NUKUTEATRI AJALUGU Prev Page Prev Page
Esileht
Saateks
Sissejuhatus
I osa. Algus
Eellugu
Esimestest Eesti alasid külastanud nukutruppidest
Esimesi katsetusi
Eesti nukuteatri sünd
August Libliku nukuteater (1933-1936)
Skupa teatrist ja tema külalisetenduste mõjust eesti nukuteatri arengule
Taavet Poska nukuteater
Eesti Draamateatri nukutrupp (1936-1944)
Eesti kutselise nukuteatri loomine
Õppereis Tšehhoslovakkiasse
Õpitu realiseerimine praktikas
Algupärane nukuseriaal
Nukutrupi ja repertuaari kujundamine
Draamateatri nukutrupp pärast juunipööret
Nukuteater sõja-aastail
Kutselise nukuteatri kujunemisaastate loomeolud ja iseloomulikud jooned
Riikliku Noorsooteatri nukuteater (1944-1948)
Nukuteater ümberkorraldusprotsessis
Visa tööga tehniliselt keeruliste suurlavastusteni
Kokkuvõtteks Noorsooteatri nukuteatri lühikesest, ent tulemusrikkast tööst
Nukuteater taas Draamateatri juures (1948-1951)
Uued ümberkorraldused teatrielus
"Reinuvader Rebane" Ferdinand Veike lavastajadebüüdiks
Moskva Riikliku Kesknukuteatri mõjust eesti nukuteatri arengule
Rahvuseepose kangelased nukulaval
Iseseisva Nukuteatri sündi ettevalmistavad lavastused
Nukumängust teistes linnades
Ugala nukuteater (1948-1951)
Kuressaare Teatri nukuteater (1949-1951)
Nukuteatritegemisest Tartus
II osa. Eesti Riiklik Nukuteater
Kujunemisaastad (1952-1955)
Iseseisva nukuteatri sünd
Repertuaari kujundamine
Tagasivaade esimesele tegevusaastale
Näitetrupi kujundamine
Klassikaline muinasjutt ajastu vaimus
Kriitika süüdistab teatrit pealiskaudsuses
Rahvuslik dramaturgia - täistabamus Nukuteatris
Nukuteater avab statsionaari
Puunukk Buratino üldise keskpärasuse taustal
Algusaastate kasvuraskused
Tõusuaastad (1956-1963)
Huvi rahvusliku dramaturgia vastu
Stiilipuhas klassikaline sirmiteater
Festivalidel Moskvas ja Bukarestis
Hooaeg pärast festivali
Stabiilne tööaasta
Itaallaste eeskujul ooper eesti nukulavale
Edu II rahvusvahelisel nukuteatrite festivalil Bukarestis
Esimene lavastus täiskasvanutele
Algupärase repertuaari osatähtsus suureneb
"Isand Seguini kitseke" - suure üldistusjõuga romantiline lavastus
Nukuteater koondab enda ümber autoriteringi
Rein Aguri esimene lavastus
Näitleja nukuteatris
Lavastaja nukuteatris
Kunstnik nukuteatris
Nukulavastuse muusikaline kujundus
Repertuaaripoliitika
Eesti nukunäitlejate õppestuudio
Ebastabiilsuse aastad (1964-1967)
Teater vajab muutusi
Repertuaaripilt mitmekesistub
Festivalitraditsiooni algus
