II osa. Eesti Riiklik Nukuteater |
NUKUTEATRI KAHEKSAKÜMNENDAD AASTAD
LASTEKRIMINULL – NOORTE NÄITLEJATE
NUKUMÄNGUKOOL
1980-nda aasta sügishooaja esimeseks
uuslavastuseks oli soome kirjaniku Tauno Yliruusi lastekriminull
“˛Kadunud
aabitsa saladus“. Selle tõsi-naljaka põnevusloo lavastust
on nimetatud noorte näitlejate nukumängukooliks. Selleks ajaks
oli avatud mäng näitlejaile juba niivõrd omaseks saanud, et nii
mõnedki Nukuteatri näitlejaist olid oma nukumänguoskused
minetanud. Seitsmekümnendate aastate lõpul teatrisse tulnud
noored aga polnud nukumängu veel omandanudki. Ilmselt seepärast
tõigi R. Agur “˛Kadunud aabitsa saladuse“ lavale
traditsioonilise sirmiteatri mängureegleid järgides. Ja ilmselt
seepärast tegi noorte algajate ansamblis kaasa
nukukäsitsusvirtuoosiks peetav H. Toompere. Noored näitlejad pidid saama selle
lavastuse kaudu tõelise kontakti nukuga sirmimängus ning õppima
sealtkaudu tundma nukutehnikat.
“˛Kadunud aabitsa saladuse“ näitlejatöödest kirjutas
L. Vellerand: “˛Rein Agur on detektiiv Aadu Auhha
ülivastutusrikka rolli usaldanud ENSV teenelisele kunstnikule
Hendrik Toomperele, kelle liikuvate puhmaskulmudega tark
teine nägu ja soe sügav hääl ennustavad saladuse ilmtingimatut
avastamist. Kurjategijat Kalev Kikast mängib Urmas Alender, eelkõige muidugi sellepärast, et keegi
teine vaevalt nii variatsioonirikkalt Kikka hommikust
soolokontserti esitada suudaks. (Nähtud etendustel tekkis küll
soov lisapala või vähemalt laiendatud programmi paluda.)
Etenduste käigus on Kalev Kikka karakter mõnevõrra muutunud.
Esialgsest silmahakkavalt kahtlasest negatiivsest tüübist on
saanud hästi maskeeritud vaenlane. (Pingutatud rämedus on kadunud
ning salakavala varganäo või veetleva valetaja või elegantse
kehkenpüksi või jne. karakteri pillavaks värvikülluseks pind
loodud.) Kaunis ja armunud Nelli Notsu on Eve Maremäe. Andunud järjekindlusega kannab ta oma
lillekimbukest, mille tundlik värin reedab kord kangelanna
unelevaid igatsusi, kord kannatamatust ja kapriise. (Igavesti
naiselik Nelli Notsu!) Harri Kõrvitsa Hermann Hobu on vahest liigagi
tagasihoidlik oma talupojalikus tasakaalukuses. Hobune on ju
tõesti sümpaatsemaid olendeid loomariigis, aga inimese
võrdkujuna võib vahest temagi endale mõnd naljakat või
silmatorkavamat karakterijoont lubada. Etenduse tipp-poiss on
seekord Priidu Pässu (Heino Seljamaa). On see eriti õnnestunud oinamask
(kunstnik Aime Unt) või viis, kuidas seda kantakse, salapäraselt
lihtsameelne tekst või viis, kuidas seda lausutakse, peapöörded,
pausid ja liikumine, mis on eriti täpselt mõõdetud või eriti
mõnusalt mõeldud – kes seda teab, mis see päris on, mis saali
hiirvaikseks sunnib, kui Priidu Pässu laval on.“859
“Ta ei püüagi mängida tobuoinast, vaid nõiub oma nukust
välja inimloomu vastuolu. Mis tähendab rumal ilme – kui hääl
reedab rahulikku delikaatsust, kui uitab mees unetul ööl mööda
mõtlikke radu, kui ta aabitsavargaga kohtudes küll pelgab, aga
oma hirmu – kukalt mehiselt kangeks sundides – maha surub; kui
tal asjast oma arvamine on, aga ülekuulamisel üheksa korda enne
