NUKUTEATRI AJALUGU Prev Page Prev Page
Esileht
Saateks
Sissejuhatus
I osa. Algus
Eellugu
Esimestest Eesti alasid külastanud nukutruppidest
Esimesi katsetusi
Eesti nukuteatri sünd
August Libliku nukuteater (1933-1936)
Skupa teatrist ja tema külalisetenduste mõjust eesti nukuteatri arengule
Taavet Poska nukuteater
Eesti Draamateatri nukutrupp (1936-1944)
Eesti kutselise nukuteatri loomine
Õppereis Tšehhoslovakkiasse
Õpitu realiseerimine praktikas
Algupärane nukuseriaal
Nukutrupi ja repertuaari kujundamine
Draamateatri nukutrupp pärast juunipööret
Nukuteater sõja-aastail
Kutselise nukuteatri kujunemisaastate loomeolud ja iseloomulikud jooned
Riikliku Noorsooteatri nukuteater (1944-1948)
Nukuteater ümberkorraldusprotsessis
Visa tööga tehniliselt keeruliste suurlavastusteni
Kokkuvõtteks Noorsooteatri nukuteatri lühikesest, ent tulemusrikkast tööst
Nukuteater taas Draamateatri juures (1948-1951)
Uued ümberkorraldused teatrielus
"Reinuvader Rebane" Ferdinand Veike lavastajadebüüdiks
Moskva Riikliku Kesknukuteatri mõjust eesti nukuteatri arengule
Rahvuseepose kangelased nukulaval
Iseseisva Nukuteatri sündi ettevalmistavad lavastused
Nukumängust teistes linnades
Ugala nukuteater (1948-1951)
Kuressaare Teatri nukuteater (1949-1951)
Nukuteatritegemisest Tartus
II osa. Eesti Riiklik Nukuteater
Kujunemisaastad (1952-1955)
Iseseisva nukuteatri sünd
Repertuaari kujundamine
Tagasivaade esimesele tegevusaastale
Näitetrupi kujundamine
Klassikaline muinasjutt ajastu vaimus
Kriitika süüdistab teatrit pealiskaudsuses
Rahvuslik dramaturgia - täistabamus Nukuteatris
Nukuteater avab statsionaari
Puunukk Buratino üldise keskpärasuse taustal
Algusaastate kasvuraskused
Tõusuaastad (1956-1963)
Huvi rahvusliku dramaturgia vastu
Stiilipuhas klassikaline sirmiteater
Festivalidel Moskvas ja Bukarestis
Hooaeg pärast festivali
Stabiilne tööaasta
Itaallaste eeskujul ooper eesti nukulavale
Edu II rahvusvahelisel nukuteatrite festivalil Bukarestis
Esimene lavastus täiskasvanutele
Algupärase repertuaari osatähtsus suureneb
"Isand Seguini kitseke" - suure üldistusjõuga romantiline lavastus
Nukuteater koondab enda ümber autoriteringi
Rein Aguri esimene lavastus
Näitleja nukuteatris
Lavastaja nukuteatris
Kunstnik nukuteatris
Nukulavastuse muusikaline kujundus
Repertuaaripoliitika
Eesti nukunäitlejate õppestuudio
Ebastabiilsuse aastad (1964-1967)
Teater vajab muutusi
Repertuaaripilt mitmekesistub
Festivalitraditsiooni algus
"Olematu Odysseus" - pöördepunkt teatri kunstilises elus
F. Veike traditsiooniline nukuteater
Rein Agur oma teed otsimas
Raivo Laidre lahkumine Nukuteatrist
Nukuteater kuuenda ja seitsmenda aastakümne vahetusel (1968-1972)
Eesti teatri uuenemislaine haarab ka Nukuteatri
Eno Raud kirjutab Nukuteatrile
"Majake ratastel" ja "Memme musi" - edukad Riia festivalil
Uus Buratino
Õppestuudio lavastus
Uno Leies lavastab oma näidendi
Legend "Kurekesest ja Hernetondist"
Vallatu "Muinasjutt hiirepojast" ja süngevõitu "Lugu sepast"
Lood kutsikatest ja ahvidest
"Kaval-Ants ja Vanapagan" Rein Aguri noortetrupi algustähisena
Baltimaade nukuteatrite festival Kaunases 1971. aastal
Uno Leiese "Kiki ja Miki" ja Oskar Liigandi "Pikse pasun" - vastandliku nukutükid
Disney kangelased Väino Luubi lavastuses
Sirmiteater pakub uusi võimalusi
Kümnendivahetusele tagasi vaadates
Nukuteatri kuldsed seitsmekümnendad
Uus, avarduv nukuteater
"Muumimuinasjutu" avatud nukumäng
Nukuteatri poeetiline maailm
Jaan Urveti lavastajadebüüt Nukuteatris. Lihtsakoelised sirmilood
Eesti klassika nukulaval. Nukuteater avastab Illimari maailma
Mitmetasandiline, sümbolistlik nukuteater
Ferdinand Veike klassikaline sirmiteater
Hiirepoja ja elevandipoja uus lavaelu
