NUKUTEATRI AJALUGU Prev Page Prev Page
Esileht
Saateks
Sissejuhatus
I osa. Algus
Eellugu
Esimestest Eesti alasid külastanud nukutruppidest
Esimesi katsetusi
Eesti nukuteatri sünd
August Libliku nukuteater (1933-1936)
Skupa teatrist ja tema külalisetenduste mõjust eesti nukuteatri arengule
Taavet Poska nukuteater
Eesti Draamateatri nukutrupp (1936-1944)
Eesti kutselise nukuteatri loomine
Õppereis Tšehhoslovakkiasse
Õpitu realiseerimine praktikas
Algupärane nukuseriaal
Nukutrupi ja repertuaari kujundamine
Draamateatri nukutrupp pärast juunipööret
Nukuteater sõja-aastail
Kutselise nukuteatri kujunemisaastate loomeolud ja iseloomulikud jooned
Riikliku Noorsooteatri nukuteater (1944-1948)
Nukuteater ümberkorraldusprotsessis
Visa tööga tehniliselt keeruliste suurlavastusteni
Kokkuvõtteks Noorsooteatri nukuteatri lühikesest, ent tulemusrikkast tööst
Nukuteater taas Draamateatri juures (1948-1951)
Uued ümberkorraldused teatrielus
"Reinuvader Rebane" Ferdinand Veike lavastajadebüüdiks
Moskva Riikliku Kesknukuteatri mõjust eesti nukuteatri arengule
Rahvuseepose kangelased nukulaval
Iseseisva Nukuteatri sündi ettevalmistavad lavastused
Nukumängust teistes linnades
Ugala nukuteater (1948-1951)
Kuressaare Teatri nukuteater (1949-1951)
Nukuteatritegemisest Tartus
II osa. Eesti Riiklik Nukuteater
Kujunemisaastad (1952-1955)
Iseseisva nukuteatri sünd
Repertuaari kujundamine
Tagasivaade esimesele tegevusaastale
Näitetrupi kujundamine
Klassikaline muinasjutt ajastu vaimus
Kriitika süüdistab teatrit pealiskaudsuses
Rahvuslik dramaturgia - täistabamus Nukuteatris
Nukuteater avab statsionaari
Puunukk Buratino üldise keskpärasuse taustal
Algusaastate kasvuraskused
Tõusuaastad (1956-1963)
Huvi rahvusliku dramaturgia vastu
Stiilipuhas klassikaline sirmiteater
Festivalidel Moskvas ja Bukarestis
Hooaeg pärast festivali
Stabiilne tööaasta
Itaallaste eeskujul ooper eesti nukulavale
Edu II rahvusvahelisel nukuteatrite festivalil Bukarestis
Esimene lavastus täiskasvanutele
Algupärase repertuaari osatähtsus suureneb
"Isand Seguini kitseke" - suure üldistusjõuga romantiline lavastus
Nukuteater koondab enda ümber autoriteringi
Rein Aguri esimene lavastus
Näitleja nukuteatris
Lavastaja nukuteatris
Kunstnik nukuteatris
Nukulavastuse muusikaline kujundus
Repertuaaripoliitika
Eesti nukunäitlejate õppestuudio
Ebastabiilsuse aastad (1964-1967)
Teater vajab muutusi
Repertuaaripilt mitmekesistub
Festivalitraditsiooni algus
"Olematu Odysseus" - pöördepunkt teatri kunstilises elus
F. Veike traditsiooniline nukuteater
Rein Agur oma teed otsimas
Raivo Laidre lahkumine Nukuteatrist
Nukuteater kuuenda ja seitsmenda aastakümne vahetusel (1968-1972)
Eesti teatri uuenemislaine haarab ka Nukuteatri
Eno Raud kirjutab Nukuteatrile
"Majake ratastel" ja "Memme musi" - edukad Riia festivalil
Uus Buratino
Õppestuudio lavastus
Uno Leies lavastab oma näidendi
Legend "Kurekesest ja Hernetondist"
Vallatu "Muinasjutt hiirepojast" ja süngevõitu "Lugu sepast"
Lood kutsikatest ja ahvidest
"Kaval-Ants ja Vanapagan" Rein Aguri noortetrupi algustähisena
Baltimaade nukuteatrite festival Kaunases 1971. aastal
Uno Leiese "Kiki ja Miki" ja Oskar Liigandi "Pikse pasun" - vastandliku nukutükid
Disney kangelased Väino Luubi lavastuses
Sirmiteater pakub uusi võimalusi
Kümnendivahetusele tagasi vaadates
Nukuteatri kuldsed seitsmekümnendad
Uus, avarduv nukuteater
"Muumimuinasjutu" avatud nukumäng
Nukuteatri poeetiline maailm
Jaan Urveti lavastajadebüüt Nukuteatris. Lihtsakoelised sirmilood
Eesti klassika nukulaval. Nukuteater avastab Illimari maailma
Mitmetasandiline, sümbolistlik nukuteater
Ferdinand Veike klassikaline sirmiteater
Hiirepoja ja elevandipoja uus lavaelu
