Polina Stružkova: laps on nagu turist | EESTI NOORSOOTEATER
Tagasi

Polina Stružkova: laps on nagu turist

jaga
29. Oktoober 2019 | 15:04

Vene lavastaja Polina Stružkova (sündinud 1985) on spetsialiseerunud lasteteatrile. Eestis on ta varem lavastanud Vene Teatris, neist "Poiss, kes ei kartnud midagi" oli nomineeritud ka Salme Reegi nimelisele lasteteatriauhinnale. Novembris esietendub NUKU teatris tema lavastajakäe all eesti muistendil põhinev väikelastelavastus "Päike, Kuu ja tähed."

Tegite oma esimese lavastuse pärast GITISt Tallinnas. Miks just siin?

Olin GITISt lõpetades väga noor, alles 20-aastane ja nägin ka väga noor välja, nii et ega keegi minust eriti midagi ei arvanud. Minu õpetaja Mihhail Tšumatšenko mind aga tundis, ja kui ta kutsuti Vene Teatri kunstiliseks juhiks, siis kutsus ta mu lastelavastust tegema.

Sellest ajast saadik olete Tallinnas palju lavastanud, kas on tekkinud mingi eriline side?

Olen teinud Tallinnas neli lavastust, harjunud siinsete näitlejate ja koreograaf Olga Privisega koos töötama. Suviti käin ka Saaremaal, kus Moskva noored kultuuriinimesed korraldavad loomelaagreid „Kamtšatka”. Nii et jah, Eestiga on hea side tekkinud.

Teie biograafia järgi olite varaküps laps, noorim lavastusosakonna tudeng. Mis on see, mille te kodust kaasa saite?

Mul oli tahtmine lugema õppida ja otsustasin viieselt kooli minna, ema toetas mu otsust. Vanematel oli minu ja vennaga raske, aga nad toetasid meid alati. Kasvasime ju 1990ndatel, mis oli Venemaal üsna keeruline aeg. Nad ei saanud igal ajal meiega koos olla, ema töötas kolme koha peal, isa läks hommikul kell kuus välja ja kell üheksa tuli koju. Ometigi nad püüdsid teha nii, et meil oleks kõik olemas ja saaksime kõike ise otsustada. Kui tahtsin vanemates klassides minna tavakoolist kinokooli, siis oli see muidugi risk.

Kas risk oli see, et väike tüdruk läheb kuhugi üksi?

Ei, risk oli see, et lahkusin heal tasemel tasuta koolist ning läksin n-ö ei tea kuhu, õppima ei tea mida. Selleks tuli raha teenida ja vanematel oli superraske. Pärast nad aga ütlesid, et tegin õige valiku. Kui lapsest peale pead otsustama, siis ei karda sa enam midagi.

See oli kino-, mitte teatrikool, aga teist sai siiski teatrilavastaja.

Koolis pöörati tähelepanu ka teatrile. Tegime etüüde, videolugusid. Selles koolis tuli proovida kõike, kaasa arvatud helitehniku töö, montaaž, vokaal, muusika.

Miks ei jäänud te kino juurde? Film saab ju rohkem vaatajaid.

Mulle meeldib teater ja teatri otsekontakt publikuga. Ei saa isegi öelda, et mina tegin valiku, pigem niimoodi kujunes.

Teater valis teid?

Valisin mina, aga see valik pole ju sama, mis valida arbuusi või kõrvitsa vahel! On nii kujunenud, et mul on olnud teatris huvitav. Nii ka lastelavastustega – ma ei teinud otsust, et nüüd tahan ainult lastelavastusi teha. Alguses lavastasin Vene Teatris, siis käisin oma õpetaja lastelavastuste meistriklassis, siis tahtsin lastele veel lavastada. Mitu komponenti – kutsutakse lavastama, endal on huvitav ning mida rohkem oskad, seda rohkem tahad teha.

Olite ise varaküps, kas tahate oma lavastustega panna ka teised lapsed kiiremini arenema?

