II osa. Eesti Riiklik Nukuteater |
90-NDAD, MUUTUSTE AASTAD
TAAS KÜLALISLAVASTAJAD
1998. a suvelavastuseks oli Marius Lätte “Legend
printsessi sõrmusest” , mida reklaamiti kui romantilist
seiklusdraamat täiskasvanuile. Näidendi tegevus leidis aset 1472.
a Tallinnas, “mil legendi järgi peatus siin üürikest aega
kreeka printsess Sofia Palaiologos (mängis Katariina Lauk-Tamm Tallinna Linnateatrist või Tiina Tõnis – E.V.), kes oli teel oma tulevase
abikaasa Ivan III juurde” .1027 Lugu raamis rändnäitlejate esinemine keskaegsele
linnapublikule. “Autor on lasknud fantaasial vabalt lennata:
printsess armub rändnäitlejasse (Riho Rosberg – E.V.), keda ta kohtab vaid viivuks.
Keerukad intriigid, rollivahetused, võitlusturniir, põgenejate
püüdmine, üksteise ülekavaldamine – tegevus on hoogne ja
humoorikas, taustaks romantilised laulud.” 1028
Kunstnik Vadim Fomitšev kujundas mängupaiga, kasutades
omapärast pöördefekti: publik istus laval ning sai jälgida
keskaegseid toimetusi ja võitlusstseene Toompea ehedal foonil,
näitemäng aga toimus kohas, mis on olnud tavaliselt publiku
kasutada. Kriitika nimetas Urmas Alliku lavastust poolikuks ning ka teksti
dramaturgiliselt nõrgaks, mis “mõjub hooletult
kokkuklopsituna” .1029
Hinnatav oli A. Kressi püüd luua sidemeid teiste maade teatritega,
kutsuda Eesti Nukuteatrisse külalislavastajaid. Kunstilise juhina
pidas ta oluliseks taastada Balti riikide kultuurisuhteid.
Uut hooaega septembris 1998 alustaski Nukuteater koguperelooga
“Mustlastüdruk
Ringla” . Üle paarikümne aasta oli Nukuteatris taas
lavastusmeeskond Eestist kaugemalt – lavastaja Vija Bluzma ja kunstnik Pavil Å enhov Läti Riiklikust Nukuteatrist. Ka
muusika autor Unger Savicki on lõunanaaber.1030 Viimati oli meie Nukuteatris välislavastajaks
olnud V. Fiekova Saksamaalt, kes lavastas siin 1980. a
D. Peusti “Till
Eulenspiegeli seiklused” .
“Mustlastüdruk Ringla” on Daina Strelevica nukuteatri
variant läti luuletaja Erik Adamsoni 1939. a ilmunud poeemist. Poeetilise sisu
ja rohke muusikaga lastelavastuses mängisid-laulsid noored
näitlejad Liivika Hanstin, Anne Velt, Kristi Aule ja Taavi Pedriks.
Ent mitme külalislavastaja töö ei tähendanud mitte uue
lavastuse sündi, vaid lavastaja varasema töö mehhaanilist
ülekandmist, arvestamata Eesti nukuteatri omapära ja publiku
maitsega. Niisugusteks lavastusteks osutusid näiteks 1999. aastal
“Nukumängulugu”
Rimantas Driežise lavastuses ja “Väike
prints” Valeri Volhovski lavastuses.
Vilniusest kutsutud lavastaja ja kunstnik R. Driežis seadis
lavale klassikalistel muinasjutumotiividel põhineva Antanas
Gudelise “Nukumänguloo” tavatult lühikese ajaga – paari
nädalaga. Sisuliselt oli tegu Leedu variandi ületoomisega meie
lavale. Ka muusika oli leedulaselt Ramunas VaitkeviĨiuselt.
Voroneži nukuteatri juht Valeri Volhovski dramatiseeris,
lavastas ja kujundas muusikaliselt prantsuse lenduri ja kirjaniku
Antoine de Saint-ExupƩry poeetilise ja
omanäolise raamatu “Väike prints” alapealkirjaga
“Pihtimuslik mõistujutt” . Nädal enne esietendust Eestis
oli V. Volhovski võtnud vastu Venemaa riikliku kultuuripreemia
elutöö eest. Nukuteatritegemist oli V. Volhovski õppinud
Leningradis koos R. Aguriga. Voroneži mees oli “Väikese printsi”
lavastanud 22 aastat varem Tšeljabinskis. Tema lavastatud
“Väikest printsi” mängiti ka Voronežis ja 1996. a
Moskvas.
Eesti Nukuteatri lavastuse kohta kirjutas aga kriitik Meelis Kapstas: “Paraku kumab vanameistri
professionaalsusest läbi paindumatus. Tunda annab, et ta on varem
Venemaal tehtud valmis lavastusega Eestisse tulnud, seda siinsele
trupile ja publikule kohandamata. Eriti ajast-arust on muusikaline
kujundus ning varjuteatri põhimõttel koreograafilised
vahenumbrid.” Veel märkis kriitik, et Volhovski taotleb
“Väikeses printsis” vene teatri traditsioonis
läbielamiskunsti. Paraku see, mis aastate eest Tšeljabinskis
läbi elama pani, “võib Eestis praegu mõjuda vastupidi –
võõristavalt nagu Brechti teatris” .1031 Ka “must lavamaastik, mille ainsateks heledateks
laikudeks valged nukud ja aeg-ajalt süttivate prožektorite
valgusvood” 1032, võis 1970-ndate aastate keskel mõjuda
uuenduslikuna, 1990-ndate aastate lõpul oli aga lihtsalt veider.
Lavastaja seatud muusikaline kujundus Saint-Saënsi ja Bachi motiividel varjutas kohati näitlejate mängu.
” Eriti läheb näitlejatele pähe lajatava muusika nahka kogu
Printsi (Tiina Tõnis) ja Rebase (Taavi Pedriks) taltsutamise
dialoog. Visuaalselt on nukud vahvalt elama pandud, tekst aga
kõmises mõttetult muusika alla müraks.
Sojuzmultfilmi aegu meenutavad valged nukud on iseenesest vahvad
(kunstnik EKA diplomand Jelena Jemeljanova - E.V.). Ka on Volhovski
lavastusjoonis selgem ja puhtam Nukuteatri keskmisest. Visuaalselt
mõjuv raam on olemas /.../. Vene lavastaja tõsiusklik
pühendumine näib olevat eesti näitlejad krampi ehmatanud. Selle
asemel et leida vene läbielamisteatrile eesti vasted, tehakse
lavastaja “rõõmuks” lihtsalt pateetilist häält. Juba praegu
on mängus ka elusamaid kohti, milles emotsioon kannab. Lõpus kogu
kaevupildis, alates sellest, kuidas Prints ja Lendur (Riho Rosberg)
käsikäes läbi kõrbe kõnnivad. Selles, kuidas Lendur käsi
kuivatades viimase veetilga Printsile näkku pritsib, on rohkem
tunnet kui mitmekordseks venitatud lahkumistes.” 1033
|