mõõdab, ära minnes ja kohtlasena paista kartmata ikka jälle
tagasi tulles, enne kui söandab midagi välja öelda. Ja kui ta
alati iseendaks jääb, olgu ootamatus vangipõlves või vargapoisi
osava tabajana. Salapära ja nukker-naljakas üllatus inimesest –
kas pole see ootamatult kena asi meie nukuteatris?“860 Ka H. Toomperele jäi tema noore kolleegi Priidu
Pässu hästi meelde: “˛“Kadunud aabitsa saladuses“ tulid kohe
ilmsiks Heino Seljamaa kui väga hea nukuliigutaja võimed... Ja
tema Priidu Pässu, see oinake, oli väga hea tüüp nii sisemiselt
kui ka välise plastika poolest: ta liikus väga hästi ja
täpselt.“861
Koostöös noore trupiga oli R. Agur saavutanud nukumängu
tõelise väljendusrikkuse. “˛Korraga märkad, kui paljuütlev
võib olla nuku liikumine ja peensusteni kuuldav nuku tekst, kui
rikkaid sisulisi nüansse ja palju vormirõõmu võib pakkuda
loomulik, eluline tegevus, kui ta on puhastatud ülearusest. Saad
lõplikult aru, et lastele mõeldud nukuteater pole käratsemine,
piuksumine ja ilutsemine, vaid nukkude tõsine ja tõepärane
suhtlemine omavahel ja saaliga. Haaravate, põnevate karakterite
haarav, põnev tegevus. Kui seda kõike kaunistab veel huumor ja
stiilitunne, arvad end istuvat suurepärases teatris. /.../ Rein
Agur on lavastajaid, kes ei püüagi truuks jääda mingile
kindlale laadile. “˛Väikese
Illimari“ elutargast poeesiast siirdus ta “˛Petja ja hundi“
hullavasse stiihiasse. “˛Kadunud aabitsa saladus“ tähistab uut,
iroonilis-psühholoogilist tegevusdraamat, mis ka trupile näib
sobivat.“862
Näitlejaile olid huvitavate
karakterrollide loomisel suuresti abiks kunstnik Aime Undi
karakterituuma tabavad ilmekad loomanäod. Igale loomale oli
kunstnik leidnud midagi omast: põhilise pahategija kukk Kalev
Kikka rind oli uhkelt puhevil ja ta ise upsakalt punane oma sulega
kaabu all; õrn naiselikult naiivne ja veidi edev Nelli Notsu oli
süütult heleroosa ja punapõskne, nina koketselt püsti;
politseinik-koer Aadu Auhha asjalikult töine, veidi murelik nägu
suurte lopendavate kõrvade all; Hermann Hobu paistis
töörügamisest olema üpris väsinud ilmega, oinas Priidu Pässu
näost õhkus aga süütut lihtsameelsust.
Hästi oli A. Unt tabanud kriminaalnäidendile omast meeleolu.
“˛Esimesest pildist peale, kus mustal laval valendab aken ja selle
taga on näha raamat ning hõljub mingi ähmane kogu (kardin? koll?
või varas?), annab dekoratsioon tunda salapära. Lavastaja Rein
Agur teeb Peremehe (H. Seljamaa) ja Perenaise (E. Maremäe) öise
lahkumise loo alguses meelega natuke müstiliseks: hämar kuu taga
ja üksik maja vaatevälja veerel annavad imelikele sündmustele
omapead jäetud loomadega õige kõditava eeltooni.“863
Heaks toeks lavastuse rütmi, stiili ja meeleolu
tabamisel oli Raimo Kangro kummalisuse muljet süvendav muusika.
Üldmuljelt oli tegu sisuka, täpse, kaasapõlemispinget pakkuva
meeleoluka lavastusega. “˛Mitte midagi erilist veel, aga ilma
võltsita. Veel vaene, aga aus, psühholoogiliselt tõepärane
lasteteater. Pinnas, millele võib ehitada.“864 “˛Kadunud aabitsa saladuse“ kunstipärasest
meisterlikkusest ja meelepärasusest kõneleb tema pikk eluiga –
enam kui kümme hooaega!
|