NUKU teatri erilehes (15.01.2018) ilmunud artikkel teest ideeni lavastada "Gulliveri reisid". Lavastus jõuab vaatajateni 1. juulil 2018 Viinistu katlamajas. Soodushinnaga pileteid saab kuni 31. jaanuarini siit.
--
Töö teatrilavastusega kestab kuid, kui mitte aastaid. NUKU teatri 2018. aasta suvelavastus sai mõttena alguse juba möödunud suve hakul. Oma lavastajapäeviku märkmeid jagab „Gulliveri reiside” lavastaja Taavi Tõnisson.
Juuni algus 2017
NUKU uus kunstiline juht Mirko Rajas pakub mulle, et võiksin lavastada järgmise aasta suvelavastuse. Mängupaigaks katlamaja Viinistul. Eesmärgiks on luua kogu perele mõeldud lavastus, mis oma sisult sobituks antud keskkonda. Palun järelemõtlemiseks aega. Lubadus iseendale: võta see töö vastu ainult sel juhul, kui mõte uuest lavastusest sulle enam rahu ei anna! Paar päeva hiljem Ööl ja päeval keerleb kõik mu ajus ainult uue potentsiaalse lavastuse ümber. Kujutluses kangastuvad erinevad pildid. Näen unenägusid näitlejatest, prooviprotsessist. Võimalusi lõputul hulgal. Tunnen, et pean andma Mirkole nõusoleku. Kohtume Mirkoga teatris ja lööme käed! Hiljemalt septembri keskpaigaks pean materjali osas otsusele jõudma.
20. juuni
Täna tuhlasin oma „lavastajaportfellis”, et revideerida ideid. Samuti külastasin raamatukogude katalooge ja Eesti Lastekirjanduse Keskuse kodulehekülge, et leida uusi raamatuid, mida lugeda. Eesmärgiks leida lavastuse tarbeks materjal, mis mind kõnetaks ning millel oleks potentsiaali sobituda etteantud tingimustega. Mu öökapile kogunes ühe päevaga virn raamatuid. „Natuke suvelugemist,” ütlen iseendale ja muigan, sest kuhjas on üle neljakümne raamatu.
14. juuli
Loen ahnelt. Näljaselt. Nii mõnigi raamat on tõstetud virna, mille võiks nimetada: „Võimalik”. Aga päris äratundmist ei ole toimunud. Tajun, et aastatega muutub valiku tegemise protsess järjest keerulisemaks. Tahan teha ainult seda, mis päriselt puudutab. Aga kuidas õige ära tunda? Vastutustunne teatri ja publiku ees kasvab samuti... August Raamatukuhi mu öökapil on jõudsalt kahanenud. Südamesse on jäänud mõned lood. Aga millegipärast on tunne, et see „õige” alles ootab avastamist.
Septembri keskpaik
Täna öösel tabas mind poolunes ilmutus. See sundis voodist välja tulema ja raamaturiiuli juurde minema. Olemas! Just see, mida otsisin. Jonathan Swifti „Gulliveri reisid”. Paar päeva hiljem Kummaline, kuidas kõik langeb oma õigele kohale, kui õige materjal on leitud. Loen ja tunnen, kuidas sisemuses olen järjest veendunum, et just seda lugu tahan teha. Kõik, mida Swift kirjutab, tundub tänapäevane ja aktuaalne. Swift suhtub põlglikult ühiskonda, milles ta on sunnitud elama, ja see ilmselt on olnud ka „Gulliveri” kirjutamise algimpulss. Minus põlgust ega kibestumist ei ole, küll aga on mure.
Septembri lõpp
Täna rääkisin Mirkole oma mõtetest ja tundub, et ka talle minu idee sobib! Nüüd on vaja lavastusmeeskond kokku panna. Juba tean, et tahan teha koostööd Marion Unduskiga ja Urmas Lennukiga. Samuti on selgemast selgem, et koreograafina peab lavastuse juurde kuuluma Olga Privis. Ning muusikat palun looma Liina Sumera. Kes aga näitetruppi kuuluksid? Tundub, et trupp peab olema võrdlemisi suur.
17. oktoober
Katkend kirjast dramaturg Urmas Lennukile: „Tahaksin teha ühe seiklusliku lavastuse, mille peategelane saaks oma teekonna jooksul targemaks. Aga et jääks ikka lootus ka kogu inimkonnale! Samas meeldib mulle väga see mõte, et on veel nii palju asju, millest me ei jaga mõhkugi, ja me ei tohiks kunagi mõelda, et oleme kõige paremad-targemad-õigemad-ülimuslikumad... Tahan lavastuses kindlasti kasutada nukke. Ja olen praegu kahevahel, kas Gulliver on oma reisidel nukk või on seda liliputid ja hiiglased? Tervet lavastust nukuna peategelane vist välja ei vea. Peab kindlasti kasutama ka elus-plaani.”
26. oktoober
Oleme Viinistul. Ilm on külm ja tormine. Lumi. Katlamajas ringi jalutades tekib palju tundeid; tahaksin ära kasutada kogu ruumi ja selle räämas olemuse. Tolm, seintelt kooruv krohv. Tellised. Mitu erinevat tasapinda. Lavastuse faktuur ning lavakujundus peavad olema samasugused – keskkonda arvestavad. Robustne esteetika. Nähtavad konstruktsioonid. Raud. Puit. Ruum, mis muutub vaataja silme all. Tinglikkus. Väga olulisel kohal saab olema valguskujundus. Lühike telefonikõne Priidu Adlasele annab selguse, et meil on meeskonnas ka väga tugev valguskujundaja.
4. november
Lavastuse kunstnikule Marion Unduskile kirjutan nõnda: „Üheks lavastust läbivaks teemaks saab ilmselt usk. Headusesse, inimlikkusesse, iseendasse, üksteisesse. Lõppeks on kõik selles loos taandatav usule. Kui pole usku, võtab võimust hirm. Me võimegi jääda nääklema mõttetute detailide üle, nagu teevad seda liliputid, kes ei suuda aktsepteerida, et muna võib koorima hakata ükskõik millisest otsast. Arvamuste paljusus ei vii mitte kuhugi, kui meil puudub usaldus ja usk, et ühisosa on olemas. Mu meelest on see täpselt protsess, milles täna elame – kui vaadata, mis toimub poliitikas ja ühiskonnas laiemalt. Killustatus ja demagoogia. Musta võib igasuguse valehäbita valgeks rääkida ja valge mustaks. Kõik on lubatud. Eesmärk pühitseb abinõu. Pole enam moraalset kompassi... Lavastusest tahan ikka, et jääks kõlama ka lootus paremale, helgemale tulevikule!”
