NUKUTEATRI AJALUGU Prev Page Prev Page
Esileht
Saateks
Sissejuhatus
I osa. Algus
Eellugu
Esimestest Eesti alasid külastanud nukutruppidest
Esimesi katsetusi
Eesti nukuteatri sünd
August Libliku nukuteater (1933-1936)
Skupa teatrist ja tema külalisetenduste mõjust eesti nukuteatri arengule
Taavet Poska nukuteater
Eesti Draamateatri nukutrupp (1936-1944)
Eesti kutselise nukuteatri loomine
Õppereis Tšehhoslovakkiasse
Õpitu realiseerimine praktikas
Algupärane nukuseriaal
Nukutrupi ja repertuaari kujundamine
Draamateatri nukutrupp pärast juunipööret
Nukuteater sõja-aastail
Kutselise nukuteatri kujunemisaastate loomeolud ja iseloomulikud jooned
Riikliku Noorsooteatri nukuteater (1944-1948)
Nukuteater ümberkorraldusprotsessis
Visa tööga tehniliselt keeruliste suurlavastusteni
Kokkuvõtteks Noorsooteatri nukuteatri lühikesest, ent tulemusrikkast tööst
Nukuteater taas Draamateatri juures (1948-1951)
Uued ümberkorraldused teatrielus
"Reinuvader Rebane" Ferdinand Veike lavastajadebüüdiks
Moskva Riikliku Kesknukuteatri mõjust eesti nukuteatri arengule
Rahvuseepose kangelased nukulaval
Iseseisva Nukuteatri sündi ettevalmistavad lavastused
Nukumängust teistes linnades
Ugala nukuteater (1948-1951)
Kuressaare Teatri nukuteater (1949-1951)
Nukuteatritegemisest Tartus
II osa. Eesti Riiklik Nukuteater
Kujunemisaastad (1952-1955)
Iseseisva nukuteatri sünd
Repertuaari kujundamine
Tagasivaade esimesele tegevusaastale
Näitetrupi kujundamine
Klassikaline muinasjutt ajastu vaimus
Kriitika süüdistab teatrit pealiskaudsuses
Rahvuslik dramaturgia - täistabamus Nukuteatris
Nukuteater avab statsionaari
Puunukk Buratino üldise keskpärasuse taustal
Algusaastate kasvuraskused
Tõusuaastad (1956-1963)
Huvi rahvusliku dramaturgia vastu
Stiilipuhas klassikaline sirmiteater
Festivalidel Moskvas ja Bukarestis
Hooaeg pärast festivali
Stabiilne tööaasta
Itaallaste eeskujul ooper eesti nukulavale
Edu II rahvusvahelisel nukuteatrite festivalil Bukarestis
Esimene lavastus täiskasvanutele
Algupärase repertuaari osatähtsus suureneb
"Isand Seguini kitseke" - suure üldistusjõuga romantiline lavastus
Nukuteater koondab enda ümber autoriteringi
Rein Aguri esimene lavastus
Näitleja nukuteatris
Lavastaja nukuteatris
Kunstnik nukuteatris
Nukulavastuse muusikaline kujundus
Repertuaaripoliitika
Eesti nukunäitlejate õppestuudio
Ebastabiilsuse aastad (1964-1967)
Teater vajab muutusi
Repertuaaripilt mitmekesistub
Festivalitraditsiooni algus
"Olematu Odysseus" - pöördepunkt teatri kunstilises elus
F. Veike traditsiooniline nukuteater
Rein Agur oma teed otsimas
Raivo Laidre lahkumine Nukuteatrist
Nukuteater kuuenda ja seitsmenda aastakümne vahetusel (1968-1972)
Eesti teatri uuenemislaine haarab ka Nukuteatri
Eno Raud kirjutab Nukuteatrile
"Majake ratastel" ja "Memme musi" - edukad Riia festivalil
Uus Buratino
Õppestuudio lavastus
Uno Leies lavastab oma näidendi
Legend "Kurekesest ja Hernetondist"
Vallatu "Muinasjutt hiirepojast" ja süngevõitu "Lugu sepast"
Lood kutsikatest ja ahvidest
"Kaval-Ants ja Vanapagan" Rein Aguri noortetrupi algustähisena
Baltimaade nukuteatrite festival Kaunases 1971. aastal
Uno Leiese "Kiki ja Miki" ja Oskar Liigandi "Pikse pasun" - vastandliku nukutükid
Disney kangelased Väino Luubi lavastuses
Sirmiteater pakub uusi võimalusi
Kümnendivahetusele tagasi vaadates
Nukuteatri kuldsed seitsmekümnendad
Uus, avarduv nukuteater
"Muumimuinasjutu" avatud nukumäng
Nukuteatri poeetiline maailm
Jaan Urveti lavastajadebüüt Nukuteatris. Lihtsakoelised sirmilood
Eesti klassika nukulaval. Nukuteater avastab Illimari maailma
Mitmetasandiline, sümbolistlik nukuteater
Ferdinand Veike klassikaline sirmiteater
Hiirepoja ja elevandipoja uus lavaelu