Heljo Männi muinasjuttnäidend Helle Laasi lavastajadebüüdiks
Ferdinand Veike läheb kaasa avatud mänguga
Rein Aguri nukukompositsioon A. H. Tammsaare novellidest ja miniatuuridest
Helle Laasi lavastused
"Petja ja hunt" pakub improvisatsioonirõõmu
Ingo Normet ja Jaan Urvet - külalislavastajad Nukuteatris
Nukuteater ei ole ainult lasteteater
Veelkordne tagasipilk seitsmekümnendate aastate nukuteatrile
Rein Agur - eesti nukuteatri uuendaja
Nukuteater seitsmenda ja kaheksanda aastakümne vahetusel
Teatrisisesed vastuolud
"Tuhkatriinu" üllatav tõlgendus
Ferdinand Veike ühe loominguperioodi väärikas lõpp
Ferdinand Veike läbi kolleegide silmade
Ferdinand Veike mõtteid nukuteatrist
Kunstnik Jaak Vaus
Nukuteatri kaheksakümnendad aastad
Uus algus
Lastekriminull - noorte näitlejate nukumängukool
Intiimne laulukava ja laadateater
Nukumuusikal ja supershow
Igihaljad muinasjutud ja valmid
Hendrik Toompere debüüt lavastajana ja uudne näärilavastus
Tuhkurhobuse traagiline elukäik
"Pessi ja Illuusia" - armastus ja sõda
Edu Baltimaade festivalil Tallinnas
Nukker Näkineid ja lustlik Hiir
Uudne "Okasroosike"
Eesti Riikliku Nukuteatri kolm aastakümmet
Näidend inimese ja looduse suhetest
Eero Spriit külalislavastajana Nukuteatris
Rõõmsameelsed, poeetilised lavalood väikelastele
Shakespeare toob täiskasvanud publiku Nukuteatrisse
Taas algupärane dramaturgia
Teatriaasta täiskasvanuile
"Suveöö unenägu" lummab vaatajaid ja kriitikuid
Sirmiteater jääb
Tuglas aitab leida Eesti nukuteatri oma nägu
Ajas muutuv Gulliver
Mägramängust Kalevipojani
Absurdiklassikud nukuteatrisse
T. Å. Bringsværdi muinas-fantastiline nukunäidend
Leedulaste traagiline muinasjutt
Esimene jõuluetendus
Helle Laasi muinasjutuetendused
80-ndate aastate Nukuteater
90-ndad, muutuste aastad
Aguriga ja Agurita
Eero Spriit tuleb Nukuteatrisse
Nukuteatri suveõu
Repertuaar uueneb
"Faustike" ovaalsaalis
1990-ndate aastate teine pool
Uuslavastused suveõues
Eero Spriit lahkub ametist
Tuttavad muinasjututegelased
Nukuteater õpetab täiskasvanuile elutarkust
Trollid ja haldjad
Taas külalislavastajad
Debütandid Janno Põldma ja Evald Hermaküla
Nukuteatri lava jälle vanade tuttavate päralt
Evald Hermaküla võtab koorma kanda
Poolelijäänud töö viiakse lõpule
Tagasivaade 90-ndatele aastatele
Eesti Nukuteater taastab rahvusvahelised sidemed
Uus algus uuel sajandil
Sajandivahetus uute juhtidega
Andres Dvinjaninov riskib
Pilguheit tulevikku
Lõpetuseks
Allikaviited
Lisad
Eesti kutselise nukuteatri lavastusi aastail 1936-2004
Draamateater (1936-44 ja 1948-51)
Noorsooteater (1945-48)
Ugala (1948-51)
Kuressaare Teater (1949-51)
Vanemuine (1940 ja 1950)
Eesti Riiklik Nukuteater (1952-2004)
Lavastajad
Draamateater (1936-44 ja 1948-51)
Noorsooteater (1945-48)
Ugala (1948-51)
Kuressaare Teater (1949-51)
Vanemuine (1940 ja 1950)
Eesti Riiklik Nukuteater (1952-2004)
Kunstnikud
Draamateater (1936-44 ja 1948-51)
Noorsooteater (1945-48)
Ugala (1948-51)
Kuressaare Teater (1949-51)
Vanemuine (1940 ja 1950)
Eesti Riiklik Nukuteater (1952-2004)
Heliloojad, muusikalised kujundajad
Draamateater (1936-44 ja 1948-51)
Noorsooteater (1945-48)
Ugala (1948-51)
Kuressaare Teater (1949-51)
Vanemuine (1940 ja 1950)
Eesti Riiklik Nukuteater (1952-2004)
Eesti Riikliku Nukuteatri juhid 1952-2004
Eesti Riikliku Nukuteatri näitlejad 1952-2004
Aunimetused
Diplomeid, preemiaid
Festivale, külalisesinemisi, välissõite
Külalisnukuteatreid Eestis
Kauaaegsed töötajad ER Nukuteatris
Eesti Riikliku Nukuteatri töötajad 01.01.2002
Eesti Riikliku Nukuteatri töötajad 01.08.2004
Töötanud ER Nukuteatris
Isikunimede register
Ilmunud artikleid
Pildigalerii
Lühendid
CD abi-info
II osa. Eesti Riiklik Nukuteater

