tuleb enamasti ikka välja, et südames on temagi tegelikult hea.
See vist ongi dr Seussi maailma kõige ilusam külg. Niisugune väga tugev, sügav optimism.
Artikkel ilmunud NUKU erilehes, EPL 4.2.19