Heljo Männi muinasjuttnäidend Helle Laasi lavastajadebüüdiks
Ferdinand Veike läheb kaasa avatud mänguga
Rein Aguri nukukompositsioon A. H. Tammsaare novellidest ja miniatuuridest
Helle Laasi lavastused
"Petja ja hunt" pakub improvisatsioonirõõmu
Ingo Normet ja Jaan Urvet - külalislavastajad Nukuteatris
Nukuteater ei ole ainult lasteteater
Veelkordne tagasipilk seitsmekümnendate aastate nukuteatrile
Rein Agur - eesti nukuteatri uuendaja
Nukuteater seitsmenda ja kaheksanda aastakümne vahetusel
Teatrisisesed vastuolud
"Tuhkatriinu" üllatav tõlgendus
Ferdinand Veike ühe loominguperioodi väärikas lõpp
Ferdinand Veike läbi kolleegide silmade
Ferdinand Veike mõtteid nukuteatrist
Kunstnik Jaak Vaus
Nukuteatri kaheksakümnendad aastad
Uus algus
Lastekriminull - noorte näitlejate nukumängukool
Intiimne laulukava ja laadateater
Nukumuusikal ja supershow
Igihaljad muinasjutud ja valmid
Hendrik Toompere debüüt lavastajana ja uudne näärilavastus
Tuhkurhobuse traagiline elukäik
"Pessi ja Illuusia" - armastus ja sõda
Edu Baltimaade festivalil Tallinnas
Nukker Näkineid ja lustlik Hiir
Uudne "Okasroosike"
Eesti Riikliku Nukuteatri kolm aastakümmet
Näidend inimese ja looduse suhetest
Eero Spriit külalislavastajana Nukuteatris
Rõõmsameelsed, poeetilised lavalood väikelastele
Shakespeare toob täiskasvanud publiku Nukuteatrisse
Taas algupärane dramaturgia
Teatriaasta täiskasvanuile
"Suveöö unenägu" lummab vaatajaid ja kriitikuid
Sirmiteater jääb
Tuglas aitab leida Eesti nukuteatri oma nägu
Ajas muutuv Gulliver
Mägramängust Kalevipojani
Absurdiklassikud nukuteatrisse
T. Å. Bringsværdi muinas-fantastiline nukunäidend
Leedulaste traagiline muinasjutt
Esimene jõuluetendus
Helle Laasi muinasjutuetendused
80-ndate aastate Nukuteater
90-ndad, muutuste aastad
Aguriga ja Agurita
Eero Spriit tuleb Nukuteatrisse
Nukuteatri suveõu
Repertuaar uueneb
"Faustike" ovaalsaalis
1990-ndate aastate teine pool
Uuslavastused suveõues
Eero Spriit lahkub ametist
Tuttavad muinasjututegelased
Nukuteater õpetab täiskasvanuile elutarkust
Trollid ja haldjad
Taas külalislavastajad
Debütandid Janno Põldma ja Evald Hermaküla
Nukuteatri lava jälle vanade tuttavate päralt
Evald Hermaküla võtab koorma kanda
Poolelijäänud töö viiakse lõpule
Tagasivaade 90-ndatele aastatele
Eesti Nukuteater taastab rahvusvahelised sidemed
Uus algus uuel sajandil
Sajandivahetus uute juhtidega
Andres Dvinjaninov riskib
Pilguheit tulevikku
Lõpetuseks
Allikaviited
Lisad
Eesti kutselise nukuteatri lavastusi aastail 1936-2004
Draamateater (1936-44 ja 1948-51)
Noorsooteater (1945-48)
Ugala (1948-51)
Kuressaare Teater (1949-51)
Vanemuine (1940 ja 1950)
Eesti Riiklik Nukuteater (1952-2004)
Lavastajad
Draamateater (1936-44 ja 1948-51)
Noorsooteater (1945-48)
Ugala (1948-51)
Kuressaare Teater (1949-51)
Vanemuine (1940 ja 1950)
Eesti Riiklik Nukuteater (1952-2004)
Kunstnikud
Draamateater (1936-44 ja 1948-51)
Noorsooteater (1945-48)
Ugala (1948-51)
Kuressaare Teater (1949-51)
Vanemuine (1940 ja 1950)
Eesti Riiklik Nukuteater (1952-2004)
Heliloojad, muusikalised kujundajad
Draamateater (1936-44 ja 1948-51)
Noorsooteater (1945-48)
Ugala (1948-51)
Kuressaare Teater (1949-51)
Vanemuine (1940 ja 1950)
Eesti Riiklik Nukuteater (1952-2004)
Eesti Riikliku Nukuteatri juhid 1952-2004
Eesti Riikliku Nukuteatri näitlejad 1952-2004
Aunimetused
Diplomeid, preemiaid
Festivale, külalisesinemisi, välissõite
Külalisnukuteatreid Eestis
Kauaaegsed töötajad ER Nukuteatris
Eesti Riikliku Nukuteatri töötajad 01.01.2002
Eesti Riikliku Nukuteatri töötajad 01.08.2004
Töötanud ER Nukuteatris
Isikunimede register
Ilmunud artikleid
Pildigalerii
Lühendid
CD abi-info
I osa. Algus

