II osa. Eesti Riiklik Nukuteater |
KUJUNEMISAASTAD (1952 – 1955)
KLASSIKALINE MUINASJUTT AJASTU VAIMUS
Algupäraste laste- ja nukunäidendite nappus sundis teatrit
järjest enam pöörduma klassikalise repertuaari poole. Üldtuntud
muinasjutud nukulaval olid kõige kindlamaks publikuhuvi
garantiiks.
Üheks esimeste hooaegade õnnestunumaks lavastuseks on tegijad
ise arvanud H. Kelderi nukunäidendi “Lumivalgeke ja
seitse pöialpoissi” . Kindlasti oli siin lavastuse
publikumenu tagatiseks imekaunis klassikaline muinasjutt ise, mis
läbi aastakümnete on võlunud nii väikesi kui suuri. Publikumenu
ei vähendanud seegi, et H. Kelderi lavaversiooni ei saa
õnnestunuks pidada. H. Kelder oli püüdnud klassikalist
muinasjuttu vastavalt valitsevale ideoloogiale kaasajastada.
Arvustus märkis: “ /.../ muinasjutu sügav mõte, mis oma
aktuaalsust pole kaugeltki kaotanud, ei ole näidendi autorile
miskipärast vastuvõetav olnud ja ta on püüdnud asja omalt poolt
“tänapäevastada” . Selleks on toodud Lumivalgekese loosse
teise üldtuntud muinasjutu “Tuhkatriinu” motiive. Paistab,
nagu oleks näidendi autor mõelnud: kuidas printsess Lumivalgeke,
kes on küll ilus ja hea, vedeleb lossis tööta! Nõnda ei
saa ta ometi positiivseks kangelaseks olla. Vaja ta vähemalt
kööki tööle panna. Näib, et autor on muinasjutule
“ideoloogiat” sisse pressides ka ise põhja kaotanud, mis
veelgi selgemalt ilmneb Printsi osa juures. Printsist, kes
muinasjutus kehastab armastust inimsoo kauneimate väärtuste
vastu, on näidendis tehtud haledavõitu, miskipärast kah õnnetu
kuju juba algusest peale. “Positiivsuse” mõttes ei tahagi
Prints /.../ Lumivalgekest oma lossi viia, vaid autor jätab mulje,
et kõik hakkavad nüüd elama pöialpoiste juures! (Kas nende
“kaela peal” või on Printsile ka mingi töö ette nähtud?).
Autor on üldse kartnud lastele rääkida kõikevõitva armastuse
olemasolust, selle mõiste ümber keerutatakse sõpruse kattevarju
all.” 308 Lumivalgeke ja Prints pidid teineteisele ütlema
“sa mu sõber” , mitte “ma armastan sind” .309 A. Tigane: “Nõnda pole autor, kõheldes ja kaheldes
selle üle, mis on vastuvõetav meie, nõukogulikule ideoloogiale,
Printsile andnud näidendis ühtki selgemat karakterjoont ning see
õnnetu kuju käib ringi endale kuskil kohta leidmata. Äärmiselt
ebatänuväärne ülesanne näitlejale, mida Nukuteatri lavastuses
täidab R. Kuremaa.” 310
I. Kivirähk kujutas Lumivalgekest hea, õrna
tütarlapsena, kaldumata seejuures sentimentaalsusse. Ent näidendi
“loogilise sideme lõtvus või koguni puudumine selliste
üksteisele vastukäivate talitlusviiside vahel” 311 andis end näitleja mängus tugevasti tunda:
Lumivalgekese kuju polnud terviklik. ” Me näeme teda etenduse
jooksul üksikute fragmentide kaupa, millede kokkusidumiseks on
kasutatud traagelniite.” 312 Hea oli aga kriitika arvates I. Kivirähki
nukuliigutamise oskus. Näitleja tundis hästi tütarlapse kõndi
ja žestikulatsiooni ning oskas seda üle kanda nukule.