"Olematu Odysseus" - pöördepunkt teatri kunstilises elus
F. Veike traditsiooniline nukuteater
Rein Agur oma teed otsimas
Raivo Laidre lahkumine Nukuteatrist
Nukuteater kuuenda ja seitsmenda aastakümne vahetusel (1968-1972)
Eesti teatri uuenemislaine haarab ka Nukuteatri
Eno Raud kirjutab Nukuteatrile
"Majake ratastel" ja "Memme musi" - edukad Riia festivalil
Uus Buratino
Õppestuudio lavastus
Uno Leies lavastab oma näidendi
Legend "Kurekesest ja Hernetondist"
Vallatu "Muinasjutt hiirepojast" ja süngevõitu "Lugu sepast"
Lood kutsikatest ja ahvidest
"Kaval-Ants ja Vanapagan" Rein Aguri noortetrupi algustähisena
Baltimaade nukuteatrite festival Kaunases 1971. aastal
Uno Leiese "Kiki ja Miki" ja Oskar Liigandi "Pikse pasun" - vastandliku nukutükid
Disney kangelased Väino Luubi lavastuses
Sirmiteater pakub uusi võimalusi
Kümnendivahetusele tagasi vaadates
Nukuteatri kuldsed seitsmekümnendad
Uus, avarduv nukuteater
"Muumimuinasjutu" avatud nukumäng
Nukuteatri poeetiline maailm
Jaan Urveti lavastajadebüüt Nukuteatris. Lihtsakoelised sirmilood
Eesti klassika nukulaval. Nukuteater avastab Illimari maailma
Mitmetasandiline, sümbolistlik nukuteater
Ferdinand Veike klassikaline sirmiteater
Hiirepoja ja elevandipoja uus lavaelu
Heljo Männi muinasjuttnäidend Helle Laasi lavastajadebüüdiks
Ferdinand Veike läheb kaasa avatud mänguga
Rein Aguri nukukompositsioon A. H. Tammsaare novellidest ja miniatuuridest
Helle Laasi lavastused
"Petja ja hunt" pakub improvisatsioonirõõmu
Ingo Normet ja Jaan Urvet - külalislavastajad Nukuteatris
Nukuteater ei ole ainult lasteteater
Veelkordne tagasipilk seitsmekümnendate aastate nukuteatrile
Rein Agur - eesti nukuteatri uuendaja
Nukuteater seitsmenda ja kaheksanda aastakümne vahetusel
Teatrisisesed vastuolud
"Tuhkatriinu" üllatav tõlgendus
Ferdinand Veike ühe loominguperioodi väärikas lõpp
Ferdinand Veike läbi kolleegide silmade
Ferdinand Veike mõtteid nukuteatrist
Kunstnik Jaak Vaus
Nukuteatri kaheksakümnendad aastad
Uus algus
Lastekriminull - noorte näitlejate nukumängukool
Intiimne laulukava ja laadateater
Nukumuusikal ja supershow
Igihaljad muinasjutud ja valmid
Hendrik Toompere debüüt lavastajana ja uudne näärilavastus
Tuhkurhobuse traagiline elukäik
"Pessi ja Illuusia" - armastus ja sõda
Edu Baltimaade festivalil Tallinnas
Nukker Näkineid ja lustlik Hiir
Uudne "Okasroosike"
Eesti Riikliku Nukuteatri kolm aastakümmet
Näidend inimese ja looduse suhetest
Eero Spriit külalislavastajana Nukuteatris