Ei (naerab), pigem mitte. See on keerulisem. Nõukogude lasteteatri väga kõrge tase lagunes koos riigiga. Venemaal tekkis 90ndatel suhtumine, et lastele tegemine on haltuura. Tollal olin ise laps, seepärast mäletan seda tunnet teravalt ja tajun sellist suhtumist siiani. Lapse elus on aga iga päev draama, täis tugevaid tundeid. On tõsine töö seda märgata ja sellega midagi ette võtta. Ilmselt tollaste hoiakute pärast ei oota ma, et lapsed kiiremini areneksid, vaid et nad leiaksid mõistmist.

Ka Eestis on tegijaid, kes käivad nn haltuurat tegemas ja teevad sellega karuteene tulevastele teatrivaatajatele. Lastel võib tekkida arvamus, et teater ongi lihtne veiderdamine.

Venemaal kohtab paraku sellist suhtumist isegi teatrites. Küsid lapselt, kas meeldis, ja nad vastavad „jah, oli tore”. Aga jäi tunne, et see polnud minule või minuga räägiti nagu lolliga. Laps ei oska sellest kõigest veel rääkida, sõnavara pole, aga tunne jääb, et rohkem teatrisse ei taha. Neile jääb see emotsioon meelde.

Olete öelnud, et lastele peab olema arusaadav, et laval toimuv on mängult, kuid mängul on reeglid. Millised? Kui palju peab reegleid selgitama?

Teatris võiks iga lavastuse jaoks olla oma reeglid ja lapsed peavad neid teadma: kes on näitlejad ja mida nad tegema hakkavad, et nemad on praegu kõige tähtsamad. Et näitlejad mind kuulevad ja näevad, ma ei ole publiku seas nähtamatu. Et seda kõike tehakse minu jaoks. Mina pean kuulama ja mitte kaasa rääkima, vastan ainult siis, kui lavalt palutakse. See kõik on lapse jaoks raske.

Lapsed on valmis aga kõiki reegleid järgima, kui saavad aru, mis on mängu eesmärgid ja miks. Et väikesed mõistaksid, ei tohi reeglid olla liiga keerulised. Peab koondama nende tähelepanu ja andma signaali, et kõik laval toimuv on sinu jaoks ja saab olema sulle arusaadav. Laps ei ole veel sõnadega sõber, nii et mõnikord tuleb edastada reeglid ka mitteverbaalselt – kui plaksutan, siis laps teab kaasa plaksutada, kui panen padja maha ja osutan sellele, siis on arusaadav, et sinna peab istuma. Reeglid ei tohi olla täidetamatud. Kui palume neil poole tunni asemel istuda liikumatult kaks tundi, siis seda reeglit nad ei suuda täita.

Kui eesti lapsed on koos vanematega, siis käituvad nad suurepäraselt. Vene lapsed on aktiivsemad. Venemaal on ka koolisüsteem keerulisem, distsipliin on karmim ja nii tuleb laps teatrisse juba oma territooriumit hõivama. Näiteks ühel esietendusel lasksime lastel saalis ringi joosta ja üks sülitas kaks korda näitleja pihta. Järgmise päeva etendusel rääkisin enne etendust lastele reeglid ära ja algusest lõpuni vaatasid kõik nagu kiisud, nüüd teadsid nad, kuidas olla. Kui hakkad alles etenduse ajal käitumist seletama, siis on juba hilja, sind ei kuulata.

Kuidas saab lapsele selgitada aega, et miski kestab pool tundi või midagi toimub aasta pärast?

Ei saagi, neil ei ole ajast sellist arusaamist. Me ei räägi lastele ajast, vaid ütleme, et nad nüüd hoolega lugu kuulaksid. Täiskasvanutel on vaja teada, kui kaua etendus kestab. Kui teeme harjutusi, siis saavad lapsed aru, et liivakell voolab 10 minutit. Abstraktselt nad ajast mõelda ei oska.

Kas on mingid teemad, mis on laste puhul välistatud?

Ei, selliseid pole, kõigest saab rääkida. Seksist on võib-olla raske, aga lapsed tunnevad, et on mingi energia, mis pole neile veel arusaadav, aga on tüdrukud-poisid, on mingi uudishimu, et mis minuga juhtub. Ka sellest peab rääkima, mitte otsesõnu, aga siiski rääkima. Ka surm paneb muretsema: olen nelja-aastane ja tekib mure, et keegi võib surra, ka mina ise. Kõigest peab ja saab rääkida, lihtsalt paketeerima peab lastele sobivalt.

