II osa. Eesti Riiklik Nukuteater |
90-NDAD, MUUTUSTE AASTAD
AGURIGA JA AGURITA
1990. aasta suvel ja sügisel sai teoks teatrilava ulatuslik
ümberehitus, mille tulemusena mängupinda juurde võideti.
Mahavõetud portaali arvelt saadi meetri jagu lavasügavust juurde.
See andis teatritegijaile uusi mänguvõimalusi.970 Aasta lõpus vabastas ALMAVÜ viimaks tema
käsutuses olnud pinna. Nukuteater sai endale terve Lai tn. 1 maja,
seda pärast aastakümneid kestnud vägikaikavedu ja teatripoolseid
korduvaid palveid eri instantsidele.
Aastad 1990–1992, mil Nukuteatri peanäitejuhiks oli veel
Rein Agur, kujunesid otsekui jätkuks 80-ndatele
aastatele, mil sageli tehti ebatavalisi ja üllatuslikke asju. Ja
nii mõnigi kord laiema publiku (eriti täiskasvanud publiku kui
laste teatrisse tooja) maitsele mittevastavalt. 90-ndate aastate
alguses oli selliseks lavastuseks “Punga Mart ja
Uba-Kaarel” (1990), mis oli R. Aguri omalaadne nägemus
sellest, kuidas A. Kitzbergil omaenese mõttetegevuses ja majavaimude
abiga võis see lugu sündida.
Täiesti erilaadseks Nukuteatri
repertuaaris oli Mart Kampuse lavastatud Ansomardi “Jalgsemaa
järv” (1990). See oli pantomiimiline nukkudeta lavalegend
pühast järvest ja tema kättemaksust inimestele nende hoolimatu
suhtumise eest loodusesse.
Üllatuslikult mõjus publikule jõuluöö unenäopilt
“Matu
ootab...” (1990), mis autori-lavastaja Ülo Vihma näol lubas Nukuteatril näha uut
potentsiaalset nukulavastajat.
Ebatraditsioonilise ülesehitusega oli ka R. Aguri seatud ja
1976. a lavaversioonist sootuks erinev tšehhi kirjaniku V.
Pospíšilová sisutihe muinasjuttnäidend “Printsess ja
kaja” (1991), kus peategelased näitlejad-kunstiinimesed (nii
laval kui elus) Ülo Vihma ja Artur Talvik arutasid omavahelisi suhteid.
Omajagu uudsust pakkus publikule lavakava “Kangelased,
nümfid, jumalad” (1991), milles Maie ja Hendrik Toompere esitasid jutustav-harivas laadis
vanakreeka mütoloogiat. Lavastas R. Agur.
Teatud eksootikat kätkes Mart Kampuse ja kunstnik Liina Keevalliku ühistööna sündinud kosmiline
lavalugu “Seme ja maailm”
(R. Piumini raamatu ainetel, 1992).
1992. aasta 1. jaanuaril sai Eesti Riiklik Nukuteater
40-aastaseks. Seda sündmust tähistati etenduste nädalaga ja
kõnekoosolekuga 18. jaanuaril. Sellel koosolekul teatasid oma
ametist lahkumisest peanäitejuht Rein Agur ja direktor Kalle Aro. R. Agur tunnistas, et on juhirollist
väsinud, ning arvas, et teatri etteotsa peab tulema uus inimene
uute mõtete, plaanide ja kavatsustega, kes teatri ka uuele
tasemele aitaks viia. Paraku sellist meest kunstilise juhi ametisse
asunud noorest ja energilisest, ideedest tulvil Ülo Vihmast ei
saanud. Temale jäi teatrijuhiks olemise aeg, vaid pool aastat,
liiga lühikeseks. Selle ajaga jõudis ta teha vaid ühe lavastuse
– jõuluetenduse “Matu ootab” . 1992. a sügishooajaks oli Ü.
Vihma juba Nukuteatrist lahkunud, tagasi direktori kohale oli aga
asunud K. Aro. Mõnda aega, 1992. a sügisest kuni Eero Spriidi ametisse astumiseni 1. juunil 1993, ei
olnud teatril üldse kunstilist juhti. K. Aro sõnutsi juhiti
teatrit kollektiivselt. See tähendab, et juhtisid direktor, kolm
lavastajat, kirjandusala juhataja ja peaadministraator. Alates
hooajast 1992/93 läks Nukuteater (nagu teisedki Eestimaa teatrid)
üle lepingute süsteemile. Vastavalt sellele jäi teatri
põhitruppi kümmekond näitlejat. Ent teater kasutab ka
vabakutselisi ja teiste teatrite näitlejaid, kellega sõlmitakse
vastavad lepingud konkreetses lavastuses osalemise kohta. Teatri
töötajate arv tervikuna oli võrreldes 80-ndate aastatega juba
1993. a märtsiks vähenenud seitsmekümnelt viiekümnele.
Tehnilisi töötajaid oli aga täpselt nii palju, et vähemaga
hakkama ei saa.971
|