Rõõmsameelsed, poeetilised lavalood väikelastele
Shakespeare toob täiskasvanud publiku Nukuteatrisse
Taas algupärane dramaturgia
Teatriaasta täiskasvanuile
"Suveöö unenägu" lummab vaatajaid ja kriitikuid
Sirmiteater jääb
Tuglas aitab leida Eesti nukuteatri oma nägu
Ajas muutuv Gulliver
Mägramängust Kalevipojani
Absurdiklassikud nukuteatrisse
T. Å. Bringsværdi muinas-fantastiline nukunäidend
Leedulaste traagiline muinasjutt
Esimene jõuluetendus
Helle Laasi muinasjutuetendused
80-ndate aastate Nukuteater
90-ndad, muutuste aastad
Aguriga ja Agurita
Eero Spriit tuleb Nukuteatrisse
Nukuteatri suveõu
Repertuaar uueneb
"Faustike" ovaalsaalis
1990-ndate aastate teine pool
Uuslavastused suveõues
Eero Spriit lahkub ametist
Tuttavad muinasjututegelased
Nukuteater õpetab täiskasvanuile elutarkust
Trollid ja haldjad
Taas külalislavastajad
Debütandid Janno Põldma ja Evald Hermaküla
Nukuteatri lava jälle vanade tuttavate päralt
Evald Hermaküla võtab koorma kanda
Poolelijäänud töö viiakse lõpule
Tagasivaade 90-ndatele aastatele
Eesti Nukuteater taastab rahvusvahelised sidemed
Uus algus uuel sajandil
Sajandivahetus uute juhtidega
Andres Dvinjaninov riskib
Pilguheit tulevikku
Lõpetuseks
Allikaviited
Lisad
Eesti kutselise nukuteatri lavastusi aastail 1936-2004
Draamateater (1936-44 ja 1948-51)
Noorsooteater (1945-48)
Ugala (1948-51)
Kuressaare Teater (1949-51)
Vanemuine (1940 ja 1950)
Eesti Riiklik Nukuteater (1952-2004)
Lavastajad
Draamateater (1936-44 ja 1948-51)
Noorsooteater (1945-48)
Ugala (1948-51)
Kuressaare Teater (1949-51)
Vanemuine (1940 ja 1950)
Eesti Riiklik Nukuteater (1952-2004)
Kunstnikud
Draamateater (1936-44 ja 1948-51)
Noorsooteater (1945-48)
Ugala (1948-51)
Kuressaare Teater (1949-51)
Vanemuine (1940 ja 1950)
Eesti Riiklik Nukuteater (1952-2004)
Heliloojad, muusikalised kujundajad
Draamateater (1936-44 ja 1948-51)
Noorsooteater (1945-48)
Ugala (1948-51)
Kuressaare Teater (1949-51)
Vanemuine (1940 ja 1950)
Eesti Riiklik Nukuteater (1952-2004)
Eesti Riikliku Nukuteatri juhid 1952-2004
Eesti Riikliku Nukuteatri näitlejad 1952-2004
Aunimetused
Diplomeid, preemiaid
Festivale, külalisesinemisi, välissõite
Külalisnukuteatreid Eestis
Kauaaegsed töötajad ER Nukuteatris
Eesti Riikliku Nukuteatri töötajad 01.01.2002
Eesti Riikliku Nukuteatri töötajad 01.08.2004
Töötanud ER Nukuteatris
Isikunimede register
Ilmunud artikleid
Pildigalerii
Lühendid
CD abi-info
II osa. Eesti Riiklik Nukuteater

