EESTI NUKUTEATRI SÜND
AUGUST LIBLIKU NUKUTEATER (1933 – 1936)
1932. aasta suvel nägi Paul Pinna Rahvateatri endine näitleja
Sam Siirak Tivoli aias (praeguse Vene
Kultuurikeskuse kõrval asuv park, mis oli tol ajal rahva
lõbustuspargiks) endist tsirkuseartisti August Liblikut rahvale marionettnukkude liikumist
demonstreerimas. “Et Siirak olnud parajasti tööta, tekkinud tal
idee. Ta teinud Liblikule ettepaneku nukuteatri asutamiseks. Liblik
olnud kohe päri ja nii loodudki kolmeliikmeline trupp, kuhu
kuulusid August Liblik, Sam Siirak ja Elli Savi.” 15 Esimeseks lavastuseks valiti instseneering vendade
Grimmide muinasjutust “Vahva rätsep” .
Esietendus toimus 2. novembril 1933. Niiviisi tuligi Eestis ilmale
esimene poolkutseline nukuteater.
Alus sellele teatrile oli pandud aga juba 1930. aastal, mil A.
Liblik oma esimesi nukke meisterdama hakkas. Tõuke selleks andis
samal aastal Nõmme kinos nähtud film “Laul vaikinud on...” ,
kus ühes stseenis näidati ka nukuteatrit.16 Mujal kui vaid hetkeks filmilindilt polnud A. Liblik
nukuteatrit näinudki. “Ainult hüpiknukkude – petruškadega on
olnud varem kokkupuuteid.” 17 Olles assistendiks mustkunstniku ja kõhurääkija
Nhari-Rudi juures, tuli ta mõttele, et kui kaarte
ja teisi esemeid mustkunstis võib panna liikuma niitidega, miks
siis mitte nukke.18
Paraku polnud Eesti nukuteatri looja A. Liblik mitte kutseline
teatrimees, vaid väljaõppinud kingsepp. Erksa vaimuga inimesena
ei rahuldanud teda sugugi vaid igapäevase kutsetööga tegelemine.
Kuigi kingsepatöö andis A. Liblikule piisavalt igapäevast leiba,
eelnesid ta teatritegevusele veel töö tsirkuses ning tegutsemine
tantsuõpetajana mitmetes Lätimaa linnades. Veel enne, kui A.
Liblik jõudis oma nukkudega Eestimaa laatadel ja Tivoli aias üles
astuda, esines ta Soomes ja mujal välismaal.19 Rahvalehes kirjutati Libliku esimeste
nukuteatrikatsetuste kohta järgmist: “Peab ütlema, et August
Liblikul on olnud visa tahe. Kui ta esialgselt oma nukkudega välja
tuli, demonstreeris ta neid David Poskale ja Sam Siirakule. Mõlema otsus oli, et
– veli, jäta see asi! Kuid August Liblik ei jätnud. Kes
mäletab ta nukuteatrit Tallinna Tivolist mõned aastad
tagasi, see ütleks küll, et kui pole nukuteatrit, siis pole ka
see mingi nukuteater. Isegi väikesed juntsud naersid etenduseandja
saamatuse üle. August Liblik ütles aga ise selle kohta: “Siis
ma veel ometi midagi juba oskasin. Olin enne töötanud aasta
Soomes. Läks läbi. Aga oleks Eestis nii viletsasti näidanud, oi,
oi!” ” 20
August
Libliku koostööd Sam Siiraku ja Elli Saviga hindasid tolleaegsed
arvustajad juba tulemusrikkaks. Tema nukuteater andis oma nelja
tegutsemisaasta vältel etendusi kõikjal Eestimaal. Põhilisteks
esinemiskohtadeks said koolimajad ja laadaplatsid. Eriti suure
tähelepanu ja soosiva vastuvõtu said need etendused
kooliõpetajaskonnalt. Ilmselt mängis siin olulist rolli A.
Libliku oskus läheneda oma publikule, tema püüd tutvustada
vaatajaile nukuteatri köögipoolt, äratamaks ju sel moel lastes
huvi selle teatriliigi vastu etenduste jälgimisest kuni oma kooli
nukuteatri loomiseni välja.21 Tähtsusetu polnud seegi asjaolu, et tol ajal oli
väga vähe lasteetendusi. Ei jõudnud ju Draamastuudio teater ega
teised draamateatrid oma noorsoolavastustega mitte igasse Eestimaa
nurka. Ka polnud A. Liblikule konkurentsi pakkumas ühtki teist
arvestatavat nukuteatrit.