EESTI NUKUTEATRI SÜND

AUGUST LIBLIKU NUKUTEATER (1933 – 1936)

1932. aasta suvel nägi Paul Pinna Rahvateatri endine näitleja Sam Siirak Tivoli aias (praeguse Vene Kultuurikeskuse kõrval asuv park, mis oli tol ajal rahva lõbustuspargiks) endist tsirkuseartisti August Liblikut rahvale marionettnukkude liikumist demonstreerimas. “œEt Siirak olnud parajasti tööta, tekkinud tal idee. Ta teinud Liblikule ettepaneku nukuteatri asutamiseks. Liblik olnud kohe päri ja nii loodudki kolmeliikmeline trupp, kuhu kuulusid August Liblik, Sam Siirak ja Elli Savi.” 15 Esimeseks lavastuseks valiti instseneering vendade Grimmide muinasjutust “œVahva rätsep” . Esietendus toimus 2. novembril 1933. Niiviisi tuligi Eestis ilmale esimene poolkutseline nukuteater.

Alus sellele teatrile oli pandud aga juba 1930. aastal, mil A. Liblik oma esimesi nukke meisterdama hakkas. Tõuke selleks andis samal aastal Nõmme kinos nähtud film “œLaul vaikinud on...” , kus ühes stseenis näidati ka nukuteatrit.16 Mujal kui vaid hetkeks filmilindilt polnud A. Liblik nukuteatrit näinudki. “œAinult hüpiknukkude – petruškadega on olnud varem kokkupuuteid.” 17 Olles assistendiks mustkunstniku ja kõhurääkija Nhari-Rudi juures, tuli ta mõttele, et kui kaarte ja teisi esemeid mustkunstis võib panna liikuma niitidega, miks siis mitte nukke.18

