KUJUNEMISAASTAD (1952 – 1955)

REPERTUAARI KUJUNDAMINE

Iseseisva Nukuteatri esimese uuslavastusena esietendus 23. märtsil 1952 S. Mihhalkovi nukunäidend ” Ninatark jänku” . Lavastasid kahasse R. Kuremaa ja F. Veike, muusika kirjutas V. Tarkpea. Lavastus valmis koostöös Leningradi nukuspetsialistidega. Näitlejatest tegid kaasa J. Kepp, R. Kuremaa, M. Varango, O. Paesüld, A. Kivirähk, L. Tui ja I. Kasesalu. Oma esimest rolli nukulaval meenutas Ingrid Kasesalu (hiljem Kivirähk): “œKõigepealt hakkasime “œNinatark jänkut” tegema. Mina sain Kolmanda Jänesepoja osa. Mul ei olnud seal palju teksti, aga see oli hirmus tore minu arust, see esimene roll! See oli väga lihtne lavastus, käpiknukkudega. Sirmitükk oli. Me ei mänginudki tol ajal teisiti kui sirmitükke. Lihtne, lustakas, lauludega koos. Dekoratsiooni polnud palju. Ja lavastused valmisid üldiselt ruttu. Huvitav, et nukuga harjutamine polnudki nii raske, see oli väike käpiknukk. Veike õpetas, ta ju ise väga hästi liigutas nukku, Raivo Kuremaa ja Ants Kivirähk ka. Ainult ma olen väga pisikest kasvu ja mulle tehti niisugused koturnid: minu kingadele pandi puuklotsid alla. /.../ Lavastuse mõte oligi siis selles, et kõik peavad koos tegutsema, /.../ Et ühenduses on jõud. Lo Tui tegi Rebasena väga hea rolli, ta oli kohe väga-väga hea” .275

Juba 27. aprillil esietendus N. Kurakini “œKolm karu” A. Tolstoi muinasjutu ainetel. Lavastas F. Veike, kujundas R. Laidre, nukud valmistas V. Malahhijeva, muusika kirjutas V. Tarkpea. Näitlejatest tegid kaasa B. Mitt, A. Leetva, G. Süvalep ja E. Aavik. Seda sirmilavastust mängiti nii eesti kui ka vene keeles. (Esimese venekeelse etendusena oli samal ajal juba publiku ette jõudnud H. Vaagi “œPõrsake Nahv-Nahv” .)

Järgnes T. Kovalevskaja metsaistutustöid käsitlev nukunäidend “œMetsamuinasjutt” .276 Mängiti Draamateatri ruumes. Näitlejatest tegid kaasa M. Varango, M. Orgussaar, A. Leetva, G. Süvalep, O. Liigand, B. Mitt ja E. Aavik. Nii lavakujundus kui ka näidendi tegelased – kooreüraskid ja kõiksugu kahjurid olid kujundatud väga naturalistlikult. Lavastaja F. Veike pidas näidendi kavvavõtmisel silmas eelkõige käsitletava teema vajalikkust, kuigi tükis eneses nägi ta dialoogide rohkuse tõttu rohkem suure lava dramaturgiat.277

Moskva ja Leningradi nukuteatrite malli järgi moodustati ka Eesti Nukuteatris kaks truppi, kummagi koosseisus 7–8 näitlejat, lisaks veel lavatehniline personal. Nii oli ühes teatris justkui kaks omaette teatrit, mis tööprotsessis harva teineteisega kokku said.

Üheks erandlikuks lavastuseks, kuhu oli haaratud kogu Nukuteatri kollektiiv, oli B. Sudaruškini “œValge sõber” – lugu vene maadeuurija Mikluhho-Maklai reisist eksootilisele Paapua maale. Draamateatri laval esietendunud näidendi lavastas F. Veike, näitejuht oli R. Kuremaa, assistent M. Varango, muusika kirjutas V. Tarkpea. Lava ja nukud kujundas R. Laidre, nukud valmistasid H. Vilms ja V. Kaljumaa ning kostüümid H. Kaljumaa. Nukkudega mängisid O. Liigand, H. Kelder, J. Kepp, F. Veike, A. Kivirähk, M. Orgussaar, I. Kasesalu, O. Paesüld, L. Tui ja M. Varango.

