Festivali NuQ Treff raames mängitavat lavastust „Nähtamatud maad” iseloomustatakse kavalehel sõnadega geograafiline striptiis. Mõiste on intrigeeriv täistabamus selle kohta, mis laval toimuma hakkab.
Enne etenduse algust jõuan silmitseda laval leiduvat, seda lihtsustab asjaolu, et publikul on võimalik istuda põrandale. Näen enda ees kolme sentimeetri pikkuseid päevitavaid nukukesi ja umbes sama suurt puud. Miniatuurseid tegelasi leidub üle terve mänguala, suurim asi laval on pink, millel võtavad istet etendajad Ishmael Falke ja Sandrina Lindgren.
Algab sõda. Linn põleb ja inimesed põgenevad. Esimesed miniatuursed tegelased asuvad rännakule üle Falke selja ja käe. Nad marsivad pikalt, läbi tuhksuhkrulume ja tormi, vahepeal mägesidki (põlvi) ületades. Pisikesed naised ja mehed kinnitatakse kehale läbipaistva iminapa abil, nende liigutajaks on lavapartner Lindgren. Lindgren osutab vahel mõnele tegelasele, näidates, et tema kõneleb. Lavastuses on kasutatud väljamõeldud keelt, mis kuulates siiski põhjamaine tundub. Etenduse lõpupoole kõlab lindilt aga selge eesti keel – võimalik, et lavastust kohandatakse alati vastavalt riigile, kus seda mägitakse.
Falke ja Lindgren lasevad tegelastel üle kogu oma keha liikuda – talla alt kuni nabani välja! Ränduritel ei ole aga lihtne, nad on põgenikud, kes otsivad uut kodu. Üle okastraadi ronides vigastab üks põgenik jalgu, joostes jäävad temast maha verised jäljed. See stseen ilmestab hästi seda, et mäng toimub kahel tasandil, kord mängivad etendajad pisi-inimestega, kord on nad need ise. Üle okastraadi ronib väike tegelane, veriseid jalajälgi maha jättes jookseb aga Falke. Sama juhtub põgenikega paadis, keda esmalt näeme triivimas naise siniseks võõbatud kõhul ja hetk hiljem on põgenikeks meie ees seisvad etendajad, kelle näod nõretavad veest, nagu oleksid nad äsja rannale ujunud.
Seinal näidatakse videot eestikeelsetest uudistest, mis teatab, et meie territoriaalvetest on leitud paat põgenikega. Ükskõik kui tillukesed on lavastuses kasutusel olevad inimkujud, on nad tegelikult igas stseenis päris inimesed. Iga päev lahkub keegi oma kodukohast uut kodu otsima, iga päev ronib keegi üle riigipiiri ja iga päev upub keegi merel. Geograafilise striptiisi vormis lugu, mida me laval näeme, toimub pidevalt meie ümber.
Valge põrandaga väike mänguala näeb aina enam välja nagu segamini lastetuba. Sellest hoolimata jätkatakse pisitegelaste rännakut mööda inimkeha. Taipan, kui detailse lavastusega on tegemist – publiku pilgud kinnituvad vaid paari sentimeetri suurustele tegelastele ja seda terve etenduse vältel. Kuna pisi-inimesed seiklevad mööda ebatavalisi pindu, on nende liikumisi põnev jälgida. Väikese helikopteri lend kastevihmas ja taskulambi valgusvihus on sama ohtlik ja dramaatiline kui tõeline päästeoperatsioon. Kõik stseenid on hästi läbi mõeldud, muusika- ja valguskujundus toetab tegevust täielikult. Lugu väljarändamisest on harva humoorikas ja seda isegi siis, kui jutustajateks on väljamõeldud keeles lobisevad miniatuursed nukukesed. Üks põgenikest jõudab loo lõpus Eesti piiri äärde. Seni nähtamatuna olnud maast saab tema jaoks uus kodu.
Ishmael Falke ja Sandrina Lindgren on loonud tervikliku ja ainulaadse lavastuse, mis kasutab inimese keha lavana. Pisitegelaste rännud üle põlvede ja selgroogude panid kaasa elama nii mängu- kui ka päris põgenike lugudele.
Katarina Tomps kirjutas arvustuse festivali NuQ Treff jaoks.
Kontseptsioon, lavastus ja esitus Ishmael Falke, Sandrina Lindgren
Muusika ja helikujundus Niklas Nybom
Valguskujundus Jarkko Forsman
