EESTI DRAAMATEATRI NUKUTRUPP (1936 – 1944)
DRAAMATEATRI NUKUTRUPP PÄRAST JUUNIPÖÖRET
Pärast 1940. a juunipööret alustasid Eesti
teatrid hooaega kardinaalselt muutunud tingimustes. Mõistagi
alustati teatrielu ümberkorraldusi teatrite juhtimissüsteemi
muutmisest. Suure agarusega hakati ette valmistama teatrite
natsionaliseerimist. Juba 12. oktoobril 1940 anti välja pika ja
kõlava pealkirjaga Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu seadus
“Eesti NSV teatrite loova tegevuse arendamiseks töötava rahva
huvides, nende edukaks rakendamiseks sotsialistlikku ülesehituse
töösse ja nende kunstilise taseme tõstmiseks” .125 Suuremad Eesti teatrid nagu Estonia, Eesti
Draamateater, Tallinna Töölisteater ja Vanemuine allutati
administratiivselt vahetult hariduse rahvakomissariaadile. Et
hõlbustada uutele tööalustele üleminekut, ühendati hooaja
esimesel poolel Tallinna Töölisteatri ja Eesti Draamateatri üld-
ja kunstiline juhtimine. Natsionaliseerimisega seotud
ümberkorraldusteks suunati riigi juhtkonna poolt teatritesse
tööle komissarid. Ühendatud Eesti Draamateatri ja Tallinna
Töölisteatri tarvis määrati sellesse ametisse Priit Põldroos.126 Hariduse rahvakomissariaadi käskkirjas 10.
novembrist 1940 tehti korraldus nukuteatri ala edukamaks
arendamiseks luua natsionaliseeritud Draamateatri juures eriharuna
nukuteater. Määrati toimkond järgmises koosseisus: esimees P.
Põldroos, esimehe asetäitja ja ühtlasi nukuteatri kunstilise
juhi kohusetäitja L. Kalmet, liikmed V. Alev ja L. Tui.127
Seega pidi nukuteater endiselt
töötama nii Draamateatri majandamisel kui ka tema
administratiivsel ja kunstilisel üldjuhtimisel. Ka seni
Kadrioru Noortepargi juures T. Poska ja S. Siiraku juhtimisel iseseisvalt tegutsenud nukuteater
tuli liita Draamateatri nukutrupiga. Poska teatri nukunäitlejad
A. Kaktus-Mägi, M. Suurallik, K. Poller ja H. Jänes tulid Draamateatrisse üle. T. Poskast enesest
sai kohakaasluse alusel töötav nukuteatri kirjandusala juhataja.
Seoses ülesannetega suurel laval jäid nukuteatri edasisest
tööst kõrvale A. Talvi, S. Reek, O. Ungvere, M. Orgussaar ja O. Liigand. Osa neist tegid siiski kaasa veel üksikutes
nukulavastustes. Nukuteatrile jäid aga truuks V. Alev, L. Martin, L. Tui, O. Seliaru ning Helma ja Sam Siirak. Nendega liitusid
Draamateatri noorsoolavastuste trupist noored näitlejad: Lia Tarmo, Eva Meil, Kai Sambla, Johannes Rebane ja Ao Vaks. Draamateatri juurde loodi
iseseisev palgaline nukutrupp. “Väljaspool koosseisu
mängis näitlejana kaasa Töölisteatrist Draamateatrisse üle
tulnud Helmut Vaag, keda oli vallutanud võitmatu huvi
nukuteatri vastu. Edaspidi näemegi teda üha suureneva
entusiasmiga nukunäidendeid kirjutamas ja neid
lavastamas.” 128 Lavastajana jäi nukutruppi edasi töötama V.
Alev.
Teatrite natsionaliseerimisega kaasnenud
järjekindel ning suurenenud riiklik toetus tähendas
paremaid loomingutingimusi. See kehtis ka nukuteatri osas. H. Jänes: “Tulnud Noortepargi kitsastest
võimalustest tööle Draamateatri nukuteatrisse, märkasin /.../,
millised avarad võimalused seal avanesid nukuteatri
edasiarendamiseks. Oli oma lavatehniline personal, nukuvalmistajad.