Tol ajal peeti loomulikuks Libliku teatri püüdu matkida oma
marionettidega inimlava, st võtta nukke kui stereotüüpsete
liigutustega ” aseinimesi” . Kuressaare häälekandja Meie Maa
1934. a 23. juuli numbris on kirjutatud Nukuteatri esinemisest
etendusega “Vahva rätsep” Kuressaare laadal: “Puust ja
papist valmistatud ja ajakohaselt riietatud nukk-inimesed käivad,
jooksevad ja teevad muid liigutusi, söövad, joovad, räägivad ja
laulavad ning magavadki inimeste kombel. Samuti aimavad nukk-loomad
järele elusloomi.” 1935. a Narva koolides antud “Kaval-Antsu
ja Vanapagana” etenduse puhul kirjutatakse kohalikus ajalehes
Põhja Kodu nukkude liikumise kohta: “Kõnnivad laval kui
inimesed, liigutavad suud ja räägivad, ja mitte ei liigu ainult
ise, vaid tassivad ka kõiksugu esemeid. Seal tuleb Kaval-Hans
uksega. Toob selle lavale kui täitsa elus inimene” .22
Kuna A. Liblikul oli välja kujunenud oma nn naturalistlik
teatrimudel, siis seletab see ka meie nukuteatri entusiasti
pettumust prof. Skupa nukuteatrist. Libliku arvates olid Skupa nukud
liialt grotesksed ja tinglikud. Ka polnud nad võimelised suud
liigutama.23 A. Libliku ideaaliks olid seevastu inimese ja looma
kehaehitust võimalikult täpselt järgivad nn loomulikud
nukud.
A. Libliku nukke fotodelt vaadates köidab esmalt
tähelepanu nende silmade ilmekus, aga samuti nukkude
väljendusrikas nägu ja peen töötlus. Kõige pisemgi sõrmeke
või kortsuke nuku näos on autoril hoole ja armastusega välja
voolitud. Olulised on ka nukuriietuse detailid: nööbid,
tikandid, hoolikalt kinninööritud pastlad jne. Paraku raskendab
selline detailide üleküllus etenduse jälgimist ja võib osutuda
pigem miinuseks kui plussiks. Seda liiati olukorras, kus nukud ei
olnud eriti suured. Nende pikkus oli 40 – 50 cm. Suhteliselt
ähmaste fotode põhjal on Libliku lavapiltide üle raske
konkreetset otsust langetada. Võib vaid oletada, et Libliku
peatähelepanu oli pööratud nukkudele. Ülejäänud kujunduslikud
elemendid jäid vaid nukke toetavaks fooniks.
Seda, et August Liblik oma tööd hoole ja armastusega tegi,
kinnitab iga uue tüki väljatoomisele eelnenud pikk
ettevalmistusperiood. Uut kava valmistati ette terve aasta või
kauemgi. “Iga nuku eriline liigutus vajab erilist niiti, aasa,
konksu ja pulka. Iga nukk ise tuleb luua, temale tüübilist
otsida, ilmet anda, tegevust leida. Vanapagan “Hansus ja
Vanapaganas” on viis korda tehtud enne, kui saadi soovitud ilme.
Stseenid, dialoogid, liigutused, need kõik nõuavad põhjalikku
läbimõtlemist ja vastamist, enne kui saabub soovitud
mulje.” 24
Oma eksistentsi viie aasta jooksul 1933 kuni 1937 jõuti Libliku
teatris välja tuua vaid kolm lavastust: “Vahva rätsep” ,
“Kaval-Ants ja Vanapagan” ja “Aladini imelamp” . Peale nende
lavastuste oli Libliku trupi repertuaaris ka mitmeid lühinaljadest
koosnevaid kavu. Nendega esineti peamiselt laatadel. 1934. aastal
Kuressaare laadal kanti ette lisaks kolmepildilisele muinasjutule
“Vahva rätsep” veel nali ühes pildis “Atsi koerustükk ja
karistus” ning samuti nali ühes pildis “Kloun Leo ja tema
hobune” .25 Nimetatud etenduses mängis kümne nukuga vaid kolm
näitlejat. 1935. a Kuressaare aastalaadal esitati eeskava
Eesti maaelust – "Pühapäevahommik Mulgimaal". Eeskava juhatas
sisse näitleja Samuel (Sam) Siirak, kes seletas, et laadapublik
võib näha seni Soome Tivolis edukalt esinenud August Libliku
nukuteatri etendust. “Pühapäevahommik Mulgimaal” oli lühike
naljanäidend nukkudega ehk n-ö jant nukulaval. See lugu sobis
hästi kirevasse laadamiljöösse. Kaasa mängis ka Sam Siiraku
abikaasa Helma Siirak, kes töötas varem P. Pinna teatris
suflöörina ja tegutses hiljem nukunäitlejana nii Taavet Poska
nukuteatris kui ka Draamastuudio nukutrupis.26 Lisaks kolmele põhijõule Liblikule, Siirakule ja
Savile kasutati ettevalmistusperioodil ka teisi abilisi. Nii aitas
“Kaval-Antsu ja Vanapagana” nukud nikerdada hr. Kruuse ja näod
maalida hr. Okas kunstikoolist. Etteütlejana abistas tähtsamatel
etendustel ka August Libliku tütar Maile.
