NUKUTEATRI AJALUGU Prev Page Prev Page
Esileht
Saateks
Sissejuhatus
I osa. Algus
Eellugu
Esimestest Eesti alasid külastanud nukutruppidest
Esimesi katsetusi
Eesti nukuteatri sünd
August Libliku nukuteater (1933-1936)
Skupa teatrist ja tema külalisetenduste mõjust eesti nukuteatri arengule
Taavet Poska nukuteater
Eesti Draamateatri nukutrupp (1936-1944)
Eesti kutselise nukuteatri loomine
Õppereis Tšehhoslovakkiasse
Õpitu realiseerimine praktikas
Algupärane nukuseriaal
Nukutrupi ja repertuaari kujundamine
Draamateatri nukutrupp pärast juunipööret
Nukuteater sõja-aastail
Kutselise nukuteatri kujunemisaastate loomeolud ja iseloomulikud jooned
Riikliku Noorsooteatri nukuteater (1944-1948)
Nukuteater ümberkorraldusprotsessis
Visa tööga tehniliselt keeruliste suurlavastusteni
Kokkuvõtteks Noorsooteatri nukuteatri lühikesest, ent tulemusrikkast tööst
Nukuteater taas Draamateatri juures (1948-1951)
Uued ümberkorraldused teatrielus
"Reinuvader Rebane" Ferdinand Veike lavastajadebüüdiks
Moskva Riikliku Kesknukuteatri mõjust eesti nukuteatri arengule
Rahvuseepose kangelased nukulaval
Iseseisva Nukuteatri sündi ettevalmistavad lavastused
Nukumängust teistes linnades
Ugala nukuteater (1948-1951)
Kuressaare Teatri nukuteater (1949-1951)
Nukuteatritegemisest Tartus
II osa. Eesti Riiklik Nukuteater
Kujunemisaastad (1952-1955)
Iseseisva nukuteatri sünd
Repertuaari kujundamine
Tagasivaade esimesele tegevusaastale
Näitetrupi kujundamine
Klassikaline muinasjutt ajastu vaimus
Kriitika süüdistab teatrit pealiskaudsuses
Rahvuslik dramaturgia - täistabamus Nukuteatris
Nukuteater avab statsionaari
Puunukk Buratino üldise keskpärasuse taustal
Algusaastate kasvuraskused
Tõusuaastad (1956-1963)
Huvi rahvusliku dramaturgia vastu
Stiilipuhas klassikaline sirmiteater
Festivalidel Moskvas ja Bukarestis
Hooaeg pärast festivali
Stabiilne tööaasta
Itaallaste eeskujul ooper eesti nukulavale
Edu II rahvusvahelisel nukuteatrite festivalil Bukarestis
Esimene lavastus täiskasvanutele
Algupärase repertuaari osatähtsus suureneb
"Isand Seguini kitseke" - suure üldistusjõuga romantiline lavastus
Nukuteater koondab enda ümber autoriteringi
Rein Aguri esimene lavastus
Näitleja nukuteatris
Lavastaja nukuteatris
Kunstnik nukuteatris
Nukulavastuse muusikaline kujundus
Repertuaaripoliitika
Eesti nukunäitlejate õppestuudio
Ebastabiilsuse aastad (1964-1967)
Teater vajab muutusi
Repertuaaripilt mitmekesistub
Festivalitraditsiooni algus
"Olematu Odysseus" - pöördepunkt teatri kunstilises elus
F. Veike traditsiooniline nukuteater
Rein Agur oma teed otsimas
Raivo Laidre lahkumine Nukuteatrist
Nukuteater kuuenda ja seitsmenda aastakümne vahetusel (1968-1972)
Eesti teatri uuenemislaine haarab ka Nukuteatri
Eno Raud kirjutab Nukuteatrile
"Majake ratastel" ja "Memme musi" - edukad Riia festivalil
Uus Buratino
Õppestuudio lavastus
Uno Leies lavastab oma näidendi
Legend "Kurekesest ja Hernetondist"
Vallatu "Muinasjutt hiirepojast" ja süngevõitu "Lugu sepast"
Lood kutsikatest ja ahvidest
"Kaval-Ants ja Vanapagan" Rein Aguri noortetrupi algustähisena
Baltimaade nukuteatrite festival Kaunases 1971. aastal
Uno Leiese "Kiki ja Miki" ja Oskar Liigandi "Pikse pasun" - vastandliku nukutükid
Disney kangelased Väino Luubi lavastuses
Sirmiteater pakub uusi võimalusi
Kümnendivahetusele tagasi vaadates
Nukuteatri kuldsed seitsmekümnendad
Uus, avarduv nukuteater
"Muumimuinasjutu" avatud nukumäng
Nukuteatri poeetiline maailm
Jaan Urveti lavastajadebüüt Nukuteatris. Lihtsakoelised sirmilood
Eesti klassika nukulaval. Nukuteater avastab Illimari maailma
Mitmetasandiline, sümbolistlik nukuteater
Ferdinand Veike klassikaline sirmiteater
Hiirepoja ja elevandipoja uus lavaelu