Kurja Kuninganna karakter oli autori poolt antud terviklikumana
kui positiivsete tegelaste omad. Paraku oli aga Kuninganna-nukk
liiga paindumatu ega allunud näitleja M. Orgussaare tahtele. Parimad stseenid olid koosmängus
õukondlastega, kus kõige eredamalt ilmnesid Kuninganna
negatiivsed karakterijooned: tigedus, upsakus ja iseteadvus oma
võimust. Siin leidis näitlejanna õelale Kuningannale
iseloomulikku nii kõnes kui ka liikumises.
Hea karakterosa kujundas A. Kivirähk karjeristist õukondlasena. Teistest
pöialpoistest meeldejäävaim oli A. Kivirähki teinegi roll
selles näidendis – Toriseja. Lisaks mängis A. Kivirähk veel ka
Kukke. Oma esimest osa nukuteatris mängis selles lavastuses
Uno Leies pöialpoiss Õnneseenena. Seegi oli üks
lavastuse õnnestunud rollidest.
“Lumivalgekese ja seitsme
pöialpoisi” loo juures oli märgata edasiminekut kujunduslikus
osas. R. Laidre nukud olid varasemast märksa karakteersemad.
Pöialpoisid olid miimiliste nägudega käpiknukud. Ligidalt
vaadates olid nad eriilmelised, kuid kaugemalt jätsid paraku
ikkagi “massi” mulje. Ja seda just ninade tõttu, mis
karikeeritult mõjusid ühesugustena. Lumivalgeke, Prints ja teised
tegelased olid jaava nukud. Silmailu pakkus metsapilt pöialpoiste
majakesega ja loomnukud. Lavastaja R. Kuremaal tuli
“Lumivalgekese ja seitsme pöialpoisi” ettevalmistamise käigus
loobuda esialgselt kavandatud Disney samanimelise filmi muusikast, kuna sel ajal ei
tohtinud Lääne muusikat kasutada. Helilooja Leo Tautsil paluti luua uus muusika. Ka ei tohtinud
kujunduslikus osas kopeerida Disney filmi kangelasi. Siiski oli
filmi mõju märgatav. Nukkude kujunduses oli väga palju
disneylikku, kuigi ka “Laidre oma maneeri oli juures” .313
Järgmise klassikalise muinasjutuna esietendunud “Saabastega
kassi” oli kirjutanud G. Vladõtšina Perrault’ samanimelise muinasjutu ainetel. Esile oli
tõstetud kahe põhileeri vastasseis – ühel pool Jacques oma
kassiga võitlemas inimsusele ja õnne eest, teisel pool
Inimsööja oma lohega kõike elavat kurnamas ja
hävitamas.314
Seegi kord kippus positiivne tegelaskond jääma negatiivse
varju. Kriitika tõstis esile O. Liigandi väga karakteerse ja samas küllaldase
mõõdutundega esitatud Inimsööja. Varasemale balletitantsijale
ja ka draamalaval kaasa teinud Meta Jürgole oli Saabastega Kassi roll esimeseks
tõsisemaks jõukatsumiseks nukuteatris, millega näitleja kriitika
arvates ka üsna hästi toime tuli. M. Jürgo Kassi hinnatavamaks
omaduseks oli tema tragidus, tegutsemisjulgus ja terav mõistus,
millega ta teised näidendi tegelased Inimsööja mõjuvõimu alt
vabastas.