Libliku teatri lavastustest oli õnnestunuim “Kaval-Ants ja
Vanapagan” . Selle kohta ilmusid nii mõnedki heatahtlikud ja
kiitvad arvustused. Ajalehes Põhja Kodu kirjutatakse, et
“Kaval-Antsu ja Vanapagana” lavastus (lavastajana ja
asjaajajana on reklaamlehel kirjas Sam Siirak) “on suutnud
rahuldada suurema osa nõudeid, millised püstitatakse hea
nukuteatri kohta” . Veel märgitakse tunnustavalt, et lavastus
“Kaval-Ants ja Vanapagan” , mis oma pildirohkuse ja
fantaasiaküllase sisuga on raskeks proovikiviks suurelegi lavale,
on antud nukuteatris edasi rahuldavalt. “Erilist kiitust
väärivad aga nukud ise, milliste maskid on õnnestunud ja
karakteersed. Vanapagan, Ants, Vanapagana naine jne on päris
klassikalised tüüp-kujud, samuti Kurat ise. Nukkude
liikumisetehnika poolest ei jää Eesti nukuteater sugugi maha
keskmisest heast välismaa teatrist. Mis aga parandamist vajab, see
on hääldamine, diktsioon. Kuigi häälte karakteristika on
rahuldav, Vanapagana ja Antsu osas isegi hea, läheb palju teksti
kaotsi puht hääldamisvigade tõttu” .27 Samas arvatakse lootusrikkalt, et kui teater ka
selle vea parandab, siis on ta teinud suure sammu edu poole.
Viimane kolmest Libliku teatri lavastusest “Aladini imelamp”
ei täitnud temale pandud lootusi, kuigi tõi kaasa suuri kulusid.
Saadud tulu aga jäi napiks. Ilmselt osutus “Aladini imelamp”
kui suurt teatripoolset fantaasiat nõudev muinasjutt esimesi
arglikke samme astuvale Eesti nukuteatrile üle jõu käivaks.
Järgmise lavastusena oli A. Liblikul kavas O. Lutsu “Tootsi-lood” . Kahjuks ei lasknud surm
teatrimehel tema tööd lõpule viia. August Liblik suri 25.
aprillil 1937 neljakümne üheksa aastasena vähktõppe.” 28 Seoses oma asutaja ja juhi surmaga lakkas
tegutsemast ka esimene Eesti nukuteater.
August Libliku poolprofessionaalne nukuteater oli esimeseks
taoliseks katsetuseks Eestis. Ilmselt oli Libliku teatri näol tegu
ka Põhjamaade esimese nukuteatriga. Oma kunstilise ja tehnilise
taseme poolest jäi aga Libliku teater parimatele Euroopa
professionaalsetele teatritele selgelt alla, eriti muidugi Euroopas
kolmekümnendatel aastatel juhtpositsiooni saavutanud
Tšehhoslovakkia nukuteatrile. A. Libliku nukuteater jäi
kujundusliku külje poolest suure lava väikeseks naturalistlikuks
mudeliks. Vaatajale püüti jätta muljet, et nukkude näol on tegu
tõeliste loomade ja inimestega. Ekslikult pidas A. Liblik sellist
lahendust ainuõigeks. Seetõttu jäi talle kättesaamatusse
kaugusesse nii nukuteatrile omane tinglikkus kui ka selle
fantaasiamaailm oma võimalusterohkusega.
Ometigi ei saa alahinnata A. Libliku loodud nukuteatri tähtsust
hilisema Eesti nukuteatri arengu mõjutajana. Esimesed sammud
sellel tol ajal uudsel teatripõllul olid astutud ja alus
edasiminekuks rajatud. Oma lühikese tegutsemisaja kestel suutis
Libliku teater saavutada kaasaegsete heatahtliku suhtumise ja
tähelepanu. Ajakirjanduseski ilmusid peaasjalikult kiitvad
arvustused. A. Libliku trupis sai oma esimese nukuteatrialase
koolituse näitleja Sam Siirak. Temast saabki Taavet Poska
nukuteatris “Pillerkaar” A. Libliku poolt alustatu otsene
jätkaja ja edasiviija. Siiraku nukuteatrialased kogemused ja
oskused leiavad rakendust ka juba kutselises Draamateatri
nukutrupis.
|