TÕUSUAASTAD (1956 – 1963)

KUNSTNIK NUKUTEATRIS

Eesti Nukuteatri areng, tema õnnestumised ja ebaõnnestumised on olnud tihedas seoses kujundusliku külje arenguga. Nagu lavastajatöö põhiraskus lasus F. Veike õlgadel, nii oli kunstnikutöö aastail 1956–1963 Raivo Laidre kanda. 38-st lavastusest kujundas vaid ühe – “œIsand Seguini kitsekese” Ingrid Kiivit, kõik ülejäänud lavastused kujundas R. Laidre. Tõsi küll, alates aastast 1961 oli seitsme lavastuse nukkude kujundamisel Raivo Laidrele abiks nukuskulptor Irina Golditš.

Üha enam hakkas kriitikute seast kostma hääli, et Nukuteater peaks leidma võimalusi külaliskunstniku rakendamiseks, kuna ka kõige paremale kunstnikule käib üle jõu kujundada pidevalt kuus lavastust aastas, nagu Raivo Laidre seda pidi tegema Eesti Riikliku Nukuteatri loomisest peale. Suur lavastuste arv tingis paratamatult kordamisi ja sageli ei olnud kunstnikul ajapuuduses võimalik leida neid kõige paremaid lahendusi.

Vaatamata sellele, et kõik neil aastail ühtviisi ei õnnestunud, tegi R. Laidre nukuteatri lavakujunduse arendamisel ära suure töö. Ta leidis nukuetendustele oma stiili, ühtaegu euroopaliku ja samas sügavalt rahvusliku, järsult erineva slaavi nukuteatrist. R. Laidre otsingud siirdusid täpsuse, lakoonilisuse ja puhta ilu poole. Just selles kujundusdetailide nappuses oli iga eseme konkreetsus ja kujundlikkus suure tähtsusega. R. Laidre kujundatud töödest olid sel perioodil parimad “œKuradiveski” oma satiirilis-groteskse kunstikeelega, “œLumehelbekese kool” oma puhtuse ja ilu, “œHunt ja seitse kitsetalle” ning “œVihavaenlased” armsate karakteersete loomnukkudega ning “œHüpik-Hopik” ja “œPärdik ja Kastanipoiss” sootuks uudse, huvitava kunstnikupoolse lähenemisnurgaga.

Nukulavastuse kujunduslaadi rikastas ja aitas ilmekamaks muuta ka uute, sünteetiliste materjalide kasutuselevõtt. Kui varem kasutati nukkude valmistamiseks mitmesuguseid naturaalseid materjale – loomanahka, juukseid, puitu, pappmassi jne – siis 1950-ndate lõpul ja 60-ndate alguses lisandusid neile mitmed uued materjalid, mis andsid palju uusi võimalusi: poroloon, plastikaat, kapron, nailon jt.485 Kui esimestel aastatel valmistati nukkude pead enamasti pabermassist, kered traadist ja vatiinist, käed puust, siis hiljem võeti kasutusele kõikvõimalikud tekstiilijäätmed.486

Nukulava kujundus on tihedalt seotud üldiste kunstivoolude, eriti tarbekunsti arenguga. Siia lisanduvad veel rahvatraditsioonid. “œPärdiku ja Kastanipoisi” lavastuses võeti esmakordselt kasutusele liigendatud sirmid, mis võimaldasid mängu mitmel tasapinnal. Oli lavastusi, näiteks “œVihavaenlased” , kus vaasid, kausid, taldrikud ja teised majapidamisesemed olid kujundatud nukkudeks.

Nagu kirjutas L. Kalmet, oli nukkude kujundamisel kõige olulisem nuku pea: “œSiin on kunstnikel huvitavaid ja karakteerseid saavutusi, nagu Erak ja Luutsius “œKuradiveskis” , Sirje ja Kiir “œAareteotsijates” jm. Samuti on toredaid tulemusi ka loomade kujundamisel. Kuid alati pole kujundajad olnud järjekindlad ning peaaegu igas lavastuses leidub ilmetuid ja väheütlevaid nägusid (näiteks kooliõpetaja “œVäikemehe viperustes” jt.). Ilmetu nukk aga ei mängi näitlejale kaasa, ei toeta näitleja tööd. Nukunägude ilmestamisel peaksid kujundajad hoolikamalt otsima, et näos peegelduksid karakteri põhiomadused.” Kõige halvemini mõjub L. Kalmeti arvates liigne naturalistlik matkimine ja ta toob näitena Ema nuku “œAareteotsijates” ja Liiklusinspektori ning teised nukud “œVäikemehe viperustes” .487

Inimnukkude juures kohtab naturalistlikku kujundust aastail 1956–1963 küllalt sageli. Loomnukud on selleks ajaks enamalt jaolt inimnukkudest palju tinglikumad ja grotesksemad. Paljudes lavastustes (“œTalumatu elevandipoeg” , “œHunt ja seitse kitsetalle” , “œVõlukaloss” jt) on loomnukud omandanud inimese proportsioonid; nad on inimlikustatud nii oma olemuselt kui ka kujunduslikust küljest. Lisaks veel paras annus groteski. 1960-ndate aastate algul nukkude proportsioonid järk-järgult muutuvad: pead saavad järjest suuremaks ja ümmargusemaks, kael peenemaks jne. Palju uut tõi nukuteatrisse noor kunstnik Ingrid Kiivit (Agur). Tema kujundatud nukud lavastusele “œIsand Seguini kitseke” olid juba küllalt stiliseeritud.488 Vormiotsinguid leidub 60-ndate aastate algul veel teisteski lavastustes, nagu näiteks “œVihavaenlastes” , “œPärdikus ja Kastanipoisis” , “œPardike Tuttpütis” .