TÕUSUAASTAD (1956 – 1963)

REIN AGURI ESIMENE LAVASTUS

ERN: ā€œPardike TuttpĆ¼ttā€¯ (O. Liigand, 1963). Nukud vasakult: JƤnes (H. Toompere) ja TutpĆ¼tt (L. Tui).29. detsembril 1963 esietendunud “œPardike Tuttpütt” oli Leningradi Teatriinstituudi nukunäitleja diplomiga lõpetanud Rein Aguri esimene lavastus Eesti NSV Riiklikus Nukuteatris. R. Agur püüdis M. Koroljovi käe all kogutud teadmisi praktikas kohe ellu viia. Siiski ei ole selles lavastuses veel tunda seda avangardistlikku, julgelt eksperimenteerivat lavastajat, kes senise teada-tuntud traditsioonilise nukuteatrimudeli pilbasteks lammutab. “œPardike Tuttpütt” ei erinenud oluliselt tollase Nukuteatri repertuaari kuulunud lavastustest.

Rein Agur: “œEga selles lavastuses sisuliselt ja näitlejatöö osas minu poolt midagi uut ei olnud, aga ma püüdsin Leningradis tundma õpitud tehnikat siia üle tuua. Ma ei tea, kas see õnnestus või ei õnnestunud. “œPardike Tuttpütt” jäi üldiselt realavastuseks. Ju siis oli tegu lavastaja oskamatuse ja võib-olla näitlejatele antavate ülesannete ebamäärasusega, näitlejaindiviidi vähese tundmisega. Kergesti see lavastus ei läinud, oli vaidlusi, pahandusi ja näitlejapoolseid vastuhakkamisi. Ühesõnaga töö kulges väga väikese loomingulise õhkkonna ja väga suure jahmerdamisega. Aga õhkkonna loob ikka lavastaja.” 469

“œPardike Tuttpütis” kaasa teinud H. Toompere: “œRein Agur oli siis seda suurt teoreetilist tarkust täis. Ja ma mäletan, et “œPardike Tuttpüti” esimesed proovid olid niivõrd igavad, eriti need lugemisproovid. Seal hirmsasti arutati ja mulle tundus nii arusaamatu, mispärast peab ühe nii lihtsa asja juures nii suurt teooriat ja nii arusaamatuid sõnu rääkima. See oli nii väsitav. Aga pärast, kui läks juba laval tegemiseks, siis ei olnud viga. Mina polnud ju harjunud, et peaks laua taga proovi tegema või lugema. Eks see tundub inimestele, kes teatris ei tööta, üldse imelik. Et kas näitleja ei oska lugeda või mida see lugemisproov tähendab. Aga eks neid ülesandeid ja suhteid tuleb ju lugemisproovis paika panna. Tegime proovi Paul Pinna nimelises Rahvateatris. Enda teatris oli olnud tulekahju ja seal oli remont. Selles ruumis, kus me lugemisproovi tegime, olid suured mugavad tugitoolid. Nendes istudes oli tõesti raskusi ärkvelolekuga. Agur sai aru, et me niisugused loiud ja unised oleme. Koolist tulnud inimesena, tahtis ta kõik oma tarkuse, mis ta seal nelja või viie aastaga oli kogunud, kõik kohe välja anda. Seal tekkis jah konflikte. Mina olin alles nii nolk ja algaja, mina olin vait, ega mina ei ütelnud midagi vastu, aga seal staažikamad näitlejad ütlesid oma arvamuse välja.” 470

