II osa. Eesti Riiklik Nukuteater |
TÕUSUAASTAD (1956 – 1963)
REIN AGURI ESIMENE LAVASTUS
29. detsembril 1963 esietendunud
“Pardike
Tuttpütt” oli Leningradi Teatriinstituudi nukunäitleja
diplomiga lõpetanud Rein Aguri esimene lavastus Eesti NSV Riiklikus
Nukuteatris. R. Agur püüdis M. Koroljovi käe all kogutud teadmisi praktikas kohe
ellu viia. Siiski ei ole selles lavastuses veel tunda seda
avangardistlikku, julgelt eksperimenteerivat lavastajat, kes senise
teada-tuntud traditsioonilise nukuteatrimudeli pilbasteks lammutab.
“Pardike Tuttpütt” ei erinenud oluliselt tollase Nukuteatri
repertuaari kuulunud lavastustest.
Rein Agur: “Ega selles lavastuses sisuliselt ja näitlejatöö
osas minu poolt midagi uut ei olnud, aga ma püüdsin Leningradis
tundma õpitud tehnikat siia üle tuua. Ma ei tea, kas see
õnnestus või ei õnnestunud. “Pardike Tuttpütt” jäi
üldiselt realavastuseks. Ju siis oli tegu lavastaja oskamatuse ja
võib-olla näitlejatele antavate ülesannete ebamäärasusega,
näitlejaindiviidi vähese tundmisega. Kergesti see lavastus ei
läinud, oli vaidlusi, pahandusi ja näitlejapoolseid
vastuhakkamisi. Ühesõnaga töö kulges väga väikese
loomingulise õhkkonna ja väga suure jahmerdamisega. Aga õhkkonna
loob ikka lavastaja.” 469
“Pardike Tuttpütis” kaasa teinud H. Toompere: “Rein Agur oli siis seda suurt
teoreetilist tarkust täis. Ja ma mäletan, et “Pardike
Tuttpüti” esimesed proovid olid niivõrd igavad, eriti need
lugemisproovid. Seal hirmsasti arutati ja mulle tundus nii
arusaamatu, mispärast peab ühe nii lihtsa asja juures nii suurt
teooriat ja nii arusaamatuid sõnu rääkima. See oli nii väsitav.
Aga pärast, kui läks juba laval tegemiseks, siis ei olnud viga.
Mina polnud ju harjunud, et peaks laua taga proovi tegema või
lugema. Eks see tundub inimestele, kes teatris ei tööta, üldse
imelik. Et kas näitleja ei oska lugeda või mida see lugemisproov
tähendab. Aga eks neid ülesandeid ja suhteid tuleb ju
lugemisproovis paika panna. Tegime proovi Paul Pinna nimelises
Rahvateatris. Enda teatris oli olnud tulekahju ja seal oli remont.
Selles ruumis, kus me lugemisproovi tegime, olid suured mugavad
tugitoolid. Nendes istudes oli tõesti raskusi ärkvelolekuga. Agur
sai aru, et me niisugused loiud ja unised oleme. Koolist tulnud
inimesena, tahtis ta kõik oma tarkuse, mis ta seal nelja või viie
aastaga oli kogunud, kõik kohe välja anda. Seal tekkis jah
konflikte. Mina olin alles nii nolk ja algaja, mina olin vait, ega
mina ei ütelnud midagi vastu, aga seal staažikamad näitlejad
ütlesid oma arvamuse välja.” 470
Kuigi “Pardike Tuttpüti” prooviprotsessis oldi
loomingulisest mõttekaaslusest üksjagu kaugel, võib D. Normeti arvustusest noore lavastaja töö kohta vaid
kiitust välja lugeda. O. Liigandi näidendi vooruseks pidas arvustaja selgeid,
meeldejäävaid karaktereid, napisõnalisust ja tegevuslikkust.
Lugu jutustas pardikesest, kellel rebane oli tiiva puruks
hammustanud ja kes seepärast ei saanud soojale maale lennata. Aga
visadus, püsivus ja julgus viivad sihile, eriti veel siis, kui hea
sõber abistab. Selleks heaks sõbraks sai arg jänes, keda
aitasid tavaliselt ainult väledad jalad. Aga sõprus andis talle
julgust ning kriitilisel hetkel päästis ta oma sõbra elu.
Näidendis oli D. Normeti sõnutsi "õhuruumi” huvitavate
muusikaliste mängustseenide jaoks, kus tegevus jätkus sõnatult.
Boris Kõrveri muusika tundus olevat etenduse
lahutamatu koostisosa. “Näitlejate töös rõõmustavad
huvitavad karakterid ja puhtad, lausa filigraanselt välja
mängitud episoodid, liikumise täpsus ja musikaalsus. Väikesele
vaprale Tuttpütile (Lo Tui) tunnevad lapsed elavalt kaasa. Kui liigutav on
ta oma saamatuses lennuharjutustel! Jänese rolli lahendas noor
näitleja Hendrik Toompere väga huvitavalt. Tore lavastuslik
detail on Jänese ja pardikese kohtumine ja värisemine nende
esimesel kohtumisel ning nende mitmekordne lustakas hüvastijätt.
Tore on ka Rebase nukk, mis on kujundatud humoristlikult ja mõjub
värskelt oma pikkade sätendavate, värelevate vurrudega. Ka
Pakane muutub Väino Luubi esituses huvitavaks, isikupäraseks kujuks.
Tuulepoisi (Liidia Tall) ja Pakasepoisi (Marta Tarto) välise kujunduse üle võiks vaielda, sest
kui Tuulepoiss ilmub, küsivad üksikud lapsehääled saalis:
“Ema, kas see on rebane?” Muidugi pole keegi meist tegelikkuses
Tuulepoissi või Pakasepoissi näinud. Igaühel on selle tõttu oma
individuaalne ettekujutus nendest, kuid ometi tuleks ka
fantastilistele tegelastele leida midagi ainulaadset, kordumatut,
et neid igatahes rebaseks pidada ei saaks” , arvas D. Normet
oma arvustuses. Ja lisas: “Muus osas võib kunstilise kujundusega
(Raivo Laidre) rahule jääda. Meeldiv on Kevade
(Aino Silla) nukk. Siin on etenduse loojad loobunud
Kevade traditsioonilisest lüürilisest haldjakujust ning teda
kujutanud lõbusa, suure peaga nukuna, kes võlub Tuttpütile
värviämbrikese kätte ja Jänkule pintsli pihku – lillede
värvimiseks! Lillede värvimine on ilus nukupärane stseen, samuti
lumemasinaga lume tegemine ning oja katmine jäätükkidega.
Etenduses on muidki ilusaid momente, näiteks episood lumepalliga,
milleks muutub mäest allaveerev Jänku. Eriti lõbusaks läheb
lugu siis, kui Tuule- ja Pakasepoiss sellest suure lumememme
teevad, Rebane aga selle ette maha istub ega taipa, kust ometi
jänese lõhna tuleb!” D. Normet kirjutas oma arvustuse
lõpetuseks kokkuvõtvalt: “Rein Aguri esimene lavastajatöö
rõõmustab. See on selge, poeetiline ja mudilaspärane
etendus.” 471
|