KUJUNEMISAASTAD (1952 – 1955)

TAGASIVAADE ESIMESELE TEGEVUSAASTALE

Nukuteatri esimese tegevusaasta repertuaaripildis torkab silma vene dramaturgia täielik domineerimine. Seitsmest uuslavastusest oli ainsaks algupärandiks H. Vaagi “œAhnus ajab upakile” . Kriitika süüdistas teatri juhtkonda selles, et pole loodud vajalikke kontakte eesti lastekirjanikega.285 Ent tol ajal ei teadnud teatritegijad ega ammugi mitte kirjanikud, milline peaks olema vahe suure lava ja nukulava dramaturgia vahel. Üha enam hakkas selgeks saama, et nukunäidend peab olema elav, tegevuslik, võimalikult minimaalse tekstiga. Staatilisi nukktegelasi oli pisipublikul lihtsalt igav laval lobisemas kuulda. Liiati kui veel tekst pealetükkivalt didaktiline või moraliseeriv juhtus olema. H. Vaag teadis, mida nukk nõuab ja kui kaua kannab dialoog. Tema näidendid olid enamasti väheste tegelastega, võimalikult mudilastepärased ja lihtsa dramaturgilise ülesehitusega. Nende kirjutamisel oli arvestatud tollase nukuteatri võimalusi. Iseküsimus on see, milline oli nende nukunäidendite kirjanduslik väärtus. Aga ilmselt alahinnati neil aastail ka laste vastuvõtuvõimet, püüti iga hinna eest järgida eakohasuse nõuet. Lastele pidi kõik laval nähtav olema selge ja arusaadav. Ei osatud õigesti hinnata väikestest inimhakatistest publiku loova mõtlemise ega sügavate emotsioonide tähtsust. Kunst lastele (teatrietendus, film, kirjandus jne) pidi last tingimata manitsema hoolsale õppimisele, kuulekusele, alluvusele täiskasvanu diktaadi suhtes jne.

Nii lavastuslikult kui ka kujunduslikult oli enamik esimese hooaja lavastusi võimalikult naturalistlikud. Kunstnik R. Laidre alles otsis võtit nukuteatri maailma. Suurt puudust tunti nukuskulptorist ja nukutehnikust. Esialgu tuli läbi ajada vaid kahe mehega: kunstnik R. Laidre ise meisterdas nukud ja lavastusala juhataja V. Kaljumaa tegi neile mehhanismid.286 R. Laidre oli ikkagi suure lava kunstnik. Ta oli harjunud nukulava draamalava kombel kujundama. Ent tollane suure lava kujundus oli suurejooneline ja detailirohke. Majad, lilled, puud jms pidid olema ” nagu päris” .287 Ka nukk-inimesi ja nukk-loomi püüti enam vähem selles proportsioonis kujundada, nagu inimene tõeliselt on ehk nagu tõeline loom välja näeb, ei suudetud aga anda vastavale karakterile omaseid jooni. A. Kraavi arvates olid näiteks tütarlapsed lavastustes “œKolm karu” ja “œPrintsess Tindiplekk” “œväga sarnased oma nukulike, mittemidagiütlevate, surnud ilmetega” .288

Muidugi avaldasid etenduste kunstilisele tasemele paratamatult mõju ka halvad töötingimused. A. Kraav on kirjeldanud tollaseid tööolusid järgmiselt: “œTeatri osakonnad on laiali pillatud üle kogu linna. Kunstide Valitsuse hoones on leidnud ulualuse teatri büroo. Kunstitöökoda asub ebasobivas toapugerikus. Katkisest katusest sajab tuppa vihma. Kunstnikud on sunnitud tegelema oma loomingulise tööga lahti tõmmatud vihmavarju all, ettenägelikult tõmmates jalga kalossid või botikud. Kunstnik Laidre esindab siin ainsuses üheaegselt mitut eriala: ta on niihästi tehnik, kes vastutab nukkude mehhanismide eest, dekoraator kui ka rekvisiitor. Kuna aga kõiki neid töid on kunstitöökojas lihtsalt juba füüsiliselt võimatu teostada, siis on ta sunnitud tormama ühest toast teise, leidma endale tööruumi kord siin, kord seal.” 289

Aeg ja olud ise tingisid muutused lavakujunduses. Kuna väljasõitudel maakondadesse kimbutasid teatrirahvast alailma viperused veokitega, hakati kunstnik Laidrelt nõudma portatiivsemat lavaseadeldist ja kujundust, mis bussi katusele ära mahuks. Seda nõuet arvestades valmiski “œLoomade kontserdi” lavakujundus juba märksa lakoonilisemas, stiilsemas ja puhtamas vormis. Nii jõudis eesti nukuteater transpordihädadest ajendatuna lavastuste kujunduses “œtinglikkuse ja lakoonilisuse juurde, mis, nagu hiljem selgus, ongi nukulava eripära.” 290

Näitetrupis olid tooniandvaiks Draamateatrist üle tulnud näitlejad, teistest teatritest tulnud pidid alles kohanema nukumänguga. Sõnateatri koolitatud näitlejate kõneosavus ületas tunduvalt nende nukukäsitsemise oskused. Oma emotsioonide ülekandmine nukule sageli ei õnnestunud. Nukk lihtsalt jäi puiseks ja elutuks. Mõistagi oli teatril ka universaalseid näitlejaid, kes valdasid võrdse eduga nii sõna kui nukutehnikat, näiteks L. Tui ja F. Veike. Viimane tegutses paralleelselt nii lavastaja kui nukunäitlejana. Neil kahel õnnestus suurepäraselt nukku “œelavaks mängida” . Ühtsest ansamblist esimesel hooajal kõnelda veel ei saa.