“œValge sõber” oli alles oma truppi ja repertuaari kujundavale teatrile raske ülesanne, sest rohked massistseenid jaava nukkudest pärismaalaste ja vene madrustega nõudsid näitlejatelt suurt tehnilist vilumust. Mikluhho-Maklai nuku juures oli püütud tabada sarnasust inimprototüübiga. Tolleaegne arvustaja A. Kraav leidis, et väline sarnasus oli edasi antud õigesti. Arvustusest võis lugeda, et “œei olnud halvad ka pärismaalasi kujutavad nukud, ilmekas on Burns – Ida-India kompanii agent. Märgitud näidendis segas kohati nukk-Maklai abitu liikumine ja psühholoogiliselt põhjendamatu žestikulatsioon, mistõttu esialgne suurepärane mulje lavastusest silmapilkselt kahaneb. Ja pärast seda ei veena etendus enam vaatajaid. Ilus illusioon kaob. Nad näevad laval ainult nukke, papist maju ja joonistatud puid.” 278 Tsiteerides S. Obraztsovi, tegi A. Kraav järelduse: “œNiisiis nukuteatri kunsti tinglikkus ei sega vaatajat, kui näitleja kunst on vajalikult kõrgel tasemel, kui näitleja käsi juhib õigesti ja osavalt nukku. Vastupidi, see kunst on suuteline vaatajat veenma ja erutama nagu iga teinegi suur kunst. Iga nukuteatri põhivaraks on nukk ise. Sellest, kuidas on lahendatud kuju, kas kunstnik oskas leida karakteri õige realistliku lahenduse, kas elustas ta ka oma nuku välimuse kaudu kõige eredamaid, kõige tüüpilisemaid jooni, sellest sõltub väga palju.” 279 Puudustest hoolimata oli “œValge sõbra” taolise suurlavastuse kavvavõtmine oma aja kohta kindlasti julge tegu. Selle lavastuse võib kindlasti arvata iseseisva nukuteatri esimese tööaasta õnnestumiste hulka.

Sama aasta sügisel jõudis publiku ette veel ka L. Slavini nukunäidend “œPrintsess Tindiplekk” . Peategelast, tüdruk Miinat, kes õppis ühtedele ja kahtedele ning tegi kogu aeg oma vihikusse tindiplekke, mängis Aili Leetva. Lavastuses osalesid veel G. Süvalep, I. Kasesalu jt. Etendusse oli põimitud rohkesti laule klaveri saatel. Tol ajal võimendust ei kasutatud. Näitlejailt nõuti hääle kandvust, mis jõuaks iga kuulajani. Kriitikas “œPrintsess Tindipleki” kohta märkis A. Kraav järgmist: “œPeab tunnistama, kollektiiv on lavastuse kallal ära teinud suure töö /.../. Peamine puudus on nukkude välises iseloomustuses. Vaataja eest mööduvad nukud-tindiplekid õpilase Miina vihikust – mustad, lillad, punased (milleks küll tarvitavad nooremate klasside õpilased säärast tinti!). Need on uskumatud, mittemidagiütleva ilmega monstrumid. Peategelasel, halval ja räpakal õpilasel Miinal, on klaasistunud nukunägu. Hinnet viis, näidendi ainukest positiivset tegelast, varjutab hinde üks kuju oma majesteetliku vägevusega. Niiviisi on surutud tagaplaanile näidendi idee, mis peaks moraliseerima eeskujulikule õppimisele, oma õppeülesannete laitmatule täitmisele. Osa puudustest tuleb kanda ka näidendi autorite arvele, kes ei ole näidendi põhiideed küllaldase selgusega osanud välja tuua.” 280