Näitlejate õlult olid langenud kõik tehnilised ja
administratiivsed mured. Polnud vaja muud, kui oma osa
meisterlikult kätte õppida. Prooviruumiks oli meil kasutada avar
saal, kuhu ehitati üles marionetilava, mis seisis seal pidevalt.
Meile võimaldati küllaldasel määral lavaproove.” 129 Ühendatud teatrite direktor Priit Põldroos ütles
intervjuus ajalehele Rahva Hääl: “Erilise hoole ja armastusega
tahetakse eelneval hooajal asuda Noorsoo ja Nukuteatri
väljaarendamisele, millest hiljem peaks kujunema iseseisev
teater.” 130
Muutused ilmnesid ka repertuaaris. 1940. a haarati kogu eesti
teater nõukoguliku ideoloogia ja propaganda teenistusse. Õnneks
mõjutas selline teatrikunsti ülepolitiseerimine nukuteatri
repertuaari suhteliselt vähe. On ju nukuteatrile igiomane teatav
grotesksus, mistõttu patriootilis-paatoslikud stseenid mõjuksid
seal publikule pigem koomilistena kui üllaina. Sellele vaatamata
hakkasid võimud tasapisi ka nukuteatrilt nõudma n-ö “uue aja
vaimus” ideoloogilist kasvatuslikkust. Siiski suutis nukuteater
oma esimesel nõukogude hooajal jääda ainestikult
muinasjututeatriks.
L. Martini teises nukunäidendis “Väntorelimees”
kohtusid mudilased taas oma vanade armsate tuttavate Tiiu, Antsu ja
Paukaga. Selles lavastuses tegid veel viimast korda Draamateatri
nukulaval kaasa O. Ungvere, S. Reek ja A. Talvi, kusjuures M.
Orgussaare asemel mängis nüüd Antsu S. Reek. A. Talvi võttis V.
Alevilt üle Pauka juhtimise, kuna O. Ungverele jäi endiselt Tiiu
roll. Nukkudega mängisid veel L. Tui, A. Tihkan, O. Seliaru ja O. Liigand. L. Martin kehastas
ise nimirolli – Väntorelimeest, kes näitab oma võlupilli abil
Antsu, Tiiu ja Pauka kummalisi seiklusi ja elamusi Võlumetsas
peremees Päeva ja selle õe Öö juures, Unenägude saarel,
Muusikamaailmas ja mujal. Nukulapsed kohtavad oma teekonnal väga
erinevaid olendeid: muinasjutulist Koitu ja Hämarikku,
Töörõõmu ja Laiskust, Upsakust ja Jonni jne.
A. Adson, arvustades “Väntorelimeest” Rahva
Hääles, kirjutas: “Tüki sisu on säärane, et väikesed
vaatajad siit küll mingit lugu koju ei saanud viia järele
jutustamiseks ja meelespidamiseks. Küll said nad pika rea
üksikuid pilte, nende katkendeid ja hetki, mis puhul nad tihti
võisid imestada, naerda ja rõõmustadagi nagu see, kuis
laternapostid Antsu, Tiiut ja eriti koera Paukat püüavad oma
allakummardunud laternapeadega toksida, kuis konnad hüppavad, kuis
Ants Tiiuga liblikatel lendab, kuis Upsakas ja Jonn kaklevad jpm.
(fantaasiat on ju siin rakendatud ohtrasti). Kuid mis seoses ja
millises tähenduses see kõik on, seda harutihti ei selgu /.../.
Sageli polnud etendused muud kui värvikad-liikuvad pildid üldise
ja segase müra saatel."131 Kriitika käsitles V. Alevi lavastust kui kirevat
revüüd. Hinnati etendust läbivat muinasloo fantastikat,
salapärasust ja fantaasialendu.132 Küllap oli Draamateatri nukutrupile juba selgeks
saanud, et nukulavastustes võib muidu igapäevaelus vaikivad
esemed ja taimed elama ning liikuma panna. V. Mettus, tabanud
lavastuses nii mõnegi “ehtnukuteaterliku” hetke, leidis, et
“Väntorelimehes” oleks võinud olla “vähem moraliseerivat
õpetlikkust” .133 Kiita said P. Raudvee lavapildid ja L. Tui uued nukud.
Taas osutus lavastuse nõrgimaks küljeks nukkude liikumine. A.