KUJUNEMISAASTAD (1952 – 1955)

KLASSIKALINE MUINASJUTT AJASTU VAIMUS

Algupäraste laste- ja nukunäidendite nappus sundis teatrit järjest enam pöörduma klassikalise repertuaari poole. Üldtuntud muinasjutud nukulaval olid kõige kindlamaks publikuhuvi garantiiks.

Üheks esimeste hooaegade õnnestunumaks lavastuseks on tegijad ise arvanud H. Kelderi nukunäidendi “œLumivalgeke ja seitse pöialpoissi” . Kindlasti oli siin lavastuse publikumenu tagatiseks imekaunis klassikaline muinasjutt ise, mis läbi aastakümnete on võlunud nii väikesi kui suuri. Publikumenu ei vähendanud seegi, et H. Kelderi lavaversiooni ei saa õnnestunuks pidada. H. Kelder oli püüdnud klassikalist muinasjuttu vastavalt valitsevale ideoloogiale kaasajastada. Arvustus märkis: “œ /.../ muinasjutu sügav mõte, mis oma aktuaalsust pole kaugeltki kaotanud, ei ole näidendi autorile miskipärast vastuvõetav olnud ja ta on püüdnud asja omalt poolt “œtänapäevastada” . Selleks on toodud Lumivalgekese loosse teise üldtuntud muinasjutu “œTuhkatriinu” motiive. Paistab, nagu oleks näidendi autor mõelnud: kuidas printsess Lumivalgeke, kes on küll ilus ja hea, vedeleb lossis tööta! Nõnda ei saa ta ometi positiivseks kangelaseks olla. Vaja ta vähemalt kööki tööle panna. Näib, et autor on muinasjutule “œideoloogiat” sisse pressides ka ise põhja kaotanud, mis veelgi selgemalt ilmneb Printsi osa juures. Printsist, kes muinasjutus kehastab armastust inimsoo kauneimate väärtuste vastu, on näidendis tehtud haledavõitu, miskipärast kah õnnetu kuju juba algusest peale. “œPositiivsuse” mõttes ei tahagi Prints /.../ Lumivalgekest oma lossi viia, vaid autor jätab mulje, et kõik hakkavad nüüd elama pöialpoiste juures! (Kas nende “œkaela peal” või on Printsile ka mingi töö ette nähtud?). Autor on üldse kartnud lastele rääkida kõikevõitva armastuse olemasolust, selle mõiste ümber keerutatakse sõpruse kattevarju all.” 308 Lumivalgeke ja Prints pidid teineteisele ütlema “œsa mu sõber” , mitte “œma armastan sind” .309 A. Tigane: “œNõnda pole autor, kõheldes ja kaheldes selle üle, mis on vastuvõetav meie, nõukogulikule ideoloogiale, Printsile andnud näidendis ühtki selgemat karakterjoont ning see õnnetu kuju käib ringi endale kuskil kohta leidmata. Äärmiselt ebatänuväärne ülesanne näitlejale, mida Nukuteatri lavastuses täidab R. Kuremaa.” 310

I. Kivirähk kujutas Lumivalgekest hea, õrna tütarlapsena, kaldumata seejuures sentimentaalsusse. Ent näidendi “œloogilise sideme lõtvus või koguni puudumine selliste üksteisele vastukäivate talitlusviiside vahel” 311 andis end näitleja mängus tugevasti tunda: Lumivalgekese kuju polnud terviklik. ” Me näeme teda etenduse jooksul üksikute fragmentide kaupa, millede kokkusidumiseks on kasutatud traagelniite.” 312 Hea oli aga kriitika arvates I. Kivirähki nukuliigutamise oskus. Näitleja tundis hästi tütarlapse kõndi ja žestikulatsiooni ning oskas seda üle kanda nukule.

Kurja Kuninganna karakter oli autori poolt antud terviklikumana kui positiivsete tegelaste omad. Paraku oli aga Kuninganna-nukk liiga paindumatu ega allunud näitleja M. Orgussaare tahtele. Parimad stseenid olid koosmängus õukondlastega, kus kõige eredamalt ilmnesid Kuninganna negatiivsed karakterijooned: tigedus, upsakus ja iseteadvus oma võimust. Siin leidis näitlejanna õelale Kuningannale iseloomulikku nii kõnes kui ka liikumises.

Hea karakterosa kujundas A. Kivirähk karjeristist õukondlasena. Teistest pöialpoistest meeldejäävaim oli A. Kivirähki teinegi roll selles näidendis – Toriseja. Lisaks mängis A. Kivirähk veel ka Kukke. Oma esimest osa nukuteatris mängis selles lavastuses Uno Leies pöialpoiss Õnneseenena. Seegi oli üks lavastuse õnnestunud rollidest.

