II osa. Eesti Riiklik Nukuteater |
TÕUSUAASTAD (1956 – 1963)
EESTI NUKUNÄITLEJATE ÕPPESTUUDIO
60-ndate aastate alguseks kerkis eriti teravalt päevakorda
näitlejate järelkasvu küsimus. Seda enam, et Nukuteatri
näitlejate koosseis oli hakanud hõrenema. Teatrist oli erinevatel
põhjustel lahkunud selline kandvate lavajõudude grupp, kuhu
kuulusid näiteks Ingrid ja Ants Kivirähk, Made Varango-Ots, Uno Leies (kõik nimetatud asusid tööle
televisioonis), neile lisandusid muudesse tööpaikadesse
siirdumisega peagi Maimu Orgussaar, Aili Leetva, Johannes Kepp jt.493 Näitlejakoolitusega noori inimesi oli raske juurde
saada, ehkki noort verd oli teatrile hädasti vaja.
Seepärast loodigi sügisel 1962 Riikliku Nukuteatri juurde
Teatriühingu õppestuudio nukuosakond.494 Juba kevadsuvel hakkas F. Veike aktiivsemalt ringi vaatama, kust leida noori
stuudiosse. Ta käis koolide ja tehnikumide isetegevusülevaatustel
ning arvestas ka sealsete õpetajate soovitusi. F. Veike poolt
väljavalitud pidid esmalt ilmuma vestlusele, seejärel aga juba
katsetele. Vastuvõtufilter oli üsna tihe. Viiekümnest stuudiosse
pürgijast võeti lõpuks vastu kaheksateist. Nende seas olid
näiteks Pedagoogilise Instituudi üliõpilased Maie Kruusenberg (hiljem Toompere), Maile Pärtel (hiljem Korjus), keskkooliõpetaja
Harry Gustavson, tehnikumiõpilane Hendrik Toompere, miilitsatöötaja Olev Paakspuu, Silikaltsiidi Katsetehase laborant
Riina Kasesalu (hiljem Liivak). Mõistagi nende
nelja aasta jooksul, mil toimus õppetöö, stuudiumi koosseis
muutus.
Algusest peale õppisid stuudios veel Hille Männik (kellest sai hiljem tunnustatud skulptor
Hille Palm), Andres Einpalu (töötas pärast stuudio lõpetamist
mõnda aega Vanemuise kooriartistina), Helle Laas (siirdus enne stuudio lõpetamist näitlejaks
Ugalasse) ja Imbi Kallikorm. Hiljem hakkas stuudio tundidest osa
võtma ka näitlejana teatrisse tööle asunud Ludmilla Andrianova (hiljem Gustavson).
Nukuteatri õppestuudio alustas tööd 1. novembril 1962.
Õppetöö toimus kaks korda nädalas õhtuti. Kõik stuudio
õpilased pidid kusagil töötama, sest stuudiost ei saanud keegi
mingit rahalist tasu. Pärast stuudiumi lõpetamist polnud
garanteeritud ka töökoht Nukuteatris.
Stuudio töös lähtuti põhimõttest, et nukunäitleja peab
eelkõige ikkagi olema näitleja. Stuudiolastele püüti esmalt
anda ettekujutust teatrikunsti elementidest üldises plaanis. Samas
peeti aga silmas nukuteatri kui sünteetilise ja kollektiivse
teatriharu eripära. Õppekavas oli 14 distsipliini. Näitekunsti
põhialuseid luges F. Veike, võttes aluseks oma Leningradi
režissöörikursuste loengukonspekti. (Need kirjapandud tõed
sisaldasid põhiliselt Stanislavski süsteemi selgitusi ja näitlejale
vajalikku tööd iseendaga.) Kõnetehnikat õpetas algul Leo Martin, kelle hiljem vahetas välja Laine Mandri-Vaga. Nukuanatoomiat ja nukukäsitsust
juhendas F. Veike, nukkude valmistamise tehnoloogiat ja nukulava
kujundamist Raivo Laidre. Nukuetüüdide tegemist õpetasid nii F.