Adson oli arvamusel, et “nukuteatri asjandust on algusest peale
võetud liialt optimistlikult” . Nukuteatri tegemisele oleks
pidanud eelnema “põhjalik tehniline eelkool” .134
Kritiseerida sai ka “Väntorelimehe” muusikaline kujundus.
Adson kirjutab oma arvustuse lõpetuseks: “/.../ saateks kasutati
grammofoniplaati Pola Negri “Mazurka” -filmist. Seda undavat
helilainetust korrati korda 6-7. Lisaks anti mõningaid saksofoni
tõmmatavaid tantsupõranda lugusid. Need panid kõrvad huugama.”
Ja edasi arvustajapoolne nõuanne: “Lasteetendus vajab
erimuusikat, helimeister peaks siin hoolikalt valima, et kõik
oleks kohane ja kooskõlas.” 135
Niisiis ei toonud “Väntorelimehe”
lavastus Eesti nukuteatri arengusse midagi uut. Küll aga tõi seda
vendade Grimmide muinasjutu “Vahva
rätsep” instseneering. See oli meie kutselise
nukuteatri esmakordne pöördumine maailmaklassikasse kuuluva
muinasjutu poole. Kavalehelt võis lugeda kõrvuti näitleja ja
nukukujundaja Lo Tui nimega ka instseneerija ja lavastaja Lo Tui
nime. Sulge haarama sundis teda nukunäidendite põud. Olles
suvepuhkusel Võsul, proovis Lo Tui abikaasa O. Seliaru soovitusel
midagi paberile panna. “Tol hetkel tundus küll lausa uskumatuna,
et sellest midagi tuleks, aga hingerahu ja puhkamismeeleolu olid
igal juhul nagu käega pühitud. Metsas ja rannaski vaevasid nüüd
loomisvalud, nii et polnudki mujal asu kui laua taga ning
südamerahu tuli alles siis tagasi, kui näidend kirja
pandud.” 136
Ajakirjanduse reageeringus Lo Tui tööle jäi kõlama valdavalt
kiitev-julgustav hinnang, kuigi mainiti ka mitmeid puudusi.
“Muinasjutt /.../ on Lo Tui kui dramatiseerija ja lavastaja poolt
leidnud üldiselt hästi kordaläinud nukuteatrilise kuju. Mõnes
kohas võiks siiski veel kärpida kõnelusi, mis sündmustikku
edasi ei vii. Dramatiseeringu lõpetamine on Tuile nähtavasti
raskusi valmistanud: ta laseb muinasjutul lõpuks osutuda rätsepa
unenäoks, mis mõjub liig proosalisena. Lavastanud oli Lo Tui oma
dramatiseeringu hästi. Mõnes kohas oleks ainult tempo võinud
olla veidi elavam ja mõned vaheajad üksikute piltide vahel
tundusid liig pikkadena.” 137 Rohkem kui varasemates nukulavastustes oli
kasutatud tantsulist elementi. Retsensent V. Mettus märkis, et
tantsud olid hästi välja tulnud. Rütmiliselt oli liikuma pandud
kõik, mis seda vähegi võimaldas. Tantsisid nii inimesed, loomad
ja lepatriinud kui ka käärid, niidirullid jne.
Teater oli ilmselt arvestanud varasemat üsna teravat kriitikat
nukuetenduste saatemuusika valiku ja kvaliteedi kohta. V. Mettuse
sõnutsi esines laval nüüd “kena väike orkester” .138 Võib ka oletada, et nukulavastuse muusikalise
kujundajana debüteerinud Linda Sauli laulud olid rohkem kooskõlas lavastuse
atmosfääriga.
Puudujäägina märkis kriitika jällegi nukkude
liikumist. Inimnukkude juures soovitas A. Adson püüda vähendada
õhusviibimise muljet ning rohkem uurida nukkude tasakaalu. Tema
arvates võiks vahel kasutada ka põranda alt juhitavaid
nukke.139
Kuigi nukkude liikumine sai terava kriitika osaliseks, olid
näitlejad omalt poolt püüdnud seda võimalikult parandada.
Helmut Vaag on oma nukuteatrimälestustes kirjutanud: “Eriti
hakkas mind huvitama nukuliigutamise tehnika täiustamise küsimus.