Mu armas õpetaja kasutas suurepärast metafoori – laps on nagu turist, ta teab vähe sõnu, aga see ei tähenda, nagu ta ei valdaks kõiki tundeid, ei näeks, mõistaks ega kuuleks. Lihtsalt ta ei oska kõike sõnades väljendada. See on naljakas, et turistidesse suhtutakse tihti nagu idiootidesse, kuid ei lapsed ega turistid pole idioodid – nad ei tunne veel kõiki reegleid, kõik toimuv pole arusaadav, rääkimisega ei saa hakkama, nendega peab rääkima lihtsas keeles, aga ka rasketest teemadest. Turistid käivad mööda maad, neile on kõik huvitav ja nad reageerivad – „vau, see on nii äge!”. Nad on tänulikud, valmis tähelepanelikult kuulama. Nagu lasteteatris – kõik on väga huvitav, kui kasutada eakohast keelt ja suhtuda neisse austusega.

Ütlesid, et vanemad arvustavad lapsi enda lapsepõlve põhjal ja kurdavad, et lavastused ei ole sellised nagu nende lapsepõlves. Kuhu lastelavastused siis arenevad?

Mind ärritab, kui vanemad tulevad mingi oma lapsepõlvekoormaga, olgu mingi mälestus punasest sameteesriidest või mõni muu mälestus, mis tegelikult ei sõltu teatrilavastusest, vaid on hämar tunne või ettekujutus.

Olid kunagi kenad nukud, aga nüüd!

Just-just! Vaadata on kena, aga nende lapsepõlve vanade nukkudega ei saa täna enam mängida. On ju tänapäevalgi ilusaid ja inetuid, huvitavaid ja ebahuvitavaid. „Gulliveri reisides” (NUKU teatri suvelavastus Viinistul 2018–19) näiteks olid väga põnevad ja ilusad nukud. Muuseuminukkudega aga enam ei mängita, aeg on edasi liikunud. Ent kuhu? Võib-olla on tinglikkust ja mitmekesisust tänapäeval rohkem. Ka lastekirjandus on muutunud, on krimkasid ja draamasid, trillereid ja muinasjutte, teatris on kõik see olemas.

Kas lasteteater läheneb siis täiskasvanute teatrile?

Ta ei lähene, vaid muutub koos täiskasvanute teatriga. Tehnilised võimalused on samad. Täiskasvanud reageerivad sellele, mis maailmas toimub, seda tunnetavad ka lapsed.

Näitlejad ütlevad, et lapsed on kõige ausam publik. Kui palju jääd oma lavastusi hiljem jälgima? Kui palju jälgid kriitikat?

Lapsed on ausad, sest reageerivad vahetult. Kui läheb nihelemiseks, siis pole sa suutnud nende tähelepanu köita. Kui kuulavad vaikselt, siis tähendab, et läheb korda. Vanemad istuvad enamasti tuima näoga, isegi plaksutavad, aga ma ei saa aru, kas neile siis meeldis või mitte.

Teisalt on lapsi ka kergem petta. Halba lasteteatrit on just sellepärast nii palju. Laps on tänulik välise suhtes, lased kõva muusikat või mängid tugeva valgusega ning saad hetkelise „vau”-efekti kätte. Raskem on rääkida nendega vaikselt ja rahulikult, see vajab keskendumist.

Kas kriitikud tunnevad lasteteatrireegleid?

Mulle tundub, et mitte. Head lasteteatrikriitikat eriti pole. On mõned, kes on hakanud taipama, käivad ja vaatavad palju, näevad laste reaktsioone, kuidas lapsed istuvad, kuidas reageerivad. Ma ei tea, kuidas mujal, aga vähemalt Venemaal lasteteatrikriitikat ei õpetata ja seda pole. Armastan hoida ennast oma lavastustega kursis, jälgin kriitikat, aga Venemaal teab üks kuni kolm kriitikut, kuidas lastega töötada.