H. Vaagi nukunäidend “œAhnus ajab upakile” sai ajakirjanduses terav kriitika osaliseks. H. Vaagi nukunäidendite vead olevat alguse saanud väärastunud poliitilisest mõttelaadist. A. Kraav kirjutas: “œSee on väljamõeldis algusest kuni lõpuni, nagu öeldakse: sulepeast välja imetud. Autor püüab täiesti aluseta ümber lükata rahvajuttude vanu põhimõtteid, mis põhinevad lihtrahva sajandipikkustel, elutarkadel tähelepanekutel looduse ja loomariigi üle. Kotkas osutub abituks linnukeseks, rebane naiivseks ja rumalaks, karu kõige väledamaks ja osavamaks loomaks. Näidendi moraal on otsitud ja pealetükkivalt didaktiline” .281

Seevastu aastavahetusel nääritükina esietendunud N. Gerneti “œLoomade kontserdist” sai mitmeks hooajaks Nukuteatri üks suurema publikumenuga lavastusi. Ka teatriinimeste endi hinnangud sellele lavastusele on olnud positiivsed. Siilionuna esinenud O. Liigand pidas seda “œväga hästi õnnestunud” lavatükiks. Tema arvates oli see lavastus “œhästi lihtsalt üles ehitatud, aga ta oli nii orgaaniline, väga hea mängu ja lauludega. Niisugune ilus puhas lavastus. Ja sellepärast ta püsis kaua repertuaaris ka. “œLoomade kontserti” on püütud hiljem uuesti lavastada, aga enam pole ta nii õnnestunud. Nukke oli selles lavastuses igasuguseid. Loomad olid käpiknukud. Linnud olid varrasnukud. Ega tol ajal stiili peale nii rõhku ei pandud. Hiljem Moskva kriitikud panid küll pahaks, kui oli segastiil. Nõudsid, et kui on käpikud, siis olgu käpikud, kui on varrasnukud, siis olgu varrasnukud. Ja dekoratsioon ka. Kui on pinnaline, siis peab olema kõik pinnaline, ja kui on ruumiline, siis peavad kõik pildid olema ruumilised. Tol ajal me ei teadnud seda veel.” 282

H. Tomson on meenutanud oma muljeid sellest lavastusest: “œMa töötasin siis “œUgalas” . Ja Nukuteater käis seal lavastusega “œLoomade kontsert” . See oli minu meelest nii toredasti, nii lustakalt, niisuguse toreda muusikaga ja toreda esitusega tehtud, et see on mul tänapäevani meeles” .283

“œLoomade kontserdis” kaasa mänginud Ingrid Kasesalu-Kivirähk: “œ“œLoomade kontsert” koosnes kontserdipaladest. Küll oli seal deklamatsiooni ja laule – väga lustlik ja tore! Seal oli kaks konferansjeed: Kass ja Koer. Kass oli Lo Tui ja Koer Ants Kivirähk. Mina mängisin seal Kassipoega. Laulsime koos Maimu Martiniga. Kiisude laul toimus lõngakorvi sees, sealt seest me tulime välja, kaks pisikest, armsat kassipoega. Need olid valged, karvased, suurte roheliste silmadega. Raivo Laidre oli kunstnik. Ta oskas loomi väga hästi teha, inimesed ei tulnud tal nii hästi välja.” 284

“œLoomade kontserdis” osalesid veel J. Kepp, R. Kuremaa, H. Kelder ja O. Paesüld. Nukkude kontsertetendus valmis küll nääritükina, ent seda mängiti edaspidi aastaringselt, ka suvistel ringreisidel. Arvestades transpordivõimalusi oli lavakujundus minimaalne. See tuli lavastusele tervikuna isegi kasuks, tähelepanu koondus nukule. Kogumulje lavastusest sai seetõttu palju puhtam ja ilusam kui Nukuteatri varasemate tükkide puhul.