Lavastuse peamise idee kandja Jacques oli juba autori poolt
antud märksa kahvatumalt. Ka lavastaja F. Veike ei suutnud midagi päästa. Nii mõjus noore
andeka nukunäitleja U. Leiese Jacques kriitiku arvates mingi
“kurvameelse kujuna, kes kogu näidendi jooksul justkui ikka
alles isa matuseid peaks” .315 Ka Kassi vastu ei märganud kriitik Jacques`ilt
“kuigi sooja suhtumist ja see tekitab koguni vägisi tunde, nagu
ekspluateeriks noormees oma abimeest, kui tal enda eest tegutseda
laseb. Ka tundub kuju näitleja käsitluses liigagi saamatuna,
“haledana” , niisugusena, keda Kass aitab vaid kahjutundest,
mitte poolehoiust tema headele omadustele. Sellisena ei vääri
Jacques oma õnne ja nõnda juhtubki, et viimase vaatuse lõpul
toimuv ball tema auks etenduse langusmomendiks kujuneb, ehkki see
peaks vastupidi olema.” 316
Osalistena tegid kaasa veel L. Tui, B. Mitt, J. Kepp, O. Paesüld, H. Lippasaar ja R. Kuremaa. Neist äratasid kriitika
tähelepanu L. Tui lihtsameelne ja õrn Printsess ning J. Kepi
ennasttäis kuningas, “keda hoiab vaimses piiratuses tema enda
pime austus oma positsiooni vastu” .317 Näitejuht O. Liigand märkis L. Tui osatäitmise
kohta, et see oli siiski vastuolus lavastuse ideega. L. Tui
Printsess oli rumal naiivitar. Ent sellisel juhul kerkis üles
küsimus, “kelle eest siis Jacques võitleb, kas lolli
eest” .318
“Saabastega kass” oli üks pildirohkemaid ja nõudlikumaid
lavastusi teatri algusaastate repertuaaris. Just selle lavastuse
kaudu avaldusid eriti selgesti tolleaegse nukuteatri kunstiliste
jõudude tase ja tehnilised võimalused. Lavastusest lavastusse oli
märgata edasiminekut nii osade kujundamises kui ka
nukukäsitsemises. Ka kujunduslik külg oli muutunud märgatavalt
huvitavamaks, ilusamaks. M. Jürgo mäletamist mööda oli Kass
tore käpiknukk: must ja hiilgavate silmadega. Kassi liigutada
olevat olnud küllaltki raske. Kahest käest kippus vägisi
väheseks jääma.319 Aga mitut näitlejat ühe nuku liigutamisel
kasutati sel ajal väga harva.
7. detsembril 1954 esietendus Enn Toona nukunäidend “Punamütsike” .
Vastavalt tollastele nõuetele oli E. Toona üle tähtsustanud
töö ja sõpruse motiivi. Autor oli muinasjutu sündmustikku oma
ideede alusel tublisti täiendanud ja toonud uute tegelastena sisse
Punamütsikese sõpru: Kutsika, Vasika, Kuke ja Kana.
A. Tigane oma arvustuses vaidles “töömotiivide sissetoomise
vastu käesoleval juhul. Miks peavad kõikide muinasjuttude
tütarlapsed nukulaval tingimata tööd rassima, kuigi sündmustik
seda ei tingi. Näiteks selles näidendis oleks saanud
Punamütsikese voorusi edasi anda ka õppimise ja mängude kaudu,
mis tööga on vähemalt samaväärne. Kurja sisselöömine
süütusse, lapselikku mängumuretusse oleks veelgi kontrastsemalt
mõjunud.” A. Tigase arvates tundus liiga kunstlikuna
näidendi lõpus esitatud tees, nagu oleks siin tegemist erakordse
sõpruse teemaga.320
Tagantjärele mõjuvad omaaegse Glavliti ja teiste instantside
nõuded nukudramaturgiale anekdootlikena. Nii oli ka
“Punamütsikese” töömotiiviga. Seda peeti siis didaktiliselt
vajalikuks. Nõutud oli ka moraliseeriv, õpetlik lõpulaul, kus
tööteema oli veelkordselt alla kriipsutatud, rääkis hiljem F.
Veike.321
“II ja III vaatuses tegevus hoogustub, dramaatiline pinge
tõuseb. Kuid siin esineb teine vaieldavus: sündmuste ette
äraütlemine. /.../ Isegi see, et nad täiesti terveks jäid,
kõneldakse enne välja, kui Punamütsike ja Vanaema ise endid
näidata saavad.” 322
Siiski jäi “Punamütsikese” lavastusest kõlama ka vaimsuse
idee. Kurja kiskja füüsilise jõu ületasid ju lõpuks temast
küll kehaliselt nõrgemad, ent vaimselt tugevamad tegelased.
Näitlejatöödest kirjutades tõstis A. Tigane esile A.
Kivirähki Hunti. Vastupidiselt H. Vilmsi naturalistlikule nukukujundusele ei võinud A.