Trupi kujundamist, lavastaja tööd näitlejatega ja näitleja tööd iseendaga takistas aga normaalsete töötingimuste puudumine. Ei teatud isegi seda, “œsõna otseses mõttes, kuhu neid ja nende etendust homme suunatakse” 291, kas antakse neile kätte Draamateatri või Estonia ruumid. Võimalik oli ka hoopis mingi klubisaal. Nukuteatri töötajail tuli otsekui teise sordi tegelastel oodata statsionaarsete teatrite puhkepäevi või anda etendusi varajastel hommikutundidel, mil vastavate teatrite pärisperemehed veel laval ei tegutsenud. Seetõttu hakati varsti mängima lastele sobival ajal Tallinna koolides, maakonna klubides ja kultuurimajades.

Ühe ringreisi kestus oli kaks-kolm nädalat. Kuigi vastavalt 1952. a I poolaasta aruandele olid plaanilised näitajad täidetud (etendusi oli planeeritud 245, neid anti 246, külastajaid oli 38300 asemel 41423 ja tulusid 139,5 tuh rbl asemel 139,7 tuh rbl), oli teatril ikkagi rahalise plaani täitmisega suuri raskusi.292 Ringreisietendustel olid saalid sageli pooltühjad, kulud aga suured. O. Liigand on teatri olukorda kirjeldanud järgmiselt: “œTranspordivahenditeks olid meil kolm väikest GAZ-bussi ja veoauto. Sõidukid olid valminud juba enne sõda ja olid seetõttu täiesti logud. Üks neist tuligi kui remondiks kõlbmatu kohe maha kanda. Ülejäänud sõidukeid tuli ringreisidel ilmast ilma remontida. Seetõttu jäi ringreisidel palju etendusi ära või nad toimusid hilinemisega. Rahval tekkis siit umbusaldus teatri vastu ja tagajärjeks oli see, et saalid olid pooltühjad. See mõjus aga omakorda rahalise plaani täitmisele, millest tulenes töötajaile palgamaksmise viibimine päevade, sageli ka nädalate viisi. Osa töötajaid esitas lahkumisavalduse. See äratas kõrgemate organite tähelepanu ja pärast 1952. aasta septembris läbi viidud revideerimist võeti teatri direktor A. Juhkum päevapealt kohalt maha ning tema asetäitjaks määrati O. Liigand.

Järgmisel päeval tuli kokku töötajate üldkoosolek. Ühisel nõupidamisel vaeti ja arutati olukorda ning leiti, et seniseid juhtimises tehtud vigu on võimalik vältida, kui asi ühiselt käsile võtta. Kõigepealt aga tuli asutuses tagada normaalne töörütm. Võeti vastu mitmeid otsuseid, mille täitmisele järgnevail päevadel ka asuti. Kunstide Valitsuselt paluti tagasi 1953. aasta eelarve projekt. Et seda mitme näitaja osas ümber teha. Etenduste kassaplaani tõsteti 400 rublalt 700 rubla peale. Niisugune kassaplaani peaaegu poole võrra üleskruvimine (ilma pileti hinda tõstmata) eeldas vaatajaskonna arvu suurenemist. Seda tuli teha teatrit igakülgselt populariseerides. Leiti, et rahva poolehoiu võitmiseks tuleb nukumängu kunstilist taset tõsta. On vajalik pöörata erilist tähelepanu repertuaari valikule, kujundus-tehnilise külje maitsekusele ja loomulikult ka näitlejameisterlikkusele. /.../ Sai määratud ka ringreiside kestus, mis ei tohtinud ületada seitset päeva, saartel ja Peipsi-äärseil aladel aga kümmet päeva. Igal reisipäeval tuli anda kaks etendust. Reisile järgnes kahenädalane proovide periood. Siis mindi jälle reisile. Ringreis oli näitlejatele nagu uue, õpitava rolli küpsemise, töökodadele aga nukkude ja lavaseadeldiste valmimise ajaks. Et reisid toimusid mõlemal trupil üheaegselt, võimaldas see lavastajal kasutada neid näitlejaid, keda ta uutes lavastustes vastavais osades näha tahtis. Ka sai kahenädalasel prooviperioodil remontida sõidukeid, et need ringreisidel vastu peaksid. Algul püüti ühe reisiga hõlmata tervet Eesti territooriumi. Ent varsti piirduti väiksemate piirkondadega. Kujunes välja kuus tsooni: Rakvere-Kiviõli, Tartu, Jõgeva, Paide-Türi-Pärnu, Haapsalu ja saared, Peipsi-äärsed alad ning Võru-Valga. Trupp elas maakonnakeskuses ja sealt tehti väljasõite ümbruskonna kultuuri- või koolimajadesse. See tagas õigeaegse etenduste andmise ja hoidis kokku ka sõidukite kütust. Igat piirkonda hakkas Nukuteater nüüd teenindama neli korda aastas. Mõne rahvarikkama paiga kohta oli etenduste sagedus võib-olla liiga väike, kuid selline maakondade jaotatus võimaldas kogu Eestimaa ühtlast teenindamist. /.../ 1953. aasta alguseks oli teatris saavutatud juba kindel töörütm. Poole aasta etenduste ekspluateerimise ja kassaplaani ületamise tulemusena saavutati majanduslikult selline rahaline ülejääk, et 1953. aasta esimese kvartali lõpuks maksti ära osa Lõuna-Eesti Teatri võlast (ülejäänud osa kustutati riigi poolt).” 293