II osa. Eesti Riiklik Nukuteater |
NUKUTEATRI KULDSED SEITSMEKÜMNENDAD
MITMETASANDILINE, SÜMBOLISTLIK NUKUTEATER
Suureks edasiminekuks mitmetasandilise mängu alal oli
“Printsess ja
kaja” . See Vlasta Pospíšilová nukunäidend kuulus tollase
Tšehhoslovakkia nukutükkide paremikku ja köitis oma sügavusega.
Konflikt on näiliselt muinasjutulik – sõda kaja pärast.
“Selles humoorikas näidendis on juttu armastusest ja
armukadedusest, sõjast ja rahust, taibukusest, õilsusest ja ka
armastuse loodavast suurest imest, millest kui elav inimene sünnib
kaja,” kirjutas Felix Å ubin.766
V. Pospíšilová näidendis oli võrdselt lüürikat ja huumorit
ning see oli rajatud küllaltki ootamatutele psühholoogilistele
käikudele. F. Å ubini arvates pakkus “Printsess ja kaja”
oma poeetilisuse ja laiahaardelisusega huvi väga erinevas vanuses
vaatajaile.767
Selle näidendi sai R. Agur oma Moskva kolleegidelt: “Moskvas ei lastud
seda tükki lavale autori pärast, kes osutus üheks Tšehhi
Harta-77 allakirjutanuks. Bürokraatia süsteem töötas õnneks
nii, et Moskvas ei teatud, mis siin meie vabariigis tehti, ja
ümberpöördult. /.../ lihtsalt ei teatud, et autoril on Hartaga
tegemist. Hiljem läks ta ka S. Obraztsovi juures läbi ja veel paljudes kohtades.
See on väga hea materjal. Ja küllap me siis olime parajasti ise
ka nii soodsas vormis, et saime teda lahendada just nii, nagu minu
arvates see materjal nõuab. Tuli täitsa ilus lavastus. Seal oli
omajagu tarkust sees ja seda oli näitlejatel väga hea mängida.
Ta oli kaua repertuaaris.” 768
Lavastaja R. Agur kasutas V.
Pospíšilová näidendi lavaletoomisel “teater teatris”
printsiipi: seda etendust mängis üks rõõmsameelne
näiteseltskond eredalt kaunistatud telgi ees. “Üks lõbus
näiteseltskond käib ringi mööda maad...” Sellise laulu saatel
veeretasid näitlejad M. Peedo, M. Soomre, H. Toompere ja A. Uder lavale teatrivankri etenduseks vajaliku
atribuutikaga, müües seejärel kavalehti rahva hulgas ning viies
vaataja niiviisi omalaadse rändteatri miljöösse.769 Tegevus toimus kahel vankril, mis kordamööda
lavale veeretati ja millele olid paigutatud kahe kuninga –
Lorenzo ning Florindo – kuningriigid.
Selles lavastuses oli R. Agur “avatud mängus” saavutanud
senisest suurema täiuse. Mäng toimus mitmel tasandil. Kord toimus
mäng läbi nuku, kord kandus see näitlejale enesele, kord
suhtlesid omavahel nukud, kord näitlejad, kord elas näitleja oma
rollis, kord oli kõrvaltvaataja, kord suhtles nukuga, kord elava
partneriga jne. Niisugune uudne vormiline lahendus oli näitlejaile
huvitav ning võimaldas oma andeid ja oskusi paremini proovile
panna.
H. Toompere: “” Printsess ja kajas” ei olnudki kindlaid
osatäitjaid ühe osa peal, vaid seal ühte printsessi mängis kord
üks näitlejanna, teises stseenis jälle teine ja kolmandas
kolmas. See tekitas teatud segadust vaatajate hulgas, aga oli ka
tegelikult omamoodi põhjendatud. /.../ Vastavalt situatsioonile
ühes või teises stseenis seesama printsess võis olla täiesti erinev, võis täiesti
erinevalt käituda. Nii on inimestega elus ka. Teatud olukorras on
ta selline, teises on ta jälle absoluutselt teist laadi, hoopis
nagu teine inimene. /.../ Mul oli selles lavastuses üsna
kõvasti tööd: ma mängisin seal kolm või neli erinevat osa:
kahte kuningat, siis printsi ja midagi oli veel. /.../ Nukud olid
ka iselaadi. Need olid midagi marioneti sarnast, aga mitte ka
päris klassikaline marionett. Veidi lihtsustatud kujul. Aga siiski
nukk, mida mängiti põrandal, tähendab ülalt juhitav nukk. /.../
Me ei teadnud esialgu, mismoodi need nukud peaksid üldse liikuma.
