II osa. Eesti Riiklik Nukuteater |
KUJUNEMISAASTAD (1952 – 1955)
ISESEISVA NUKUTEATRI SÜND
Teatavasti tekkis kutseline nukuteater Eestis kui
sõnalavastusteatrist pärit võrse. Noorsooteatri ja hiljem ka
Draamateatri juurde loodud nukutrupp moodustaski suures osas
iseseisva Eesti Vabariikliku Nukuteatri esialgse tuumiku.
Hoolimata mitmestki positiivsest momendist jäi nukuteater oma
Draamateatri juures töötamise teisel perioodil (s.o aastatel
1944–1951) ikkagi vaeslapseossa. Plaanimajandus viis Draamateatri
lavastuste arvu aastas 8–10-le, lisaks veel noorsoo- nuku- ja
vabaõhulavastused.269 Niisugune suur uuslavastuste arv aga muutis
töötingimused teatris raskeks. Nukutrupil tuli küllalt sageli
proove teha ka öisel ajal. Üha enam rakendati paljusid
näitlejaid nukuteatri kõrvalt draamalavastustes. Nii tuli oodata
draamaetenduse lõppemist, enne kui sai alustada oma proovi.
Mitmekülgsus hakkas teatrile koormavaks muutuma. Nukuteatri
töötingimusi ei suutnud parandada ka Estonia draamatrupi ja
Draamateatri (kandis siis Uue Teatri nime) kollektiivi liitmine
Tallinna Riiklikuks Draamateatriks kevadel 1949. Endiselt andis
tunda nii ruumi- kui ka ajapuudus.
Aeg iseseisva riiklikul dotatsioonil töötava nukuteatri
loomiseks oli küps. Eestis puudus oma lasteteater, draamateatrid
ei suutnud nõudlust lastelavastuste järele rahuldada, nukuteatris
aga nähti tol ajal just ja ainult lasteteatrit. 24. novembril 1951
likvideeriti Lõuna-Eesti Teater. Selle baasil loodi 1. jaanuaril
1952 tolleaegse ENSV Kunstide Valitsuse käskkirjaga nr. 449 uus
teater nimetusega Eesti Vabariiklik Nukuteater. Nõukogude
kultuurisüsteemis oli nukuteatril oma kindel koht ja see saigi
ilmselt uue teatri loomise peamiseks eelduseks ajal, mil
draamateatreid ridamisi ühendati ja suleti.
Vastloodud teater alustas oma tööd järgmises
koosseisus: direktor Aleksei Juhkum (likvideeritud Lõuna-Eesti Teatri endine
direktor), peanäitejuht Ferdinand Veike, kunstnik-dekoraator Raivo Laidre, akordionist-pianist Vladimir Tarkpea, lavastusala juhataja Vello Kaljumaa, näitlejad Helmut Vaag, Raivo Kuremaa, Ants Kivirähk, Aili Leetva, Lo Tui-Seliaru, Maimu Orgussaar-Martin, Made Varango-Ots ja Olaf Paesüld. Tehnilisest personalist olid ametis veel
kostümeerija, elektrik, kaks lavamonteerijat ja tisler (kõik üle
tulnud Draamateatrist).270 Organisatsiooniliste küsimuste lahendamise tegi
Kunstide Valitsus ülesandeks Draamateatri näitlejale Ants
Kivirähkile. Oskar Liigand: “1952. aasta 16. jaanuariks oli
vastloodud nukuteatri töötajate algkoosseis A. Kivirähki poolt
juba komplekteeritud. Pakutud direktori kohast ta aga keeldus.
Põhjuseks oli asjaolu, et kaadri määramisel oli aluseks võetud
Lõuna-Eesti Teatri s.o väikese draamateatri statuut ega oldud
arvestatud nukuteatri erivajadusi, mistõttu töötajaskonna
nimistust puudusid nukuteatrile nii vajalikud ametimehed nagu
nukuskulptor ja nukutehnik. Vastava ala töötajatega kaadrit
täiendada aga ei lubatud.” 271
Seevastu oli aga võimalik vastavalt Lõuna-Eesti Teatri
näitlejakohtade arvule palgata nukuteatrisse juurde veel uusi
näitlejaid. Ent nukuteatrist huvituvate näitlejate leidmine
osutus küllaltki raskeks, seda enam, et enamikku Eesti
sõnateatreid kimbutas tol ajal näitlejate nappus. Siiski
õnnestus Kunstide Valitsuse abiga täiendada Nukuteatri truppi
teistest teatritest üle toodud ja teatrialastest õppeasutustest
kohale suunatud näitlejatega. Nii tulid Nukuteatrisse Oskar
Liigand Viljandi Ugalast, Galina Süvalep ja Bruno Mitt Rakvere Teatrist, Johannes Kepp Estoniast, Johannes Kelder Endlast, Hella Lippasaar Lõuna-Eesti Teatrist, Evald Aavik Tallinna Teatriinstituudist, Ingrid Kasesalu (hiljem Kivirähk) ja Uno Leies Tallinna Draamateatri õppestuudiost.