Miks võtsid NUKU teatris lavastada just eesti muistendi „Päike, Kuu ja tähed”?

Me Mirkoga (Rajas, teatri kunstiline juht) valisime materjali kaua, et saaksin teha esimese töise tutvuse NUKU teatriga. Kui olin Saaremaal laagris, oli võimalus lastega õhtul midagi teha ja otsustasin neile lugeda eesti muinasjutte. Need on väga naljakad, väga ebaharilikud, väga erinevad vene ja saksa muinasjuttudest. Mingi koduse huumoriga.

Lugu räägib taevakehade tekkimisest, otsitakse vastuseid küsimustele: Kuidas maailm tekkis? Miks on taevas nii kõrgel? Mis on pealpool pilvi? Lugu räägib rätsepaperest, kes lõikavad taevast nagu riiet. See muistend pole ju tõde! Tegelikult ei lõika keegi taevast tükke.

Selles loos on struktuur, millesse võid väga palju asju ette kujutada. Loos on hoiatus – on asju, mida ei tasu puutuda. Räägitakse sideme kaotusest lapse ja täiskasvanu vahel. Kas taevas, mis kõrgusse kaob, on miski, mis väiksena oli lähedal, kuid on nüüd muutunud kaugeks? Kas olen suurena üksi ja mahajäetud või säilib side nendega, kes mind kusagilt ülevalt näevad?  Vanu muinasjutte on raske lugeda, aga kui koos vanemaga vaadata ja koos arutleda, siis see maagiline ja lihtne vorm avaneb.

Kas teater peaks laste fantaasiat kasvatama?

Lapsel on raske sõnastada, et teater või lugemine tema fantaasiat arendab ja ta saab targemaks. Kui aga vanemad loevad ja käivad teatris, siis tahab laps olla sama tark. Eeskuju küsimus.

Praegu on hüsteeria, et arvutitega saab fantaasia otsa. Rahu, lastel on ka tänapäeval fantaasia olemas ja alles. Jah, arvutikasutusele peab seadma limiidi, sest monotoonne tegevus pole tore. Päevade kaupa jalutamine pole samuti tore, kõik peab olema tasakaalus. Arvutidki arendavad aju, seal on selliseid struktuure, et pea plahvatab.

Raamat ja teater annavad mingi tingliku maailma, kus saad oma fantaasiat rakendada. Multikates on kõik ette antud. Fantaasiat ei pea vägisi arendama, pigem sellega töötama.

Kas lapsed lahkuvad etenduselt teadmisega, et nii päike, kuu ja tähed sündisidki?

(Vaatab pika pilguga otsa.) Kuulge, nad ei ole ju rumalad! Selles pole midagi hirmsat, kui keegi usub näärivana või jumalat või midagi muud. Seda on lapsel vaja oma maailma struktureerimiseks, mõistmaks, mis on hea ja mis on halb. See kestab niikaua, kuni lapsel seda vaja on. Pole midagi hullu, kui ta usub aasta aega, et üleval taevas on üks suur tekk. Suurt taevast mõista ongi ju keeruline. Läheb aega, kui see hirmus kõrgus ja keeruline maailm muutuvad mõistetavamaks.

Meil on jutustajad, kes seda lugu räägivad, ning suurem osa tuleb etendusele täiskasvanutega, oma vanemate või lasteaiaõpetajatega. Pärast saab suhelda ja arutada.

 

Päike, Kuu ja tähed”, Eesti rahvajutt, ümber jutustanud Matthias Johann Eisen ja August Jakobson, lavastaja Polina Stružkova, dramatiseerija Polina Borodina, kunstnik Aleksandra Daševskaja, liikumisjuht Olga Privis, tõlkija Sven Karja. Mängivad Laura Kukk ja Anti Kobin. Vanusele 2–5 aastat. Esietendub NUKU teatri ovaalsaalis 17. novembril 2019

Polina Stružkova foto: Ksenya Plotnikova, Yunostphoto. Intervjueeris Peep Ehasalu, ilmunud ERR kultuuriportaalis 29.10.2019.

 

Veel uudiseid