Olin ise Gerd Neggo tantsurühmas tegelenud plastikaga ning tahtsin
leida võimalusi seda nukuliigutustesse üle kanda /.../. Minu
esimene osa oli rätsep Kikk Lo Tui nukunäidendis “Vahva
rätsep” . Hakkasin mõistma, et marioneti liigutamine on suur
kunst, mida ei saa võrreldagi käpiksüsteemis nukkude
liigutamisega. /.../ Töötasime O. Seliaruga välja ühe stseeni
“Vahvas rätsepas” kõigi marionettnuku liigutamise nõuete
kohaselt. Selles ei toimunud muud, kui rätsep Kikk, sattunud
kuningakotta, mängib seal peitust narriga. See pantomiimiline
stseen kestis vast ainult viis minutit, kuid tema
kätteharjutamiseks kulus iga päev kaks-kolm tundi kogu lavastuse
ettevalmistamise aja kestel. Niisugust tööd ei olnud meil veel
keegi nukuliigutajaist varem vaevaks võtnud. Tulemuseks oli
stseen, mis juba lähenes tõelisele nukuteatrile. Kahjuks ei
võimaldanud nukuteatri tookordsed töötingimused ja spetsiaalse
nukutrupi puudumine niisugust meisterlikkust igas lavastuses välja
arendada.” 140
Kõrvuti H. Vaagiga mängisid “Vahvas rätsepas” näitlejad
Maks Karro, O. Seliaru, E. Meil-Malmsten, H. Siirak, K. Sambla ja A. Vaks. Lavapildid olid
Aleksei Viilupilt ja nukutehnika O. Seliarult.
Seni loodud algupärastest
nukunäidenditest sisutihedamaks pidas omaaegne kriitika Evald Tammlaane “Laevapoiss
Paukat” . V. Mettus hindas “Laevapoiss Paukat” kui
“meie kenimaid algupäraseid nukunäidendeid” , mis haaras oma
seikluslikkuse ja huumoriga. “Tammlaane kui näitekirjaniku
häiks omadusiks on peen kõrv igapäevase kõnekeele (ka eri-,
näit. meremeeste keele) suhtes ja tegelaste iseloomustamise
oskus.” Samas taunis kriitik näidendi kompositsioonilist
ülesehitust. “Lõpp jääb kuidagi nigelaks,” leidis V.
Mettus.141 Oma arvamus oli aga Helmut Vaagil: ” “Laevapoiss
Pauka” , mida parajasti mängiti, oli mulle õpetuseks, kuidas
nukunäidendit kirjutada ei tohi. Sisult tihe ja huvitav teos oli
nukuetenduseks liig paljusõnaline ja tegevusvaene.” 142
Lapsed kohtusid taas oma armsa koerakese Paukaga, keda mängis
V. Alev. Tragi koerake täitis ühtaegu laevakoera ja ka laevapoisi
kohustusi, Aafrikas aga võitles vahvalt krokodillide ja lõvidega
ning päästis surmasuhu sattunud inimesi. L. Tui kavandatud
nukkudest oli meeldejäävaim koer Simba, millega nukukujundaja ka
ise mängis. Säilinud kavalehelt võib lugeda, et lisaks V.
Alevile ja L. Tuile mängisid “Laevapoiss Paukas” A. Vaks, O.
Seliaru, M. Karro, E. Malmsten, H. Siirak ja K. Sambla.
Simba liikumine oli V. Mettuse arvates “haruldaselt
loomulik” . Hästi dünaamilisena mõjus ka Pauka. Ent teised
tegelased liikusid V. Mettuse sõnutsi ikkagi “haruldaselt
ebaloomulikult” . Nukulaval pidi ju kõik olema nagu “päris
elus” . Nukudki olid kujundatud endiselt naturalistlikult. V.
Mettus soovitas teatriinimestel pöörduda Tehnikaülikooli mõne
andeka mehaanika eriala tudengi poole, kes võiks uurida nukkude
liikumise mehaanikat ja seda siis parandada või hoopiski ümber
teha. Seegi kord oli lavastuse tugevamaks komponendiks kujunduslik
külg. A. Viilupi lavapildid olid õnnestunud eriti värvirõõmu
ja fantaasialendu ergutavas Aafrika-osas.
|