Veike kui Rein Agur (viimane jäi stuudio õppejõuks pärast
Leningradi Teatriinstituudi lõpetamist). Lavalise liikumise
aluseid andis Juta Haabjärv (Arg). Oskar Liigand rääkis õpilastele näitleja tööst
rolliga ning õpetas karakteri kujundamist ja rolli analüüsi.
Solfedžotunde andis teatri muusika-ala juhataja Vladimir Tarkpea. Hääleseade võttis enda hooleks
Emilie Karjus. Stuudiolastele õpetati mõistagi
ka teatriajalugu. Lääne teatri ajalugu luges Male Žuhhovitskaja. Mai Meringu loenguid vene teatri ajaloost käidi
kuulamas üheskoos Teatriühingu Draamastuudio õpilastega
Draamateatris.
Esimesel õppeaastal õpetati Nukuteatri stuudios põhiliselt
etüüde ja teoreetilisi aineid. Teisel õppeaastal toodi stuudio
õpilastega välja esimene nukulavastus – S. Prokofjevi muusika järgi seatud “Tuhkatriinu” .
See oli umbes pooletunnise kestusega nukupantomiim. Lavastuseks
tarvilikud jaava nukud valmistasid õpilased ise nukuskulptor
I. Golditši ja kunstnik R. Laidre juhendamisel. Samal 1964. aastal asusid
stuudiolased õppima “Tare-tarekest” .
Selles lavastuses mängisid Hunti Hendrik Toompere, Rebast Maie
Kruusenberg, Karu Toivo Kasemets, Konna Hille Männik ja Riina
Liivak, Kukke Harry Gustavson, Siili Helle Laas ning Hiirt Maile
Pärtel. Esimest korda mängiti “Tare-tarekest” Hiiu
pargis.
Nii “Tuhkatriinu” kui ka “Tare-tarekesega” esinesid
stuudiolased ka Moskvas nukuteatri spetsialistidest koosnevale
auditooriumile. Tol ajal tegeles nukuteatrite rahvusvahelise
organisatsiooni UNIMA Nõukogude Liidu sektsioon nukuteatrite
järelkasvu probleemidega. Seepärast oldi huvitatud ka Eesti NSV
Riikliku Nukuteatri stuudiost. Lisaks esitasid eesti noored
etüüdi, mille sisu sarnanes romaanis “Mahtra sõda”
kujutatuga: “Rahvas esitab mõisnikule palvekirja. Mõisnik ajab
nad välja. Õpilastel tuli kujutada viha n.-ö. kolmes astmes –
mõisniku reageerimist palvekirjale, rahva raevu ja mõisniku
põgenemist.” 495 Selle etüüdiga demonstreeriti
näitlejameisterlikkust ilma nukuta.
Erilist huvi äratasid Juta Arg-Krausi seatud kehatehnikatunnid. Tavalisele
liikumisõpetusele ning ajaloolisele rahva- ja karaktertantsule
lisandusid spetsiaalne nukunäitleja kehatreening, harjutused käte
ja õlalihaste arendamiseks. Tuli ju nukunäitlejal kogu etendus
maha mängida, nukk ülestõstetud käes sirmi kohal.
Moskvas näidati veel ka nukuetüüde lauluga. Neis oli vaja
seostada nuku käsitsemise oskus hääleseadega. Need etüüdid
olid F. Veike arvates kõige raskemad, sest nõudsid ühtaegu
keskendumist nii nukule, nuku liikumisele kui ka häälele ja kogu
ettekande emotsionaalsele mõtestamisele. Moskvalastele jätsid
stuudiolaste esinemised meeldiva mulje. Siiski osutati ka
vajakajäämistele kõnetehnika-alases töös.496
Varakult hakati stuudio õpilasi kasutama nukulavastustes
kõrvuti kogenud näitlejatega. Juba õpingute ajal võeti
teatrisse Hendrik Toompere, peagi ka Maie Toompere, Imbi Kallikorm,
Harry Gustavson ja Maile Korjus. 16. juunil 1966 jõudis
lõpudiplomiteni kümme inimest: Maie ja Hendrik Toompere, Imbi
Kallikorm, Harry Gustavson, Riina Kasesalu-Liivak, Hille
Männik-Palm, Jüri Tischler, Andres Einpalu, Maile Korjus ja Olev
Paakspuu.
|