NUKUTEATER KUUENDA JA SEITSMENDA AASTAKÜMNE VAHETUSEL (1968 – 1972)

EESTI TEATRI UUENEMISLAINE HAARAB KA NUKUTEATRI

Kuuekümnendate aastate lõpul alanud uuenduste aeg Eesti teatrielus seostus eelkõige Evald Hermaküla ja Jaan Toominga nimega. Nende kahasse ettevalmistatud õhtu Gustav Suitsu luulest Tallinna Kirjanike Majas ja E. Hermaküla lavastatud “œTuhkatriinumäng” Vanemuise teatris olid selle tegelik algus, kuigi uuenemishõngu oli tublisti juba Voldemar Panso eksperimentaallavastuses “œTagasi Metuusala juurde” (1964). Maad võttis traditsioonilisuse eiramine teatris. Laval toimuvaga ei püütud imiteerida elu tõelisust, vaid teatrit näidati alusest peale mänguna, kasutades “œtäna mängime” vormi.

Üldised tendentsid ja arengud Eesti teatrielus ei saanud mööduda Nukuteatristki. Nii nagu E. Hermaküla ja J. Tooming ei rahuldunud traditsioonilise klassikalise mängulaadi võimalustega draamateatris, nii ka R. Agur nukuteatris ei tahtnud tallata vanu radu. Juba R. Aguri 60-ndate aastate lavastustes võis märgata seniste trafarettide eiramispüüdu, rahulolematust olemasoleva ja senitehtuga. Need lavastused olid tegelikult eelmänguks 70-ndate aastate plahvatuslikule väljundile sirmivaba nukuteatri näol. Tähendas ju R. Agur Eesti nukuteatri jaoks sedasama mis E. Hermaküla ja J. Tooming draamateatri jaoks. Iseloomustamaks 60-ndate – 70-ndate aastate R. Agurit kui lavastajat sobib hästi tsitaat Peter Brookilt: “œIga režissöör on teatud mõttes pettur, teejuht öös. Kes maastikku ei tunne ja ometi pole tal valikut – ta peab juhtima ja ise seejuures teed tundma õppima.” (Nagu Mati Unt arvas selle tsitaadi sobiliku olevat iseloomustamaks noort J. Toomingat ja E. Hermaküla.)

Seega siis eksisteerivad 60-ndate aastate lõpul Nukuteatris kaks vastandlikku suunda: üks peanäitejuht Ferdinand Veike alalhoidlik, traditsioone austav ja seniseid reegleid, ettekirjutusi ning tõekspidamisi järgiv klassikaline nukuteater; ja teine Rein Aguri juhatusel olemasolevat nukuteatri mudelit lammutada püüdev, uusi radu otsiv eksperimenteeriv teater. Need F. Veike ja R. Aguri vastandlikud lavastussuunad said kokku 7. aprillil 1968 esietendunud lavastuses “œMis on hea ja mis on paha” .

Lavastus “œMis on hea ja mis on paha” koosnes kahest nukunäidendist: S. Prokofjeva “œKõige suurem sõber” ja G. Sapgiri “œLõngast lammas” . Esimese neist lavastas R. Agur, teise F. Veike. Neid kahte näidendit ühendas ahnuse ja edevuse probleem. Mõlemale näidendile olid omased lihtsus ja peen huumor ning vaimukus. E. Niidu tõlkekeel lisas poeesiat ja võlu. Muusika kirjutas mõlemale loole noor helilooja Kuldar Sink, kelle helikeeles peitus karakteersus ja huumor. Kujukaid näiteid võib sellest leida H. Raa Eide kudumislaulus ning L. Mägi Kassipoja ja M. Korjuse Hiirepoja koraalisarnastes kurtmistes “œmuudkui istu ja koo ja lõppu ei näe” .556

F. Veike “œLõngast lamba” lihtsat, selgesõnalist ja värvikat lavastust toetas J. Maisaare rõõmsavärviline kujundus. Kunstnik oli siin suutnud vältida lava ülekuhjamist pisidetailidega, mis nukkude tegevuseks vähe ruumi jättis. Kriitikas märgiti J. Maisaare kunstnikutöö kohta järgmist: “œ” Lõngast lamba” nukud on hästi individualiseeritud ja pakuvad häid mänguvõimalusi, välja arvatud lammas, mis võiks ehk pisut liikuvam olla. Siin on silmi pilgutav ja suud paotav lõngakera, siin on naiivsed, häbelikud naabrid ja kõige huvitavam nukk – Eit. Tal on ahne, kõrvuni ulatuv suupragu, pikk terav nina ja traatraamidega prillide taga pisikesed ümmargused liikuvad silmad. H. Raa käes elab nukk nii orgaanilist elu, et tundub nagu muutuks isegi tema rahutult pöörlevate silmade ilme!” 557

Näidendi peamiseks teemaks on ahnus. Ahne Eit ei raatsi oma võlulammast vaestele naabritele laenata. Lammas lahkub seepeale Eide juurest jäädavalt, harutades Eide vastse rikkuse viimseni üles. “œLõngast maja, kuuri, tara ja eide rõivaste hargnemine on näidendi kulminatsiooniks. Praegusel kujul aga on see stseen ebahuvitav, sest tal puudub vajalik emotsionaalne laeng.” 558

“œKõige suurem sõber” oli samuti sirmilavastus, ent siingi püüdis R. Agur millegi uudsema, ebatraditsioonilisema poole, kutsudes endale sealjuures liitlaseks Kunstiinstituudi tudengi Aime Undi. Kriitikale oli noore kunstiüliõpilase eripära ja individuaalsus kohati vastuvõetamatu. Häirisid tema kujundatud lavapinna määrdunud toonid, mis olid kontrastiks J. Maisaare puhastele värvidele. Heideti ette nukukujunduse stiililist ebaühtlust, mis võis olla taotluslik, aga mida võis ka kirjutada noore kunstniku kogenematuse arvele. Äramärkimist leidsid mitmed A. Undi vaimukad nukud eesotsas Krokodilliga. Viimasega mängis säravalt ja humoorikalt R. Kuremaa. Krokodilli on kriitika arvanud tema parimate näitlejatööde nimistusse. “œ“œMis on hea ja mis on halb” lavastus näitab, et Nukuteater on julgesti asunud uusi teid otsima,” väitis D. Normet oma arvustuse lõpetuseks.559