ERN: ā€œLumivalgeke ja seitse pƶialpoissiā€¯ (H. Kelder, 1953). Nukud vasakult: Lumivalgeke (I. KivirƤhk), Prints (R. Kuremaa v J. Kepp).“œLumivalgekese ja seitsme pöialpoisi” loo juures oli märgata edasiminekut kujunduslikus osas. R. Laidre nukud olid varasemast märksa karakteersemad. Pöialpoisid olid miimiliste nägudega käpiknukud. Ligidalt vaadates olid nad eriilmelised, kuid kaugemalt jätsid paraku ikkagi “œmassi” mulje. Ja seda just ninade tõttu, mis karikeeritult mõjusid ühesugustena. Lumivalgeke, Prints ja teised tegelased olid jaava nukud. Silmailu pakkus metsapilt pöialpoiste majakesega ja loomnukud. Lavastaja R. Kuremaal tuli “œLumivalgekese ja seitsme pöialpoisi” ettevalmistamise käigus loobuda esialgselt kavandatud Disney samanimelise filmi muusikast, kuna sel ajal ei tohtinud Lääne muusikat kasutada. Helilooja Leo Tautsil paluti luua uus muusika. Ka ei tohtinud kujunduslikus osas kopeerida Disney filmi kangelasi. Siiski oli filmi mõju märgatav. Nukkude kujunduses oli väga palju disneylikku, kuigi ka “œLaidre oma maneeri oli juures” .313

Järgmise klassikalise muinasjutuna esietendunud “œSaabastega kassi” oli kirjutanud G. Vladõtšina Perrault’ samanimelise muinasjutu ainetel. Esile oli tõstetud kahe põhileeri vastasseis – ühel pool Jacques oma kassiga võitlemas inimsusele ja õnne eest, teisel pool Inimsööja oma lohega kõike elavat kurnamas ja hävitamas.314

Seegi kord kippus positiivne tegelaskond jääma negatiivse varju. Kriitika tõstis esile O. Liigandi väga karakteerse ja samas küllaldase mõõdutundega esitatud Inimsööja. Varasemale balletitantsijale ja ka draamalaval kaasa teinud Meta Jürgole oli Saabastega Kassi roll esimeseks tõsisemaks jõukatsumiseks nukuteatris, millega näitleja kriitika arvates ka üsna hästi toime tuli. M. Jürgo Kassi hinnatavamaks omaduseks oli tema tragidus, tegutsemisjulgus ja terav mõistus, millega ta teised näidendi tegelased Inimsööja mõjuvõimu alt vabastas.

Lavastuse peamise idee kandja Jacques oli juba autori poolt antud märksa kahvatumalt. Ka lavastaja F. Veike ei suutnud midagi päästa. Nii mõjus noore andeka nukunäitleja U. Leiese Jacques kriitiku arvates mingi “œkurvameelse kujuna, kes kogu näidendi jooksul justkui ikka alles isa matuseid peaks” .315 Ka Kassi vastu ei märganud kriitik Jacques`ilt “œkuigi sooja suhtumist ja see tekitab koguni vägisi tunde, nagu ekspluateeriks noormees oma abimeest, kui tal enda eest tegutseda laseb. Ka tundub kuju näitleja käsitluses liigagi saamatuna, “œhaledana” , niisugusena, keda Kass aitab vaid kahjutundest, mitte poolehoiust tema headele omadustele. Sellisena ei vääri Jacques oma õnne ja nõnda juhtubki, et viimase vaatuse lõpul toimuv ball tema auks etenduse langusmomendiks kujuneb, ehkki see peaks vastupidi olema.” 316

Osalistena tegid kaasa veel L. Tui, B. Mitt, J. Kepp, O. Paesüld, H. Lippasaar ja R. Kuremaa. Neist äratasid kriitika tähelepanu L. Tui lihtsameelne ja õrn Printsess ning J. Kepi ennasttäis kuningas, “œkeda hoiab vaimses piiratuses tema enda pime austus oma positsiooni vastu” .317 Näitejuht O. Liigand märkis L. Tui osatäitmise kohta, et see oli siiski vastuolus lavastuse ideega. L. Tui Printsess oli rumal naiivitar. Ent sellisel juhul kerkis üles küsimus, “œkelle eest siis Jacques võitleb, kas lolli eest” .318

