NUKU teatri erilehes (15.01.2018) ilmunud artikkel lavastuses "Enne meid oli veeuputus". Autor: Hannele Känd
--
Kui Eesti Vabariigi 100. aastapäevast möödub üks kuu, jõuab kohale veeuputus. „Sajandi loo” teatrisarja kuuluva, 1980. aastatest kõneleva NUKU teatri ja Vaba Lava ühislavastuse „Enne meid oli veeuputus” lavastavad Kiur Aarma ja Jaak Kilmi. See on nende esimene teatritöö. Samal ajal kui Kilmi oli Telemaja soojasõlmes lavastuse tarbeks filmikaadreid salvestamas, rääkis Aarma pisut lavastuse taustast ja sisust.
„Veeuputusest” pidi algselt, mitu aastat tagasi, saama dokumentaalfilm. Erinevate asjaolude kokkulangemisel sünnib sellest aga alles nüüd hoopis teatrilavastus. „See lugu on algtõuke saanud meie lapsepõlvest. Oleme Jaaguga mõlemad Õismäel üles kasvanud, teine teiselpool tiiki. Samas ei ole selles loos Õismäele muud spetsiifilist, kui ainult kortermaja asukoht. Samastumist ja tuttavlikku leiab siit igaüks, kes on 1980ndatel elanud,” kommenteerib Aarma.
Esialgu võlus Aarmat ja Kilmit võimalus mängida dokumentalistika ja fiktsiooni hämaralal. Nad proovivad lugu jutustada nii, nagu lapsed dokumentalistikat teeksid. „Nagu laste ja ka mälestuste puhul ikka, on neis lugudes tihti fookus mingil jabural faktil, detailil, mis on kui suur seiklus,” sõnab Aarma.
Lavastajad on nimetanud sündivat lugu eepiliseks kommunaaldraamaks. „Eepilisust ja draamat tasakaalustab eesliide kommunaal,” kommenteerib Aarma. „Võiks ka öelda, et lavaline set-up on justkui antiiktragöödia koos kooriga,” täiendab ta. Loo keskseks sündmuseks on kõikide vanade kultuurrahvaste legendidest tuttav veeuputuse motiiv. Seekord saab see alguse augustis 1987, soojaveetorust aadressil Õismäe tee 10, korter 62. Läbi ühe maja loo räägitakse kümnendist, mis vormis ümber Euroopa kaardi, kogu maailma ideoloogilised jõuvahekorrad ja inimeste unistused. „Jälgime seda arengut läbi kolme toonase lapse silmade. Elanud üle veeuputuse, tuleb neil hakata looma uut maailma,” seletavad lavastajad.
Teatrikogemusega filmirežissöörid annavad nõu
Sulev Keedus: „Pidage meeles Stanislavskit – kalossid jätke garderoobi – isegi kui veeuputus oli enne meid.“
Rainer Sarnet: „Filmis öeldakse tihti – purgis! Kui kaader on filmitud, siis nii see säilib. Teatrit aga kaader-kaadrilt üles ehitada ei saa, seal toimub hoopis varjatum protsess. Viskad oma soovid ja mõtted katlasse ja lased siis neil küpseda. Varuge kannatust, kui poolte proovide pealt kõik nii välja ei paista, nagu algul arvasite; laske näitlejal küpseda. Koguge julgelt mängumaterjali ja proovide teisel perioodil tehke läbimänge, algusest lõpuni. Seal loksub paljugi paika, nii näitleja kui ka lavastaja jaoks.“
