II osa. Eesti Riiklik Nukuteater |
NUKUTEATRI KULDSED SEITSMEKÜMNENDAD
HELJO MÄNNI MUINASJUTTNÄIDEND HELLE LAASI
LAVASTAJADEBÜÜDIKS
Heljo Männi muinasjuttnäidend “Õhuloss
Pilvemaal” sai näitleja H. Laasile lavastajadebüüdiks. Sellest sai lavastus,
mis viis vaataja omapärasesse lüürilis-fantastilisse maailma
(esietendus 29. oktoobril 1977).
H. Laas: “Ma ei tea õieti isegi, kust see lavastus alguse
sai. Mäletan vaid, et Heljo andis mulle oma tükki lugeda. Ja
mulle millegipärast lugu istus. Eriti meeldis mulle ebatavaline
atmosfäär ja koht, kus tegevus toimus – Pilvemaa, mis
sirmitükile annab teised kujundamise võimalused. /.../ Võib-olla
näidendi dramaturgiline ülesehitus ei olnudki nii tugev kui just
see maailm, mis oli loodud kunstniku jaoks. /.../ Muidugi oli loos
väga palju teksti. Minu puudus on see, et mina armastan teksti.
Armastan sõna jõudu. Mingisuguse väga hea mõtte väljaütlemine
laval on minu jaoks tähtis. “Õhulossi Pilvemaal” tegime
noorte algajate näitlejatega. Oli ainult üks kogenud näitleja
– Oskar Liigand. Minule oli selle töö juures kohutavalt
tähtis režissöörikogemus. Ma ise ei ole tehnilise
mõttelaadiga. Ma tean, mida ma tahan. Aga ma ei tea, kuidas seda
tehniliselt teostada. /.../ Selle lavastuse tarvis oli Aime Unt kavandanud huvitavad kaltsunukud. /.../
Töökojad olid mulle suureks toeks. Aime Undist oli muidugi
ka hirmus suur kasu. /.../ Aime ütles: “Sina tee
nii, nagu sina seda asja näed. Ära kuula kedagi. Olgu ta
missugune autoriteet tahes. Aga kui sina näed seda asja omamoodi,
siis katsu ikka see ka läbi viia.” /.../ Gunnar Graps tegi selles tükis elavat muusikat – oli
nagu orkester. Ta mängis mitut pilli, ka vilepilli. Meloodia
“Mullu mina muidu karjas käisin” kõlas väga erinevates
variatsioonides. Igal tegevusel oli oma saatevarjund ja igal
tegelasel oli oma pill, mis tema liikumist saatis. Need olid päris
koomilised liikumised. Pilvemaal võis ju endale palju lubada. Aga
lavastus tervikuna mõjus väga lüürilisena – naistetükk, nagu
öeldi.” 779
Aime Unt oli kavandanud väga kena õhulis-fantastilise
lavapildi. Kogu lugu oli nähtud läbi realistliku karjapoisi
silmade. Pilvederahvas oli aga ebamäärane. Lambakari nägi välja
kerge ja õhuline – need olid pilvelambad. Vihmamemm ja teised
pilvetegelased olid fantastilised, läbipaistvad. Oli saavutatud
huvitav efekt pilvede liikumisest kauguses.780 Ja nukud rippusid niitide otsas – nagu sõidaksid
ja lendaksid nad pilvede peal.
Nii Nukuteatri omainimeste kui ka kriitikute poolt võeti H.
Laasi debüütlavastus hästi vastu. Märgiti selle omanäolisust,
naiselikku poeesiat ning lavastaja julgust teha oma esimene
lavastus trupiga, kus peale staažika O. Liigandi ja kolm-neli
aastat teatris töötanud K. Urveti olid ülejäänud kõik algajad. Viimastele
tuli lisaks kõigele muule ka veel nukukäsitsemist õpetada.
Järgnevalt mõned arvamused
“Õhuloss Pilvemaal” ülevaatusetendusele järgnenud
arutelult.781 Näitleja ja lavastaja J. Urvet: “Olen näidendit lugenud ja proove
jälginud. Lugedes tundus vajakajäämisi. Proovidel see tunne
kadus. Näib, et autor on hästi tabanud seda, mis meil
lastekirjanduses nagu puudu jääb – lürismi, poeesiat, mis elus
kipub kaduma. Muusika toetab etendust väga. Lavastajat tuleb
imetleda – ta on oma esimeses töös osanud omi mõtteid nii
hästi teostada.” P. Pedajas: ” Õhulisust on vähevõitu. Värsse ei
osata õhuliselt esitada. Kunstnikutöö on ilus.” R. Reiljan: ” Lavastus oli hästi välja peetud.
Esimeses vaatuses oleks soovinud teravamaid kontraste.” Näitleja
Maile Korjus: ” Helle on julge vettehüppaja.
Helle usaldab inimesi ja see on suur väärtus. See on hingeminev
lugu, ainult mõni helivõimendus oli liiga tugev.” R. Agur: “Näidendi raskus oli selles, et puudus
kontrast maapealsega. Helle suutis tohutult palju. Selgroog jäi
terveks – võitluses tehnikaga. Meie majas pole olnud nii
naiselikku tükki. Nii õrna.” Kriitik Marika Rink: ” Ansamblikasvatus on selle lavastuse
suurim voorus. “Karjapoisi laulu” motiiv – tuttav. Mulle
meeldib. G. Graps on suurte eeldustega teatrimuusik. Muusika
lihtsakoelisus meeldib. See on tükk, mida teatril on vaja.” H.
Mänd: ” Koostöö Hellega algas ammu. Juba näidendi kirjutamise
aegu. Helle on üllatavalt täpselt tekstist kinni pidanud. Ainult
lõpu tegi ta ise... Mulle meeldib Helle poolt antud lõpp. Minu
meelest selle lavastuse juures on peamine emotsionaalsus,
lüürilisus.”
“Õhuloss Pilvemaal” oli eelkõige ansamblilavastus. Eraldi
on kriitika esile tõstnud vaid O. Liigandi Kuningat kui säravat
ja lõpuni viimistletud karakterit. R. Reiljani arvates sai
lavastus “natuke liiga pikaks venitatud ülilüüriliste
stseenide tõttu. H. Männi materjalist lüürilisem, tükati ehk
liigagi ” tundeline” . H. Männi näidend tundus talle kargem.
“...Laas on küll vastavalt “Õhulossi” materjalile ehitanud
üles kontrastsete meeleolude ja rütmidega stseenid, kuid
näitlejad lähevad ühest meeleolust või rütmist teise liiga
aralt, ei suuda veel luua vajalikku kontrasti. Lüüriline alatoon
kipub liigselt domineerima. Jah, aga miks see ei võiks ka ühes
lavastuses niimoodi olla? “782
|