Heljo Männi muinasjuttnäidend Helle Laasi lavastajadebüüdiks
Ferdinand Veike läheb kaasa avatud mänguga
Rein Aguri nukukompositsioon A. H. Tammsaare novellidest ja miniatuuridest
Helle Laasi lavastused
"Petja ja hunt" pakub improvisatsioonirõõmu
Ingo Normet ja Jaan Urvet - külalislavastajad Nukuteatris
Nukuteater ei ole ainult lasteteater
Veelkordne tagasipilk seitsmekümnendate aastate nukuteatrile
Rein Agur - eesti nukuteatri uuendaja
Nukuteater seitsmenda ja kaheksanda aastakümne vahetusel
Teatrisisesed vastuolud
"Tuhkatriinu" üllatav tõlgendus
Ferdinand Veike ühe loominguperioodi väärikas lõpp
Ferdinand Veike läbi kolleegide silmade
Ferdinand Veike mõtteid nukuteatrist
Kunstnik Jaak Vaus
Nukuteatri kaheksakümnendad aastad
Uus algus
Lastekriminull - noorte näitlejate nukumängukool
Intiimne laulukava ja laadateater
Nukumuusikal ja supershow
Igihaljad muinasjutud ja valmid
Hendrik Toompere debüüt lavastajana ja uudne näärilavastus
Tuhkurhobuse traagiline elukäik
"Pessi ja Illuusia" - armastus ja sõda
Edu Baltimaade festivalil Tallinnas
Nukker Näkineid ja lustlik Hiir
Uudne "Okasroosike"
Eesti Riikliku Nukuteatri kolm aastakümmet
Näidend inimese ja looduse suhetest
Eero Spriit külalislavastajana Nukuteatris
Rõõmsameelsed, poeetilised lavalood väikelastele
Shakespeare toob täiskasvanud publiku Nukuteatrisse
Taas algupärane dramaturgia
Teatriaasta täiskasvanuile
"Suveöö unenägu" lummab vaatajaid ja kriitikuid
Sirmiteater jääb
Tuglas aitab leida Eesti nukuteatri oma nägu
Ajas muutuv Gulliver
Mägramängust Kalevipojani
Absurdiklassikud nukuteatrisse
T. Å. Bringsværdi muinas-fantastiline nukunäidend
Leedulaste traagiline muinasjutt
Esimene jõuluetendus
Helle Laasi muinasjutuetendused
80-ndate aastate Nukuteater
90-ndad, muutuste aastad
Aguriga ja Agurita
Eero Spriit tuleb Nukuteatrisse
Nukuteatri suveõu
Repertuaar uueneb
"Faustike" ovaalsaalis
1990-ndate aastate teine pool
Uuslavastused suveõues
Eero Spriit lahkub ametist
Tuttavad muinasjututegelased
Nukuteater õpetab täiskasvanuile elutarkust
Trollid ja haldjad
Taas külalislavastajad
Debütandid Janno Põldma ja Evald Hermaküla
Nukuteatri lava jälle vanade tuttavate päralt
Evald Hermaküla võtab koorma kanda
Poolelijäänud töö viiakse lõpule
Tagasivaade 90-ndatele aastatele
Eesti Nukuteater taastab rahvusvahelised sidemed
Uus algus uuel sajandil
Sajandivahetus uute juhtidega
Andres Dvinjaninov riskib
Pilguheit tulevikku
Lõpetuseks
Allikaviited
Lisad
Eesti kutselise nukuteatri lavastusi aastail 1936-2004
Draamateater (1936-44 ja 1948-51)
Noorsooteater (1945-48)
Ugala (1948-51)
Kuressaare Teater (1949-51)
Vanemuine (1940 ja 1950)
Eesti Riiklik Nukuteater (1952-2004)
Lavastajad
Draamateater (1936-44 ja 1948-51)
Noorsooteater (1945-48)
Ugala (1948-51)
Kuressaare Teater (1949-51)
Vanemuine (1940 ja 1950)
Eesti Riiklik Nukuteater (1952-2004)
Kunstnikud
Draamateater (1936-44 ja 1948-51)
Noorsooteater (1945-48)
Ugala (1948-51)
Kuressaare Teater (1949-51)
Vanemuine (1940 ja 1950)
Eesti Riiklik Nukuteater (1952-2004)
Heliloojad, muusikalised kujundajad
Draamateater (1936-44 ja 1948-51)
Noorsooteater (1945-48)
Ugala (1948-51)
Kuressaare Teater (1949-51)
Vanemuine (1940 ja 1950)
Eesti Riiklik Nukuteater (1952-2004)
Eesti Riikliku Nukuteatri juhid 1952-2004
Eesti Riikliku Nukuteatri näitlejad 1952-2004
Aunimetused
Diplomeid, preemiaid
Festivale, külalisesinemisi, välissõite
Külalisnukuteatreid Eestis
Kauaaegsed töötajad ER Nukuteatris
Eesti Riikliku Nukuteatri töötajad 01.01.2002
Eesti Riikliku Nukuteatri töötajad 01.08.2004
Töötanud ER Nukuteatris
Isikunimede register
Ilmunud artikleid
Pildigalerii
Lühendid
CD abi-info
II osa. Eesti Riiklik Nukuteater