“œSaabastega kass” oli üks pildirohkemaid ja nõudlikumaid lavastusi teatri algusaastate repertuaaris. Just selle lavastuse kaudu avaldusid eriti selgesti tolleaegse nukuteatri kunstiliste jõudude tase ja tehnilised võimalused. Lavastusest lavastusse oli märgata edasiminekut nii osade kujundamises kui ka nukukäsitsemises. Ka kujunduslik külg oli muutunud märgatavalt huvitavamaks, ilusamaks. M. Jürgo mäletamist mööda oli Kass tore käpiknukk: must ja hiilgavate silmadega. Kassi liigutada olevat olnud küllaltki raske. Kahest käest kippus vägisi väheseks jääma.319 Aga mitut näitlejat ühe nuku liigutamisel kasutati sel ajal väga harva.

ERN: ā€œPunamĆ¼tsikeā€¯ (E. Toona, 1954). Nukud vasakult: Kutsikas (E. Aavik), Vasikas (A. KivirƤhk), Kana (M. Varango), Kukk (J. Kepp), PunamĆ¼tsike (I. KivirƤhk).7. detsembril 1954 esietendus Enn Toona nukunäidend “œPunamütsike” . Vastavalt tollastele nõuetele oli E. Toona üle tähtsustanud töö ja sõpruse motiivi. Autor oli muinasjutu sündmustikku oma ideede alusel tublisti täiendanud ja toonud uute tegelastena sisse Punamütsikese sõpru: Kutsika, Vasika, Kuke ja Kana.

A. Tigane oma arvustuses vaidles “œtöömotiivide sissetoomise vastu käesoleval juhul. Miks peavad kõikide muinasjuttude tütarlapsed nukulaval tingimata tööd rassima, kuigi sündmustik seda ei tingi. Näiteks selles näidendis oleks saanud Punamütsikese voorusi edasi anda ka õppimise ja mängude kaudu, mis tööga on vähemalt samaväärne. Kurja sisselöömine süütusse, lapselikku mängumuretusse oleks veelgi kontrastsemalt mõjunud.” A. Tigase arvates tundus liiga kunstlikuna näidendi lõpus esitatud tees, nagu oleks siin tegemist erakordse sõpruse teemaga.320

Tagantjärele mõjuvad omaaegse Glavliti ja teiste instantside nõuded nukudramaturgiale anekdootlikena. Nii oli ka “œPunamütsikese” töömotiiviga. Seda peeti siis didaktiliselt vajalikuks. Nõutud oli ka moraliseeriv, õpetlik lõpulaul, kus tööteema oli veelkordselt alla kriipsutatud, rääkis hiljem F. Veike.321

“œII ja III vaatuses tegevus hoogustub, dramaatiline pinge tõuseb. Kuid siin esineb teine vaieldavus: sündmuste ette äraütlemine. /.../ Isegi see, et nad täiesti terveks jäid, kõneldakse enne välja, kui Punamütsike ja Vanaema ise endid näidata saavad.” 322

Siiski jäi “œPunamütsikese” lavastusest kõlama ka vaimsuse idee. Kurja kiskja füüsilise jõu ületasid ju lõpuks temast küll kehaliselt nõrgemad, ent vaimselt tugevamad tegelased.

Näitlejatöödest kirjutades tõstis A. Tigane esile A. Kivirähki Hunti. Vastupidiselt H. Vilmsi naturalistlikule nukukujundusele ei võinud A. Kivirähki osalahenduse puhul enam kõnelda üksnes looduslikule tõele vastavast metsloomast, vaid kiskjatüübist, tugevasti teravdatud karakterijoontega kurjuse etalonkujust. Positiivses leeris oli O. Liigandi Vasikas ainus tugevasti tüpiseeritud kuju. A. Tigane: “œNäitleja pole andnud teda mitte ainult niisugusena, nagu me vastavat looma karjakoplist tunneme, vaid koos mõistega rahva ütlusest: mine nüüd vasikaga võidu jooksma ! See kuju juba haarab ka “œvasiklust” ja inimest!” 323 Seevastu Kutsikas, Kukk ja Kana – mängisid vastavalt E. Aavik, J. Kepp ja M. Varango – saavutasid üksnes oma looduslike prototüüpide jäljendamise.

