II osa. Eesti Riiklik Nukuteater |
90-NDAD, MUUTUSTE AASTAD
ANDRES DVINJANINOV RISKIB
7. juunil 2001 esietendus Nukuteatris noortemuusikal “Risk” . Libreto
kirjutas ja loo ka lavastas peanäitejuht A. Dvinjaninov. Muusika kirjutasid ansambli
Terminaator liikmed Elmar Liitmaa ja Jaagup Kreem. Ühtlasi musitseeris muusikalis selle
menubändi laiendatud koosseis, kelle kohati ballaadlikud, kohati
käredamad muusikapalad haakusid hästi lavastuse sisuga. Kokku
osales lavastuses 124 inimest ning muusikali mängiti üle
neljakümne meetri pikkusel ja ligi kümne meetri kõrgusel
laval.
A. Dvinjaninovi sõnul oli “Risk” nägema õppimise ja
nägijaks saamise lugu. Idee libreto kirjutamiseks sai Dvinjaninov
oma kuueteistaastaselt tütrelt Stinalt. Tema eakaaslastest,
kümnenda klassi õpilastest see lugu pajataski.1077
Kohati avanes lavalt üsnagi realistlik pilt tänapäeva
koolielu märulist, samas oli sellesse loosse segatud ka omajagu
müstikat. “Risk” jutustas koolitüdruk Johannast (Kärt Tomingas), kelle Tiibetist kaasatoodud kujuke
sünnitas maagiliste sündmuste jada. Teise vaatuse algul omandas
see väike kujuke (mis on lavastuse ainuke ja sealjuures staatiline
nukk) inimmõõtmed (mängis-laulis Tõnis Mägi või Andres Dvinjaninov). Nauditavaid
karaktereid lõid nii Kärt Tomingas Johannana kui ka Marika Barabanštšikova või Liina Vahtrik ja Eva Püssa Johanna sõbrataridena. Ent “Riski”
lavastuse puhul haaras just see mõnus trupivaim, mis ühendas
mängivaid-laulvaid-tantsivaid näitlejaid nii teatrist kui ka
väljastpoolt teatrit.
Muusikali “Risk” loojad võtsid ette riski pakkuda etendust
teismelistele, kellel naljalt nukuteatrisse asja pole. Ja M.Visnapi arvates on see risk end igati õigustanud.
“Veidralt ju kõlab, sest tegu on lasteteatriga, aga
Nukuteater näib liikuvat just nooruslikkuse suunas ning on olnud
viimasel hooajal avatum kui ei kunagi varem.” 1078
Kriitik Tambet Kaugema “täiskasvanu silmadega vaadates on
“Riski” jutustav lugu muidugi omajagu naiivne ja lihtsakoeline
/.../. Aga kellele nooruslik naivism närvidele käib, võib vabalt
keskenduda ka lavastuse teistele nautimisväärsetele tahkudele.
Olgu selleks siis need mõnusalt napakad nihkes stseenid, mille
parimaks näiteks on /.../ idamaine meditatsioon: “Tule koju, onu
Endel.” Või Iir Hermeliini ja Kalju Kivi ülivõimas, peaaegu tervet teatri suveõue
täitev lavakujundus. Või hoopiski mõned mõjuvamad laulunumbrid,
mis eeskätt seotud peategelase Johanna (Kärt Tomingas) ja
inimmõõtmetes tiibeti kujukese (Tõnis Mägi)
osatäitmisega.” 1079
|