Heljo Männi muinasjuttnäidend Helle Laasi lavastajadebüüdiks
Ferdinand Veike läheb kaasa avatud mänguga
Rein Aguri nukukompositsioon A. H. Tammsaare novellidest ja miniatuuridest
Helle Laasi lavastused
"Petja ja hunt" pakub improvisatsioonirõõmu
Ingo Normet ja Jaan Urvet - külalislavastajad Nukuteatris
Nukuteater ei ole ainult lasteteater
Veelkordne tagasipilk seitsmekümnendate aastate nukuteatrile
Rein Agur - eesti nukuteatri uuendaja
Nukuteater seitsmenda ja kaheksanda aastakümne vahetusel
Teatrisisesed vastuolud
"Tuhkatriinu" üllatav tõlgendus
Ferdinand Veike ühe loominguperioodi väärikas lõpp
Ferdinand Veike läbi kolleegide silmade
Ferdinand Veike mõtteid nukuteatrist
Kunstnik Jaak Vaus
Nukuteatri kaheksakümnendad aastad
Uus algus
Lastekriminull - noorte näitlejate nukumängukool
Intiimne laulukava ja laadateater
Nukumuusikal ja supershow
Igihaljad muinasjutud ja valmid
Hendrik Toompere debüüt lavastajana ja uudne näärilavastus
Tuhkurhobuse traagiline elukäik
"Pessi ja Illuusia" - armastus ja sõda
Edu Baltimaade festivalil Tallinnas
Nukker Näkineid ja lustlik Hiir
Uudne "Okasroosike"
Eesti Riikliku Nukuteatri kolm aastakümmet
Näidend inimese ja looduse suhetest
Eero Spriit külalislavastajana Nukuteatris
Rõõmsameelsed, poeetilised lavalood väikelastele
Shakespeare toob täiskasvanud publiku Nukuteatrisse
Taas algupärane dramaturgia
Teatriaasta täiskasvanuile
"Suveöö unenägu" lummab vaatajaid ja kriitikuid
Sirmiteater jääb
Tuglas aitab leida Eesti nukuteatri oma nägu
Ajas muutuv Gulliver
Mägramängust Kalevipojani
Absurdiklassikud nukuteatrisse
T. Å. Bringsværdi muinas-fantastiline nukunäidend
Leedulaste traagiline muinasjutt
Esimene jõuluetendus
Helle Laasi muinasjutuetendused
80-ndate aastate Nukuteater
90-ndad, muutuste aastad
Aguriga ja Agurita
Eero Spriit tuleb Nukuteatrisse
Nukuteatri suveõu
Repertuaar uueneb
"Faustike" ovaalsaalis
1990-ndate aastate teine pool
Uuslavastused suveõues
Eero Spriit lahkub ametist
Tuttavad muinasjututegelased
Nukuteater õpetab täiskasvanuile elutarkust
Trollid ja haldjad
Taas külalislavastajad
Debütandid Janno Põldma ja Evald Hermaküla
Nukuteatri lava jälle vanade tuttavate päralt
Evald Hermaküla võtab koorma kanda
Poolelijäänud töö viiakse lõpule
Tagasivaade 90-ndatele aastatele
Eesti Nukuteater taastab rahvusvahelised sidemed
Uus algus uuel sajandil
Sajandivahetus uute juhtidega
Andres Dvinjaninov riskib
Pilguheit tulevikku
Lõpetuseks
Allikaviited
Lisad
Eesti kutselise nukuteatri lavastusi aastail 1936-2004
Draamateater (1936-44 ja 1948-51)
Noorsooteater (1945-48)
Ugala (1948-51)
Kuressaare Teater (1949-51)
Vanemuine (1940 ja 1950)
Eesti Riiklik Nukuteater (1952-2004)
Lavastajad
Draamateater (1936-44 ja 1948-51)
Noorsooteater (1945-48)
Ugala (1948-51)
Kuressaare Teater (1949-51)
Vanemuine (1940 ja 1950)
Eesti Riiklik Nukuteater (1952-2004)
Kunstnikud
Draamateater (1936-44 ja 1948-51)
Noorsooteater (1945-48)
Ugala (1948-51)
Kuressaare Teater (1949-51)
Vanemuine (1940 ja 1950)
Eesti Riiklik Nukuteater (1952-2004)
Heliloojad, muusikalised kujundajad
Draamateater (1936-44 ja 1948-51)
Noorsooteater (1945-48)
Ugala (1948-51)
Kuressaare Teater (1949-51)
Vanemuine (1940 ja 1950)
Eesti Riiklik Nukuteater (1952-2004)
Eesti Riikliku Nukuteatri juhid 1952-2004
Eesti Riikliku Nukuteatri näitlejad 1952-2004
Aunimetused
Diplomeid, preemiaid
Festivale, külalisesinemisi, välissõite
Külalisnukuteatreid Eestis
Kauaaegsed töötajad ER Nukuteatris
Eesti Riikliku Nukuteatri töötajad 01.01.2002
Eesti Riikliku Nukuteatri töötajad 01.08.2004
Töötanud ER Nukuteatris
Isikunimede register
Ilmunud artikleid
Pildigalerii
Lühendid
CD abi-info
II osa. Eesti Riiklik Nukuteater