Kivirähki osalahenduse puhul enam kõnelda üksnes looduslikule
tõele vastavast metsloomast, vaid kiskjatüübist, tugevasti
teravdatud karakterijoontega kurjuse etalonkujust.
Positiivses leeris oli O. Liigandi Vasikas ainus tugevasti
tüpiseeritud kuju. A. Tigane: “Näitleja pole andnud teda mitte
ainult niisugusena, nagu me vastavat looma karjakoplist tunneme,
vaid koos mõistega rahva ütlusest: mine nüüd vasikaga võidu
jooksma ! See kuju juba haarab ka “vasiklust” ja
inimest!” 323 Seevastu Kutsikas, Kukk ja Kana – mängisid
vastavalt E. Aavik, J. Kepp ja M. Varango – saavutasid üksnes oma looduslike
prototüüpide jäljendamise.
I. Kivirähki Punamütsike oli armas tüdrukuke. Kuna aga autor
polnud sellele tegelasele ainulaadseid, ainult temale omaseid jooni
lisanud, viis see A. Tigase arvamust mööda näitleja
enesekordamisele. I. Kivirähkile oli aga Punamütsike üks
armsamatest osadest: “Küll see oli kaunis lavastus! Esiteks,
seal olid niivõrd toredad ja meeldivad nukud. Mu
Punamütsikesel olid liikuvad klaassilmad ja liikuv suu. Ja
ta oli tõesti kerge ja väga mõnus ning armas nukk, jaava nukk.
Lavapilti oli kaunis vaadata! Meenub kena majakene, kust
Punamütsike alguses välja tuli ja ütles: “Oh kui ilus
päike!” Maja ümber olid lilled. Punamütsike kastis neid,
väike kastekann käes. Jälle oli tegevust ja detaile palju!
Oskar Liigandil oli seal lihtsalt haruldane osa, see tema väike
Vasikas. Algul ta ei tahtnudki seda teha, talle ei meeldinud
see osa. Aga kui ta siis valmis sai, see oli üks väga tore osa!
Tõesti niisugune armas väike pullvasikas. /.../ Palju oli laulu
– armsad, toredad viisid! See oli meil Antsuga tore koostöö,
harjutasime seda isegi kodus. /.../ Etendus oli päris pikk, kolm
vaatust oli. Lapsed aga võtsid selle suure-suure rõõmuga vastu.
Sellest “Punamütsikesest” on Eesti Raadios säilinud
veel ka kuuldemäng” .324
“Punamütsikesel“ on eriline koht Eesti nukuteatri ajaloos
seetõttu, et selle lavastusega avati 30. jaanuaril 1955 EV
Nukuteatri statsionaar Lai tn 1 asuvas majas.
Mitmeid vajakajäämisi esines ka E. Toona algupärases
nukunäidendis "Okasroosike".
E. Toona teises näidendis oli sugemeid nii vendade Grimmide kui Perrault` muinasjuttudest, kuid
sündmustiku areng, mitmed tegelaskujud ja karakterid olid autori
enda fantaasia vili. Nagu varem “Punamütsikeses” , oli autor
siingi “püüdnud muinasjutunäidendile anda teatavat n.ö.
sotsiaalset tausta, mida omakorda rõhutatakse ka
kavalehel” .325 Okasroosikese ümbrus on halb ja tühine,
kuningas on paha valitseja ja kõige selle tõttu printsess
kannatab. Vägivaldne sotsiaalse tausta sissetoomine hajutas
muinasjutu peakonflikti, hea ja kurja vahelise võitluse. Autor oli
toonud näidendisse vana jäägermeistri jutustaja osas, kelle
tekstis oli palju ülearust, mis tegevuse käigus niigi selgeks
sai. Arvustusest võib lugeda: “/.../ teise vaatuse alguses
jutustab vana jäägermeister Okasroosikesest, räägib, kus
armastab printsess viibida, mida teha ja kui kaunis ta on, ehkki
seda näeme kohe järgnevas pildis. Üldse tutvustab autor selles
pildis printsessi ja õuedaame rohkem nendevaheliste kõneluste
kaudu, selle asemel et anda mõningaid iseloomulikke tegevusi,
mille kaudu lapsed näeksid, kes on halb ja kes on hea.