I. Kivirähki Punamütsike oli armas tüdrukuke. Kuna aga autor polnud sellele tegelasele ainulaadseid, ainult temale omaseid jooni lisanud, viis see A. Tigase arvamust mööda näitleja enesekordamisele. I. Kivirähkile oli aga Punamütsike üks armsamatest osadest: “œKüll see oli kaunis lavastus! Esiteks, seal olid niivõrd toredad ja meeldivad nukud. Mu Punamütsikesel olid liikuvad klaassilmad ja liikuv suu. Ja ta oli tõesti kerge ja väga mõnus ning armas nukk, jaava nukk. Lavapilti oli kaunis vaadata! Meenub kena majakene, kust Punamütsike alguses välja tuli ja ütles: “œOh kui ilus päike!” Maja ümber olid lilled. Punamütsike kastis neid, väike kastekann käes. Jälle oli tegevust ja detaile palju!

Oskar Liigandil oli seal lihtsalt haruldane osa, see tema väike Vasikas. Algul ta ei tahtnudki seda teha, talle ei meeldinud see osa. Aga kui ta siis valmis sai, see oli üks väga tore osa! Tõesti niisugune armas väike pullvasikas. /.../ Palju oli laulu – armsad, toredad viisid! See oli meil Antsuga tore koostöö, harjutasime seda isegi kodus. /.../ Etendus oli päris pikk, kolm vaatust oli. Lapsed aga võtsid selle suure-suure rõõmuga vastu. Sellest “œPunamütsikesest” on Eesti Raadios säilinud veel ka kuuldemäng” .324

“œPunamütsikesel“œ on eriline koht Eesti nukuteatri ajaloos seetõttu, et selle lavastusega avati 30. jaanuaril 1955 EV Nukuteatri statsionaar Lai tn 1 asuvas majas.

Mitmeid vajakajäämisi esines ka E. Toona algupärases nukunäidendis "Okasroosike". E. Toona teises näidendis oli sugemeid nii vendade Grimmide kui Perrault` muinasjuttudest, kuid sündmustiku areng, mitmed tegelaskujud ja karakterid olid autori enda fantaasia vili. Nagu varem “œPunamütsikeses” , oli autor siingi “œpüüdnud muinasjutunäidendile anda teatavat n.ö. sotsiaalset tausta, mida omakorda rõhutatakse ka kavalehel” .325 Okasroosikese ümbrus on halb ja tühine, kuningas on paha valitseja ja kõige selle tõttu printsess kannatab. Vägivaldne sotsiaalse tausta sissetoomine hajutas muinasjutu peakonflikti, hea ja kurja vahelise võitluse. Autor oli toonud näidendisse vana jäägermeistri jutustaja osas, kelle tekstis oli palju ülearust, mis tegevuse käigus niigi selgeks sai. Arvustusest võib lugeda: “œ/.../ teise vaatuse alguses jutustab vana jäägermeister Okasroosikesest, räägib, kus armastab printsess viibida, mida teha ja kui kaunis ta on, ehkki seda näeme kohe järgnevas pildis. Üldse tutvustab autor selles pildis printsessi ja õuedaame rohkem nendevaheliste kõneluste kaudu, selle asemel et anda mõningaid iseloomulikke tegevusi, mille kaudu lapsed näeksid, kes on halb ja kes on hea. Pilt on staatiline, jutustav ning igav, sel ei ole sündmuste käigus rohkem tähtsust kui näidata, et Okasroosike on juba kuueteistkümne aastane ning ilus.” 326 Huvitavamatena nägi kriitik neid stseene, kus autor avab olukordi konkreetsete konfliktide kaudu: “œNii näiteks on ju I pildi liblikastseen oma olemuselt ääretult lihtne, kuid just selle lihtsa konflikti kaudu tutvustatakse vaatajale väga hästi mõlema printsi karakterit. Iisop on halb, sest ta tahab liblikat piinata. Oleander aga hea, sest ta takistab teda. Tegevus teeb karakterid lastele arusaadavaks.” 327