NUKUTEATRI KAHEKSAKÜMNENDAD AASTAD

LASTEKRIMINULL – NOORTE NÄITLEJATE NUKUMÄNGUKOOL

ERN: ā€œKadunud aabitsa saladusā€¯ (T. Yliruusi, 1980). NƤitlejad nukkudega: (vasakult) E. MaremƤe, H. KÅ‘rvits, U. Alender, H. Toompere, H. Seljamaa.1980-nda aasta sügishooaja esimeseks uuslavastuseks oli soome kirjaniku Tauno Yliruusi lastekriminull “˛Kadunud aabitsa saladus“œ. Selle tõsi-naljaka põnevusloo lavastust on nimetatud noorte näitlejate nukumängukooliks. Selleks ajaks oli avatud mäng näitlejaile juba niivõrd omaseks saanud, et nii mõnedki Nukuteatri näitlejaist olid oma nukumänguoskused minetanud. Seitsmekümnendate aastate lõpul teatrisse tulnud noored aga polnud nukumängu veel omandanudki. Ilmselt seepärast tõigi R. Agur “˛Kadunud aabitsa saladuse“œ lavale traditsioonilise sirmiteatri mängureegleid järgides. Ja ilmselt seepärast tegi noorte algajate ansamblis kaasa nukukäsitsusvirtuoosiks peetav H. Toompere. Noored näitlejad pidid saama selle lavastuse kaudu tõelise kontakti nukuga sirmimängus ning õppima sealtkaudu tundma nukutehnikat.

“˛Kadunud aabitsa saladuse“œ näitlejatöödest kirjutas L. Vellerand: “˛Rein Agur on detektiiv Aadu Auhha ülivastutusrikka rolli usaldanud ENSV teenelisele kunstnikule Hendrik Toomperele, kelle liikuvate puhmaskulmudega tark teine nägu ja soe sügav hääl ennustavad saladuse ilmtingimatut avastamist. Kurjategijat Kalev Kikast mängib Urmas Alender, eelkõige muidugi sellepärast, et keegi teine vaevalt nii variatsioonirikkalt Kikka hommikust soolokontserti esitada suudaks. (Nähtud etendustel tekkis küll soov lisapala või vähemalt laiendatud programmi paluda.) Etenduste käigus on Kalev Kikka karakter mõnevõrra muutunud. Esialgsest silmahakkavalt kahtlasest negatiivsest tüübist on saanud hästi maskeeritud vaenlane. (Pingutatud rämedus on kadunud ning salakavala varganäo või veetleva valetaja või elegantse kehkenpüksi või jne. karakteri pillavaks värvikülluseks pind loodud.) Kaunis ja armunud Nelli Notsu on Eve Maremäe. Andunud järjekindlusega kannab ta oma lillekimbukest, mille tundlik värin reedab kord kangelanna unelevaid igatsusi, kord kannatamatust ja kapriise. (Igavesti naiselik Nelli Notsu!) Harri Kõrvitsa Hermann Hobu on vahest liigagi tagasihoidlik oma talupojalikus tasakaalukuses. Hobune on ju tõesti sümpaatsemaid olendeid loomariigis, aga inimese võrdkujuna võib vahest temagi endale mõnd naljakat või silmatorkavamat karakterijoont lubada. Etenduse tipp-poiss on seekord Priidu Pässu (Heino Seljamaa). On see eriti õnnestunud oinamask (kunstnik Aime Unt) või viis, kuidas seda kantakse, salapäraselt lihtsameelne tekst või viis, kuidas seda lausutakse, peapöörded, pausid ja liikumine, mis on eriti täpselt mõõdetud või eriti mõnusalt mõeldud – kes seda teab, mis see päris on, mis saali hiirvaikseks sunnib, kui Priidu Pässu laval on.“œ859