Paraku polnud Eesti nukuteatri looja A. Liblik mitte kutseline teatrimees, vaid väljaõppinud kingsepp. Erksa vaimuga inimesena ei rahuldanud teda sugugi vaid igapäevase kutsetööga tegelemine. Kuigi kingsepatöö andis A. Liblikule piisavalt igapäevast leiba, eelnesid ta teatritegevusele veel töö tsirkuses ning tegutsemine tantsuõpetajana mitmetes Lätimaa linnades. Veel enne, kui A. Liblik jõudis oma nukkudega Eestimaa laatadel ja Tivoli aias üles astuda, esines ta Soomes ja mujal välismaal.19 Rahvalehes kirjutati Libliku esimeste nukuteatrikatsetuste kohta järgmist: “œPeab ütlema, et August Liblikul on olnud visa tahe. Kui ta esialgselt oma nukkudega välja tuli, demonstreeris ta neid David Poskale ja Sam Siirakule. Mõlema otsus oli, et – veli, jäta see asi! Kuid August Liblik ei jätnud. Kes mäletab ta nukuteatrit Tallinna Tivolist mõned aastad tagasi, see ütleks küll, et kui pole nukuteatrit, siis pole ka see mingi nukuteater. Isegi väikesed juntsud naersid etenduseandja saamatuse üle. August Liblik ütles aga ise selle kohta: “œSiis ma veel ometi midagi juba oskasin. Olin enne töötanud aasta Soomes. Läks läbi. Aga oleks Eestis nii viletsasti näidanud, oi, oi!” ” 20

August Liblik nukkudega.August Libliku koostööd Sam Siiraku ja Elli Saviga hindasid tolleaegsed arvustajad juba tulemusrikkaks. Tema nukuteater andis oma nelja tegutsemisaasta vältel etendusi kõikjal Eestimaal. Põhilisteks esinemiskohtadeks said koolimajad ja laadaplatsid. Eriti suure tähelepanu ja soosiva vastuvõtu said need etendused kooliõpetajaskonnalt. Ilmselt mängis siin olulist rolli A. Libliku oskus läheneda oma publikule, tema püüd tutvustada vaatajaile nukuteatri köögipoolt, äratamaks ju sel moel lastes huvi selle teatriliigi vastu etenduste jälgimisest kuni oma kooli nukuteatri loomiseni välja.21 Tähtsusetu polnud seegi asjaolu, et tol ajal oli väga vähe lasteetendusi. Ei jõudnud ju Draamastuudio teater ega teised draamateatrid oma noorsoolavastustega mitte igasse Eestimaa nurka. Ka polnud A. Liblikule konkurentsi pakkumas ühtki teist arvestatavat nukuteatrit.

Tol ajal peeti loomulikuks Libliku teatri püüdu matkida oma marionettidega inimlava, st võtta nukke kui stereotüüpsete liigutustega ” aseinimesi” . Kuressaare häälekandja Meie Maa 1934. a 23. juuli numbris on kirjutatud Nukuteatri esinemisest etendusega “œVahva rätsep” Kuressaare laadal: “œPuust ja papist valmistatud ja ajakohaselt riietatud nukk-inimesed käivad, jooksevad ja teevad muid liigutusi, söövad, joovad, räägivad ja laulavad ning magavadki inimeste kombel. Samuti aimavad nukk-loomad järele elusloomi.” 1935. a Narva koolides antud “œKaval-Antsu ja Vanapagana” etenduse puhul kirjutatakse kohalikus ajalehes Põhja Kodu nukkude liikumise kohta: “œKõnnivad laval kui inimesed, liigutavad suud ja räägivad, ja mitte ei liigu ainult ise, vaid tassivad ka kõiksugu esemeid. Seal tuleb Kaval-Hans uksega. Toob selle lavale kui täitsa elus inimene” .22

Kuna A. Liblikul oli välja kujunenud oma nn naturalistlik teatrimudel, siis seletab see ka meie nukuteatri entusiasti pettumust prof. Skupa nukuteatrist. Libliku arvates olid Skupa nukud liialt grotesksed ja tinglikud. Ka polnud nad võimelised suud liigutama.23 A. Libliku ideaaliks olid seevastu inimese ja looma kehaehitust võimalikult täpselt järgivad nn loomulikud nukud.

