In memoriam Finn Poulsen | NUKU
Tagasi

In memoriam Finn Poulsen

jaga
09. Juuni 2020 | 16:09

Lahkunud on Taani päritolu Rootsi lavastaja Finn Poulsen (26.06.1943–7.06.2020), kes lõi kaks olulist lavastust ka NUKU teatris.

Finn Poulsen sündis Kopenhaagenis. Tema tee professionaalsesse teatrisse kulges tudengiteatri kaudu, ühtki ametlikku režiikooli läbimata. 1969. aastast elas Poulsen Rootsis, lavastas erinevates teatrites, töötas kunstilise juhina Rootsi Riigiteatri (Riksteatern) lastele ja noortele mängivas osas Unga Riks, samuti Uppsala Linnateatris ja Örebro teatris ning käis lavastamas ka Saksamaal ja USAs. Poulsen lavastas nii draamaklassika tippteoseid kui oopereid, aga pööras erilist tähelepanu Rootsi algupärasele dramaturgiale. Eriti hinnatud olid Poulseni laste- ja noortelavastused – ta tõi publiku ette mitmeid kaasaegseid Rootsi näidendeid, mis kõnelevad noorte vaatajatega tõsiselt ja hoolivalt keerukatel teemadel.

Alates 1996. aastast oli Poulsen sage külaline ka Eesti teatrites, lavastades Vanemuises, Emajõe Suveteatris ja Karlova Teatris. NUKU teatris jõudis Poulsen teha kaks lavastust: Anders Byströmi „Suur ime”, mis valmis 2002. aastal koostöös Örebro teatriga, ja Selma Lagerlöfi „Troll-Poiss”, mis esietendus 2005. aastal Rocca al Mare vabaõhumuuseumis. „Troll-Poiss” pälvis 2006. aastal peaauhinna rahvusvahelisel laste- ja noorteteatrite festivalil Serbias.

Näitleja ja lavastaja Leino Rei: „Mul oli au mängida mõlemas lavastuses ja ta on minu loomingulist teed ja suhtumist noore vaataja teatrisse oluliselt mõjutanud. Finn tõi eesti lasteteatrisse julguse rääkida lastega teemadel, mida tol ajal meie lavastustes ei puudutatud. Üks tema keskne mõte oli: kõikidel teemadel, mis puudutavad täiskasvanud vaatajat, tuleb rääkida ka lastega. Päriselus on nad ju nende sündmuste keskel ja neil on toimuva kohta oma tunded ja mõtted. Miks me peaksime siis teatris neid teemasid eirama?”

Näitleja Laura Nõlvak: „Finn näitas meile, millise südamlikkuse, pühendumuse ja avara mõtlemisega tuleb lastele teatrit teha. Ta suhtus lastesse kui väikestesse arukatesse inimestesse, kellega saab ja peab maailma ning südameasju arutama. See repertuaar, mille ta Eesti Nukuteatrisse tõi, oli põhjamaiselt karge, kohati ka karm, kuid alati hooliv ja armastav. Minu kehastatud Tüdruk Finn Poulseni lavastuses „Suur ime” lahkus kodust ema ja vanaema juurest, et leida üles ja päästa oma isa Suurkõri käest. Selleks aga oli tal kõigepealt vaja teada saada, mis on OLULINE. Ja kui pere lõpuks koos oli, avanes neile ka SUUR IME. Finn teadis, mis on OLULINE ja tegutses selle järgi.”

Näitleja ja lavastaja Taavi Tõnisson: „Olen täna kurb. Lahkunud on hea inimene, suurepärane lavastaja ja looja Finn Poulsen. Finn jääb meelde eriliselt sooja ja südamliku inimesena, kellel oli suurepärane lugude jutustamise oskus, huumoritaju ja tundlikkus. Ta ei kartnud rääkida rasketel teemadel, tehes seda aga alati tundlikult ja delikaatselt. Olen näinud mitmeid tema loodud lavastusi Vanemuise teatris („Väikese onu saaga”, „Kaheteistkümnes öö ehk kuidas soovite”) ja mul õnnestus mängida tema lavastuses „Troll-Poiss”. Veel väga noore näitlejana mängisin psühholoogiliselt keerulist rolli ja Finn oli väga heaks juhendajaks ning õpetajaks. Ta suutis luua väga usaldusliku prooviatmosfääri ja aitas näitlejatel leida, luua ja välja arendada tegelase psühholoogilise arenguliini, olles seejuures alati delikaatne ja toetav. Imetlesin temast õhkuvat rahu ja kindlust. Finni lavastused olid alati mängulised ja väga intiimsed, ta oskas leida materjalist üles selle teema, mis puudutab nii näitlejat kui vaatajat. Olles ise pühendunud ja täis kirge ning loometahet, inspireeris ta kogu meeskonda andma endast parimat. Olen ikka unistanud võimalusest temaga veel koos töötada… Nüüd jääb see unistus teostamata. Kurb. Aitäh, Finn, kõige eest! Me mäletame sind alati!”

Finn Poulsen ise ütles 2002. aastal „Suure ime” esietenduse eel Sirbile antud intervjuus: „Lapsed elavad samas maailmas kus minagi. Kui ma loon teatrit lastele, siis ei tähenda see, et ma olen mingi muinasjutu-onu. Lapsed on publikuna hästi inspireerivad. Lastele lavastades töötan ma alati proovide käigus ka lasterühmaga, nad käivad proove vaatamas ja on mulle nii otseselt kui oma reaktsiooniga vestluspartneri eest. Rootsi lasteteatris kasutatakse seda väga tihti. Sellega saab lihtsalt lahendada kaks rasket probleemi: mulle ja näitlejatele tuleb meelde tuletada, kuidas on olla 8-aastane, ning samuti tulevad laste abil kohe välja ebaselged kohad.
(---) Publik loob koos näitlejatega. Mina tahan näha lapses indiviidi, mitte lasterühma.”

NUKU teater tänab ja jääb mäletama.

Veel uudiseid