“œTa ei püüagi mängida tobuoinast, vaid nõiub oma nukust välja inimloomu vastuolu. Mis tähendab rumal ilme – kui hääl reedab rahulikku delikaatsust, kui uitab mees unetul ööl mööda mõtlikke radu, kui ta aabitsavargaga kohtudes küll pelgab, aga oma hirmu – kukalt mehiselt kangeks sundides – maha surub; kui tal asjast oma arvamine on, aga ülekuulamisel üheksa korda enne mõõdab, ära minnes ja kohtlasena paista kartmata ikka jälle tagasi tulles, enne kui söandab midagi välja öelda. Ja kui ta alati iseendaks jääb, olgu ootamatus vangipõlves või vargapoisi osava tabajana. Salapära ja nukker-naljakas üllatus inimesest – kas pole see ootamatult kena asi meie nukuteatris?“œ860 Ka H. Toomperele jäi tema noore kolleegi Priidu Pässu hästi meelde: “˛“œKadunud aabitsa saladuses“œ tulid kohe ilmsiks Heino Seljamaa kui väga hea nukuliigutaja võimed... Ja tema Priidu Pässu, see oinake, oli väga hea tüüp nii sisemiselt kui ka välise plastika poolest: ta liikus väga hästi ja täpselt.“œ861

Koostöös noore trupiga oli R. Agur saavutanud nukumängu tõelise väljendusrikkuse. “˛Korraga märkad, kui paljuütlev võib olla nuku liikumine ja peensusteni kuuldav nuku tekst, kui rikkaid sisulisi nüansse ja palju vormirõõmu võib pakkuda loomulik, eluline tegevus, kui ta on puhastatud ülearusest. Saad lõplikult aru, et lastele mõeldud nukuteater pole käratsemine, piuksumine ja ilutsemine, vaid nukkude tõsine ja tõepärane suhtlemine omavahel ja saaliga. Haaravate, põnevate karakterite haarav, põnev tegevus. Kui seda kõike kaunistab veel huumor ja stiilitunne, arvad end istuvat suurepärases teatris. /.../ Rein Agur on lavastajaid, kes ei püüagi truuks jääda mingile kindlale laadile. “˛Väikese Illimari“œ elutargast poeesiast siirdus ta “˛Petja ja hundi“œ hullavasse stiihiasse. “˛Kadunud aabitsa saladus“œ tähistab uut, iroonilis-psühholoogilist tegevusdraamat, mis ka trupile näib sobivat.“œ862

ERN: ā€œKadunud aabitsa saladusā€¯ (T. Yliruusi, 1980). Nukud vasakult: Kalev Kikas (U. Alender), Nelli Notsu (E. MaremƤe), Priidu PƤssu (H. Seljamaa).Näitlejaile olid huvitavate karakterrollide loomisel suuresti abiks kunstnik Aime Undi karakterituuma tabavad ilmekad loomanäod. Igale loomale oli kunstnik leidnud midagi omast: põhilise pahategija kukk Kalev Kikka rind oli uhkelt puhevil ja ta ise upsakalt punane oma sulega kaabu all; õrn naiselikult naiivne ja veidi edev Nelli Notsu oli süütult heleroosa ja punapõskne, nina koketselt püsti; politseinik-koer Aadu Auhha asjalikult töine, veidi murelik nägu suurte lopendavate kõrvade all; Hermann Hobu paistis töörügamisest olema üpris väsinud ilmega, oinas Priidu Pässu näost õhkus aga süütut lihtsameelsust.

Hästi oli A. Unt tabanud kriminaalnäidendile omast meeleolu. “˛Esimesest pildist peale, kus mustal laval valendab aken ja selle taga on näha raamat ning hõljub mingi ähmane kogu (kardin? koll? või varas?), annab dekoratsioon tunda salapära. Lavastaja Rein Agur teeb Peremehe (H. Seljamaa) ja Perenaise (E. Maremäe) öise lahkumise loo alguses meelega natuke müstiliseks: hämar kuu taga ja üksik maja vaatevälja veerel annavad imelikele sündmustele omapead jäetud loomadega õige kõditava eeltooni.“œ863

Heaks toeks lavastuse rütmi, stiili ja meeleolu tabamisel oli Raimo Kangro kummalisuse muljet süvendav muusika.

Üldmuljelt oli tegu sisuka, täpse, kaasapõlemispinget pakkuva meeleoluka lavastusega. “˛Mitte midagi erilist veel, aga ilma võltsita. Veel vaene, aga aus, psühholoogiliselt tõepärane lasteteater. Pinnas, millele võib ehitada.“œ864 “˛Kadunud aabitsa saladuse“œ kunstipärasest meisterlikkusest ja meelepärasusest kõneleb tema pikk eluiga – enam kui kümme hooaega!

Edasi

 

Converted from CHM to HTML with chm2web Pro 2.85 (unicode)