Kuigi “œPardike Tuttpüti” prooviprotsessis oldi loomingulisest mõttekaaslusest üksjagu kaugel, võib D. Normeti arvustusest noore lavastaja töö kohta vaid kiitust välja lugeda. O. Liigandi näidendi vooruseks pidas arvustaja selgeid, meeldejäävaid karaktereid, napisõnalisust ja tegevuslikkust. Lugu jutustas pardikesest, kellel rebane oli tiiva puruks hammustanud ja kes seepärast ei saanud soojale maale lennata. Aga visadus, püsivus ja julgus viivad sihile, eriti veel siis, kui hea sõber abistab. Selleks heaks sõbraks sai arg jänes, keda aitasid tavaliselt ainult väledad jalad. Aga sõprus andis talle julgust ning kriitilisel hetkel päästis ta oma sõbra elu.

Näidendis oli D. Normeti sõnutsi "õhuruumi” huvitavate muusikaliste mängustseenide jaoks, kus tegevus jätkus sõnatult. Boris Kõrveri muusika tundus olevat etenduse lahutamatu koostisosa. “œNäitlejate töös rõõmustavad huvitavad karakterid ja puhtad, lausa filigraanselt välja mängitud episoodid, liikumise täpsus ja musikaalsus. Väikesele vaprale Tuttpütile (Lo Tui) tunnevad lapsed elavalt kaasa. Kui liigutav on ta oma saamatuses lennuharjutustel! Jänese rolli lahendas noor näitleja Hendrik Toompere väga huvitavalt. Tore lavastuslik detail on Jänese ja pardikese kohtumine ja värisemine nende esimesel kohtumisel ning nende mitmekordne lustakas hüvastijätt. Tore on ka Rebase nukk, mis on kujundatud humoristlikult ja mõjub värskelt oma pikkade sätendavate, värelevate vurrudega. Ka Pakane muutub Väino Luubi esituses huvitavaks, isikupäraseks kujuks. Tuulepoisi (Liidia Tall) ja Pakasepoisi (Marta Tarto) välise kujunduse üle võiks vaielda, sest kui Tuulepoiss ilmub, küsivad üksikud lapsehääled saalis: “œEma, kas see on rebane?” Muidugi pole keegi meist tegelikkuses Tuulepoissi või Pakasepoissi näinud. Igaühel on selle tõttu oma individuaalne ettekujutus nendest, kuid ometi tuleks ka fantastilistele tegelastele leida midagi ainulaadset, kordumatut, et neid igatahes rebaseks pidada ei saaks” , arvas D. Normet oma arvustuses. Ja lisas: “œMuus osas võib kunstilise kujundusega (Raivo Laidre) rahule jääda. Meeldiv on Kevade (Aino Silla) nukk. Siin on etenduse loojad loobunud Kevade traditsioonilisest lüürilisest haldjakujust ning teda kujutanud lõbusa, suure peaga nukuna, kes võlub Tuttpütile värviämbrikese kätte ja Jänkule pintsli pihku – lillede värvimiseks! Lillede värvimine on ilus nukupärane stseen, samuti lumemasinaga lume tegemine ning oja katmine jäätükkidega. Etenduses on muidki ilusaid momente, näiteks episood lumepalliga, milleks muutub mäest allaveerev Jänku. Eriti lõbusaks läheb lugu siis, kui Tuule- ja Pakasepoiss sellest suure lumememme teevad, Rebane aga selle ette maha istub ega taipa, kust ometi jänese lõhna tuleb!” D. Normet kirjutas oma arvustuse lõpetuseks kokkuvõtvalt: “œRein Aguri esimene lavastajatöö rõõmustab. See on selge, poeetiline ja mudilaspärane etendus.” 471

Edasi

 

Converted from CHM to HTML with chm2web Pro 2.85 (unicode)