A. Libliku nukuteatri nukke.A. Libliku nukke fotodelt vaadates köidab esmalt tähelepanu nende silmade ilmekus, aga samuti nukkude väljendusrikas nägu ja peen töötlus. Kõige pisemgi sõrmeke või kortsuke nuku näos on autoril hoole ja armastusega välja voolitud. Olulised on ka nukuriietuse detailid: nööbid, tikandid, hoolikalt kinninööritud pastlad jne. Paraku raskendab selline detailide üleküllus etenduse jälgimist ja võib osutuda pigem miinuseks kui plussiks. Seda liiati olukorras, kus nukud ei olnud eriti suured. Nende pikkus oli 40 – 50 cm. Suhteliselt ähmaste fotode põhjal on Libliku lavapiltide üle raske konkreetset otsust langetada. Võib vaid oletada, et Libliku peatähelepanu oli pööratud nukkudele. Ülejäänud kujunduslikud elemendid jäid vaid nukke toetavaks fooniks.

Seda, et August Liblik oma tööd hoole ja armastusega tegi, kinnitab iga uue tüki väljatoomisele eelnenud pikk ettevalmistusperiood. Uut kava valmistati ette terve aasta või kauemgi. “œIga nuku eriline liigutus vajab erilist niiti, aasa, konksu ja pulka. Iga nukk ise tuleb luua, temale tüübilist otsida, ilmet anda, tegevust leida. Vanapagan “œHansus ja Vanapaganas” on viis korda tehtud enne, kui saadi soovitud ilme. Stseenid, dialoogid, liigutused, need kõik nõuavad põhjalikku läbimõtlemist ja vastamist, enne kui saabub soovitud mulje.” 24

Oma eksistentsi viie aasta jooksul 1933 kuni 1937 jõuti Libliku teatris välja tuua vaid kolm lavastust: “œVahva rätsep” , “œKaval-Ants ja Vanapagan” ja “œAladini imelamp” . Peale nende lavastuste oli Libliku trupi repertuaaris ka mitmeid lühinaljadest koosnevaid kavu. Nendega esineti peamiselt laatadel. 1934. aastal Kuressaare laadal kanti ette lisaks kolmepildilisele muinasjutule “œVahva rätsep” veel nali ühes pildis “œAtsi koerustükk ja karistus” ning samuti nali ühes pildis “œKloun Leo ja tema hobune” .25 Nimetatud etenduses mängis kümne nukuga vaid kolm näitlejat. 1935. a Kuressaare aastalaadal esitati eeskava Eesti maaelust – "Pühapäevahommik Mulgimaal". Eeskava juhatas sisse näitleja Samuel (Sam) Siirak, kes seletas, et laadapublik võib näha seni Soome Tivolis edukalt esinenud August Libliku nukuteatri etendust. “œPühapäevahommik Mulgimaal” oli lühike naljanäidend nukkudega ehk n-ö jant nukulaval. See lugu sobis hästi kirevasse laadamiljöösse. Kaasa mängis ka Sam Siiraku abikaasa Helma Siirak, kes töötas varem P. Pinna teatris suflöörina ja tegutses hiljem nukunäitlejana nii Taavet Poska nukuteatris kui ka Draamastuudio nukutrupis.26 Lisaks kolmele põhijõule Liblikule, Siirakule ja Savile kasutati ettevalmistusperioodil ka teisi abilisi. Nii aitas “œKaval-Antsu ja Vanapagana” nukud nikerdada hr. Kruuse ja näod maalida hr. Okas kunstikoolist. Etteütlejana abistas tähtsamatel etendustel ka August Libliku tütar Maile.

