II osa. Eesti Riiklik Nukuteater |
NUKUTEATER KUUENDA JA SEITSMENDA AASTAKÜMNE
VAHETUSEL (1968 – 1972)
UNO LEIESE “KIKI JA MIKI” JA OSKAR LIIGANDI
“PIKSE PASUN” – VASTANDLIKUD NUKUTÜKID
Sügisel 1971 alustas Nukuteater uut hooaega U. Leiese “Kiki ja Miki”
esietendusega. Selle näidendi esimene lavastus pärines aastast
1962. Siis kandis see pealkirja “Vihavaenlased” .
K. Soosalu ja V. Kivilo on neid kahte F. Veike lavastust omavahel võrrelnud ning leidnud, et
esimene neist oli õnnestunum, hoogsam ja tempokam. “Kiki ja
Miki” kohta kirjutas V. Kivilo: “Praegu aga tundub, et
lavastajale on iga üksik detail ja tegevuslik seik võrdselt
tähtis olnud. Olulisi sündmusi ja kõike edaspidist määravat
aga ei mängita välja või ei tõsteta vajalikult
esile.” 635 K. Soosalu oli arvamusel, et ega “see kassi
ja koera sõbrakssaamise lugu teatrist välja ei peleta, tõelist
teatrirõõmu ka ei sütita” .636 Huvipakkuvam oli lavastuse kujunduslik külg.
J. Vausi põnevad heegeldatud nukud nägid välja
justkui “tarbekunstinäituselt lavale tulnud” , kirjutas
E. Purje.637 Meeleolukalt mõjusid lavastuses kasutatud rohked
valgusefektid.
Oma filosoofiliselt mõttesügavuselt, tõsiduselt,
üldistusjõult ja sümboolika rohkuselt erines aga “Kikist ja
Mikist” tublisti O. Liigandi algupärane nukunäidend “Pikse
pasun” . See oli kogenud nukunäitleja seitsmes näidend. O.
Liigandi näidendis oli inimene asetatud sellesse ammusesse aega,
mil maailmas ei olnud ühtegi raamatut ega ühtegi inimest, kes
oleks lugeda osanud. Loodusnähtusi seletas siis inimene elavate
olenditena, kes on kas tema vastased või sõbrad. Rohkem oli tal
siiski vaenlasi. Näidend kutsus inimest hoidma tasakaalu looduses.
Mitte loodust ahistama, vaid tema eest hoolitsema.
“Pikse pasun” oli üks harvadest
süngemates, tumedamates toonides lavastustest, kus etenduse mõtet
pidid kandma üldistatud sümboolsed kujud.638 Lavastas selle R. Agur ja kujundas J. Vaus. Kesksetes osades olid
H. Gustavson (Inimene), O. Liigand (Pikker) ja O. Paesüld (Turris).
“Pikse pasun” jäi väga kiiresti repertuaarist välja.
” Laste kirjandeis heideti teatrile ette primitivismi, ajaloolise
tõepära vastu eksimist. Lavastus polnud väikestele arusaadav,
koguni hirmutas neid, kooliealistele ei pakkunud aga huvi,”
nentis K. Soosalu.639 “Lavastus oli hästi tinglik, kuna see pidi
ajaliselt haarama väga pikka perioodi inimkonna arengus. /.../
Paistab, et läksime sümboolikaga liiale, muutusime liiga
abstraktseteks,” 640 hindas lavastust Rein Agur ise.
F. Veike järgmiseks tööks sai vene autorite G.
Sapgiri ja G. Tsõferovi näidend “Sina minu
jaoks” E. Niidu tõlkes. Lavastaja on põhjendanud selle loo
kavvavõtmist järgmiselt: “Mind võlus selles tükis
lapsemaailma omapärane ning vahetu kujutamine, suurte
üldistusteni jõudmine näiliselt lihtsate sündmuste kaudu.
Teravad nukukarakterid annavad näitlejatele head materjali
huvitavate, grotesksete lavakujude loomiseks.“641 “Sina minu jaoks” sai kriitikalt häid sõnu.
Lihtne ja südamlik lugu J. Vausi värvierksas kujunduses meeldis
ka lastele. Samas heideti ette dramaturgilise materjali
paljusõnalisust ja rõhkude puudumist. Viimasest ilmselt tulenes
ka asjaolu, et publik külalisetendustel Soomes selle loo vastu
erilist huvi üles ei näidanud.642 Lisaks lavastusele “Sina minu jaoks”
näidati Soomes “Kurekest ja
Hernetonti” , mis sealsele publikule märksa suuremat huvi
pakkus. Ajavahemikus 2.–13. maini 1972 anti Soome mitmes linnas
nende kahe lavastusega ühtekokku 15 etendust umbes 5000
vaatajale.643
|