Karin Ruusi arvates jäi autoril viimistlemata näidendi lõpp, “œmis on kuidagi hajuv ja nagu vägisi välja venitatud. Okasroosikese ja prints Oleanderi tekst muutub siitpeale abituks ja otsituks. Näidendi lõpp peaks olema palju tihedam, hoogsam ja ülevam.” 328

ERN: ā€œOkasroosikeā€¯ (E. Toona, 1955). Nukud vasakult: Okasroosike (A. Raid), Prints Oleander (F. Veike v R. Kuremaa).Osatäitjail peatus üksikasjalikumalt T. Veelma: “œKui Iisop (R. Kuremaa) on lavastuses üks õnnestunumaid karaktereid, siis sellepärast, et talle on antud kõige rohkem vastutegevust /.../. Oleanderi kuju on hulga vaesem. Tema esindab kõike head, ta võidab kurjuse ja tema võitlus on omamoodi sümboolne. Kuid see võitlus on talle autori ja lavastaja (F. Veike) poolt tehtud liiga kergeks. /.../ (Võitlus üksikute roosipuhmastega ei mõju kuigi sangarlikult.) Näitleja F. Veike püüdis Oleanderi osas päästa, mis päästa annab, ja lõi osa vaesusest hoolimata oma osava nukukäsitluse ja emotsioonika häälega meeldejääva kuju. Nende võimaluste juures, mis oli Okasroosikesel, lahendas Aino Raid kuju meeldivalt. Et aga Okasroosikese suhted jäid mitmeti segaseks ning rida küsimusi lahendamata, selles on süüdi autor. /.../ Üks lavastuse õnnestunumaid kujusid on markii (J. Kepp) karakteerse hääle ja käitumismaneeriga. Head on ka haldjad. Tänuväärne on see, et Lo Tui täidab ühes stseenis korraga kahe haldja osa ning tuleb erinevate kujude loomisega edukalt toime.” 329

Oma õuedaamiosast on rääkinud M. Orgussaar: “œMinu õuedaam on kehakas, ripnevate põskedega ja lõua aluse lotiga. Ta ilme on väärikalt tähtis ja kogu tema olekus on rõhutatud soliidsust. Ma kujutlen, et ta räägib madala, veidi rämeda häälega, põeb paksuse tõttu südamehaigust või astmat ja liigub seetõttu aeglaselt ja pisut õõtsudes, hingeldab ja isegi läkastab vahetevahel. Tema intonatsioonides on enese tähtsust tundva inimese põlglikku üleolekut. “œMina olen ju kuninganna parem käsi ja printsessi seltsidaam,” toonitab ta kogu oma olemusega.” 330

“œOkasroosike” oli suurejooneline lavastus paljude nukkude (18 inimnukku, peale selle veel hobused, nahkhiir ja liblikas), näitlejate ning rikkalike rekvisiitidega. Nukud olid väliselt ilusad, ent õrnad ja abitud. Seepärast ei mõjunud kuigivõrd usutavana ka võitlus-stseen või roosimetsast läbiraiumine. Viimases stseenis püüti jõuda suure sümboolsuse, suure üldistuseni, ent paraku jäi see nuku esituses ikkagi nigelaks. Otse anekdoodina mõjub täna aga tollase kultuuriministeeriumi esindaja kriitika: “œMispärast peab Okasroosike magama sada aastat? Kas ta ei või siis vähem magada?” 331

Edasi

 

Converted from CHM to HTML with chm2web Pro 2.85 (unicode)