Libliku teatri lavastustest oli õnnestunuim “œKaval-Ants ja Vanapagan” . Selle kohta ilmusid nii mõnedki heatahtlikud ja kiitvad arvustused. Ajalehes Põhja Kodu kirjutatakse, et “œKaval-Antsu ja Vanapagana” lavastus (lavastajana ja asjaajajana on reklaamlehel kirjas Sam Siirak) “œon suutnud rahuldada suurema osa nõudeid, millised püstitatakse hea nukuteatri kohta” . Veel märgitakse tunnustavalt, et lavastus “œKaval-Ants ja Vanapagan” , mis oma pildirohkuse ja fantaasiaküllase sisuga on raskeks proovikiviks suurelegi lavale, on antud nukuteatris edasi rahuldavalt. “œErilist kiitust väärivad aga nukud ise, milliste maskid on õnnestunud ja karakteersed. Vanapagan, Ants, Vanapagana naine jne on päris klassikalised tüüp-kujud, samuti Kurat ise. Nukkude liikumisetehnika poolest ei jää Eesti nukuteater sugugi maha keskmisest heast välismaa teatrist. Mis aga parandamist vajab, see on hääldamine, diktsioon. Kuigi häälte karakteristika on rahuldav, Vanapagana ja Antsu osas isegi hea, läheb palju teksti kaotsi puht hääldamisvigade tõttu” .27 Samas arvatakse lootusrikkalt, et kui teater ka selle vea parandab, siis on ta teinud suure sammu edu poole.

Viimane kolmest Libliku teatri lavastusest “œAladini imelamp” ei täitnud temale pandud lootusi, kuigi tõi kaasa suuri kulusid. Saadud tulu aga jäi napiks. Ilmselt osutus “œAladini imelamp” kui suurt teatripoolset fantaasiat nõudev muinasjutt esimesi arglikke samme astuvale Eesti nukuteatrile üle jõu käivaks. Järgmise lavastusena oli A. Liblikul kavas O. Lutsu “œTootsi-lood” . Kahjuks ei lasknud surm teatrimehel tema tööd lõpule viia. August Liblik suri 25. aprillil 1937 neljakümne üheksa aastasena vähktõppe.” 28 Seoses oma asutaja ja juhi surmaga lakkas tegutsemast ka esimene Eesti nukuteater.Samuel (Sam) Siirak

August Libliku poolprofessionaalne nukuteater oli esimeseks taoliseks katsetuseks Eestis. Ilmselt oli Libliku teatri näol tegu ka Põhjamaade esimese nukuteatriga. Oma kunstilise ja tehnilise taseme poolest jäi aga Libliku teater parimatele Euroopa professionaalsetele teatritele selgelt alla, eriti muidugi Euroopas kolmekümnendatel aastatel juhtpositsiooni saavutanud Tšehhoslovakkia nukuteatrile. A. Libliku nukuteater jäi kujundusliku külje poolest suure lava väikeseks naturalistlikuks mudeliks. Vaatajale püüti jätta muljet, et nukkude näol on tegu tõeliste loomade ja inimestega. Ekslikult pidas A. Liblik sellist lahendust ainuõigeks. Seetõttu jäi talle kättesaamatusse kaugusesse nii nukuteatrile omane tinglikkus kui ka selle fantaasiamaailm oma võimalusterohkusega.

Ometigi ei saa alahinnata A. Libliku loodud nukuteatri tähtsust hilisema Eesti nukuteatri arengu mõjutajana. Esimesed sammud sellel tol ajal uudsel teatripõllul olid astutud ja alus edasiminekuks rajatud. Oma lühikese tegutsemisaja kestel suutis Libliku teater saavutada kaasaegsete heatahtliku suhtumise ja tähelepanu. Ajakirjanduseski ilmusid peaasjalikult kiitvad arvustused. A. Libliku trupis sai oma esimese nukuteatrialase koolituse näitleja Sam Siirak. Temast saabki Taavet Poska nukuteatris “œPillerkaar” A. Libliku poolt alustatu otsene jätkaja ja edasiviija. Siiraku nukuteatrialased kogemused ja oskused leiavad rakendust ka juba kutselises Draamateatri nukutrupis.Edasi

 

 

Converted from CHM to HTML with chm2web Pro 2.85 (unicode)