Kui draamateatrist üle tulnud kaheksa näitlejat olid
nukuteatri vallas juba küllalt kogenud, siis viimati nimetatuist
oli selle teatriharuga tihedamalt kokku puutunud vaid Oskar
Liigand. Mõne aja pärast lisandusid Nukuteatri näitlejate perre
veel Riikliku Noorsooteatri nukulavastustes kaasa teinud Meta Jürgo ja Aino Raid ning kunagise Tallinna Töölisteatri
tunnustatud näitlejanna Helle Raa (töötanud ka Riiklikus Noorsooteatris ja
Draamateatris). Helmut Vaag aga vahetas paari kuu pärast
nukunäitlejatöö estraadinäitleja omaga. Juba Draamateatris olid
end nukuteatriga sidunud helilooja Vladimir Tarkpea ja kunstnik
Raivo Laidre.
Kuigi Nukuteater moodustati likvideeritud Lõuna-Eesti Teatri
baasil, saadi viimaselt päranduseks vaid “kolm oma aja
äraelanud väikest autobussi, veoauto, mõned bürooesemed ja
üpris suur rahaline võlakoorem” .272 Draamateatri panus uuele teatrile oli hoopiski
väärtuslikum. Sealt saadi kaasa kõik nukulavastused koos
lavatehnilise varustuse ja nukkudega ning näitlejad, kes iseseisva
Nukuteatri esimestes etendustes kaasa mängisid.
Esimese etendusena mängiti 1952. aasta 2. jaanuari hommikul
kell 10.00 nääritükiks kavandatud S. Maršaki “Tare-tarekest” .
Näärivana osas tegi kaasa F. Veike, Jänkuna esines elavplaanis
S. Reek ja nukkudega mängis ka H. Vaag. 2.–10.
jaanuarini mängitigi Draamateatrilt üle võetud lavastusi
“Tare-tareke” ja “Põrsake
Nahv-Nahv ” . Kuna teatril endal statsionaar puudus, siis
anti etendusi tolleaegses Jaan Tombi nimelises Kultuuripalees Pikal
tänaval. Draamateatrist võeti kaasa veel “Tibatilluke
ja pääsuke” , “Talumatu
elevandipoeg” ja “Ivan,
talupoja poeg ” .
Esialgu sai Nukuteater oma käsutusse ainult ühe väikese ruumi
Draamateatri majas, mis varem oli kuulunud Draamateatri
nukutrupile. Etendusi anti vastavalt võimalusele nii Draamateatris
kui ka Estonias.273 Kuigi Nukuteatri asukohaks oli määratud Tallinna
linn, tuli tal teenindada kogu vabariigi lapsi. Suur osa etenduste
koguarvust antigi just maakondades, lisaks ka Tallinna koolides.
1952. a anti Nukuteatrile mõned toad praegu Teatri- ja
Muusikamuuseumile kuuluvas, tol ajal aga täiesti tühjana seisnud
hoones.
1953. a direktori ametisse määratud Harald Tomson meenutab: “Esialgu oli meil ainult kaks
ruumikest praeguses Teatri- ja Muusikamuuseumi majas. Külmad ja
kütmata. Aga ei saanudki kütta, sest keskkütte peal nad olid,
ahjusid ei olnud, aga keskkütte süsteem ei töötanud
korralikult. Proovisaali seal ei olnud. Seda otsisime, kust saime.
Tihtipeale me ei teadnudki, kus järgmisel päeval proov toimub. Ja
see olukord kestis niikaua, kuni me 1953. aasta sügise poole saime
ministeeriumiga niisugusele kokkuleppele, et “Estonia” teatri
Pärnu mnt. poolsele küljele meile eraldati neli ruumikest. Neist
ühte saime kasutada töökojana ja teist kunstniku tööruumina.
Natuke suuremat ruumi (umbes 20 ruutmeetrit) me kasutasime
hädapäraste proovide tegemiseks. Ja siis üks ruum jäi meil
administratsiooni jaoks. Seal olin mina, lavastusala juhataja ja
peanäitejuht. Nii me siis töötasime kuni 1954.
aastani.” 274 Seega siis vaevas ruumiprobleem Eesti Riiklikku
Nukuteatrit tema alguspäevadest peale ligi neli aastakümmet.
Niisugune olmeline kitsikus ei saanud jätta mõju avaldamata
teatri loomingulisele poolele, repertuaari valikule, lavastuste
kunstilisele tasemele.
|