See kogemus meil endil puudus täielikult. Siis oli seal kaks suurt
vankrit, mis kujutasid kahte kuningriiki. Need sõitsid
edasi-tagasi. Nii oli see tükk ka lavaruumi haaramiselt iselaadi.
Nii mitmeski mõttes oli ta jälle midagi uut, seepärast ta
kujuneski, võiks öelda, laialdaselt huvipakkuvaks.” 770
“R. Agur on lavastanud ning näitlejad Hendrik Toompere, Malle
Peedov, Mare Soomre ja Are Uder mängivad muinasjuttu nii, et
selle, ajaliselt ühe pikema Nukuteatri etenduse jooksul laste ja
neid saatvate täiskasvanute huvi ei hääbu,” kirjutas F.
Å ubin. Ja jätkas samas: “Lavastuses on rohkesti
sümboolikat: troonid muutuvad kärudeks ja mõõgad ristideks,
õukondlased kannavad mitmesuguse ilmega maske ja iga nende
liigutust saadab näitlejate käes olevate kellukeste
helin.” 771 Raimo Kangro muusika oli aja nõuetele vastav, ühtaegu
keerulise struktuuriga ja samas ka hästi meeldejääv ning toetas
lavastuse kulgu.
Hästi võeti “Printsess ja kaja” vastu Rootsis Uppsala ja
Södertälje nukuteatrite festivalil (4.–9. september 1977).
Ainult kiitust võib välja lugeda rootsi kriitiku C. Duke
arvustusest: “...Sellest romantilisest muinasloost on Eesti
nukunäitlejad teinud sugestiivse nukuetenduse. Nukuteatrist
tavalises, traditsioonilises mõttes polekski vist nagu siinkohal
õige rääkida. Eesti nukuteater esindab seda rahvusvahelist
moodsat suunda, kus lavale tuuakse nii nukud kui ka näitlejad.
Eesti nukujuhid on ka võimekad näitlejad, pantomiimimeistrid. Nad
esinevad laval täiesti avalikult, varjamata end sinimustade
maskide ning riietega nagu nukujuhid jaapani Bunraku’s. Eestlaste
mängulaadis võib täheldada väga huvitavat topeltprojektsiooni:
rõõm, mure, imestus – kõik need tundemuutused kanduvad
vaatajani nii näitleja näoilme ja keha liikumise kui ka nukkude
kaudu. “Printsessi ja kaja” sugestiivsust tõstavad
veelgi löövad laulunumbrid ning kitarri- ja flöödimuusika.
/.../ Eestlaste etendus erines oluliselt neist, mida oleme harjunud
nägema siin, Rootsis. Selles oli lüürilist tundeküllust,
fantaasiat, mis võis ainult meeldida.” 772
1976. a lõpus lavastatud I. Marani algupärand “Küll ma olen ikka
hea!” oli lahendatud traditsioonilisemalt kui teised R. Aguri
tolle perioodi lavastused. Ilmselt tingis selle näidend ise, mis
oli kirjutatud lihtsas mudilastele arusaadavas keeles. Konfliktid
selles loos olid selgesti välja toodud ning ka tulemused algusest
peale ette teada. Lugu viis vaataja ühte mänguasjade kauplusesse,
kus kaks venda Klõmm ja Soss päevad läbi televiisorit vaatasid.
Sealt nähtu suunas neid heale mõttele: saada heaks. Ent headuse
mõiste polnud vendadele päris selge ja heategude asemel kippusid
tulema hoopis pahandused...773 Mängisid Helle Laas, Toomas Ehasalu, Krista ja Jaan Urvet ning Peeter Kuulpak. Muusika kirjutas P. Pedajas. Põnevalt ja ebaharilikult mõjusid J. Vausi kavandatud kuus suurt kaltsnukku, seest täis
topitud poroloonipuru, näod miimilised. Neile lisaks oli ka veel
kuus tavalist käpiknukku.
F. Å ubini arvates jäi selle lavastuse puhul vajaka
sisemisest dünaamikast ning tegevusloogikast. “Tükk nagu
balansseeriks kahe lavastusprintsiibi (reinagurliku ja
ferdinandveikeliku) vahel, kohati on isegi tunda, et lavastaja ei
ole näitlejatega päriselt kokkuleppele jõudnud.” 774
|