Pilt on staatiline, jutustav ning igav, sel ei ole sündmuste
käigus rohkem tähtsust kui näidata, et Okasroosike on juba
kuueteistkümne aastane ning ilus.” 326 Huvitavamatena nägi kriitik neid stseene, kus
autor avab olukordi konkreetsete konfliktide kaudu: “Nii näiteks
on ju I pildi liblikastseen oma olemuselt ääretult lihtne,
kuid just selle lihtsa konflikti kaudu tutvustatakse
vaatajale väga hästi mõlema printsi karakterit. Iisop on halb,
sest ta tahab liblikat piinata. Oleander aga hea, sest ta takistab
teda. Tegevus teeb karakterid lastele arusaadavaks.” 327
Karin Ruusi arvates jäi autoril viimistlemata
näidendi lõpp, “mis on kuidagi hajuv ja nagu vägisi välja
venitatud. Okasroosikese ja prints Oleanderi tekst muutub siitpeale
abituks ja otsituks. Näidendi lõpp peaks olema palju tihedam,
hoogsam ja ülevam.” 328
Osatäitjail peatus üksikasjalikumalt
T. Veelma: “Kui Iisop (R. Kuremaa) on lavastuses üks
õnnestunumaid karaktereid, siis sellepärast, et talle on antud
kõige rohkem vastutegevust /.../. Oleanderi kuju on hulga vaesem.
Tema esindab kõike head, ta võidab kurjuse ja tema võitlus on
omamoodi sümboolne. Kuid see võitlus on talle autori ja lavastaja
(F. Veike) poolt tehtud liiga kergeks. /.../ (Võitlus
üksikute roosipuhmastega ei mõju kuigi sangarlikult.) Näitleja
F. Veike püüdis Oleanderi osas päästa, mis päästa annab, ja
lõi osa vaesusest hoolimata oma osava nukukäsitluse ja
emotsioonika häälega meeldejääva kuju. Nende võimaluste
juures, mis oli Okasroosikesel, lahendas Aino Raid kuju meeldivalt. Et aga Okasroosikese suhted
jäid mitmeti segaseks ning rida küsimusi lahendamata, selles on
süüdi autor. /.../ Üks lavastuse õnnestunumaid kujusid on
markii (J. Kepp) karakteerse hääle ja käitumismaneeriga. Head on
ka haldjad. Tänuväärne on see, et Lo Tui täidab ühes stseenis
korraga kahe haldja osa ning tuleb erinevate kujude loomisega
edukalt toime.” 329
Oma õuedaamiosast on rääkinud M. Orgussaar: “Minu õuedaam
on kehakas, ripnevate põskedega ja lõua aluse lotiga. Ta ilme on
väärikalt tähtis ja kogu tema olekus on rõhutatud soliidsust.
Ma kujutlen, et ta räägib madala, veidi rämeda häälega, põeb
paksuse tõttu südamehaigust või astmat ja liigub seetõttu
aeglaselt ja pisut õõtsudes, hingeldab ja isegi läkastab
vahetevahel. Tema intonatsioonides on enese tähtsust tundva
inimese põlglikku üleolekut. “Mina olen ju kuninganna parem
käsi ja printsessi seltsidaam,” toonitab ta kogu oma
olemusega.” 330
“Okasroosike” oli suurejooneline lavastus paljude nukkude
(18 inimnukku, peale selle veel hobused, nahkhiir ja liblikas),
näitlejate ning rikkalike rekvisiitidega. Nukud olid väliselt
ilusad, ent õrnad ja abitud. Seepärast ei mõjunud kuigivõrd
usutavana ka võitlus-stseen või roosimetsast läbiraiumine.
Viimases stseenis püüti jõuda suure sümboolsuse, suure
üldistuseni, ent paraku jäi see nuku esituses ikkagi nigelaks.
Otse anekdoodina mõjub täna aga tollase kultuuriministeeriumi
esindaja kriitika: “Mispärast peab Okasroosike magama sada
aastat? Kas ta ei või siis vähem magada?” 331
|