90-NDAD, MUUTUSTE AASTAD

POOLELIJÄÄNUD TÖÖ VIIAKSE LÕPULE

Lavastus, millega E. Hermaküla proove oli alustanud, oli suveõuetükk G. Büchneri “œLeonce ja Lena” . Esimestes proovides rääkis ta väga põhjalikult, mida ta selle lavastusega öelda tahab, kuhu ta välja jõuda tahab, et Andres Puustusmaa saaks proove edasi viia, kui tema mingil põhjusel ei saa proovi tulla. Ta oli jõudnud teha vaid eeltöö näitlejatega, lavastuse endani polnud tegelikult veel jõutudki. Poolelijäänud tööd jätkanud Hendrik Toompere jun sai E. Hermaküla taotlustest omakorda teada näitlejailt. “œ“œMa ehitan nüüd lavastuse rajatud põhja peale,” tahab Toompere tehtut säilitada. “œAiman, mida Evald võis mõelda, sest tundsin teda päris hästi,” lisab ta.” 1053

Marge Kokk: “œAga ikkagi, igaüks teeb ju täpselt nii, nagu talle tundub, et on parem. Ma arvan, et me ei saa mitte kunagi seda teada, palju siin on ühe, palju teise lavastaja mõtteid.” 1054

Vaatamata lavastajate vahetumisele esietendus “œLeonce ja Lena” täpselt planeeritud ajal – 1. juunil 2000, traditsioonilisel suveõue avamise kuupäeval. Lavastus kutsus aga esile küllaltki vastakaid arvamusi. Teatrikriitik S. Karja jaoks oli see kindlalt Toompere, mitte Hermaküla lavastus. “œNoorkirjanik Büchneri filosoofilise karkassiga poliitiline pamflett ehk anarhismimeeleoludest kantud, romantiliselt õhkav näitemäng valgus Nukuteatri õuel paljusõnaliseks, tüütuks ja naivistlikus võtmes teostatud looks. Eesti teatri hetkekontekstis meenutas see veel üht Hamleti-modifikatsiooni. Prints on varaküps, tülpinud ja tõrges. Printsess ühemõtteliselt naiivik. Kuningas seniilne rauk. Õukond automatiseeritud mannekeenid. Võimalik, aga mitte huvitav, sest sisulised aktsendid on väljaloetamatud ning jäävad allapoole kummagi lavastaja taset.” 1055 Andres Laasik nimetab Evald Hermaküla viimaseks lavastuseks jäänud “œLeonce’i ja Lenat” “œteatrimehe aadetele truuks ERN: ā€œLeonce ja Lenaā€¯ (G. BĆ¼chner, 2000). Stseen lavastusest: (vasakult) M. Tabor, M. Kampus, R. Rosberg, A. Puustusmaa.luigelauluks” , mis on “œkinnitus inimvaimu kestvusele” .1056 Margot Visnap leiab, et “œLeonce ja Lena” mõjub kui elust vabatahtlikult lahkunud lavastaja viimane mõtteavaldus, kui tema vaimne testament. “œEhkki lugu ise räägib tõepoolest kahe kuninglikust soost noore inimese kokkusaamisloost, millesse on põimitud komöödialikke võtteid, ilmestavad seda üpris stiilipuhast ja nappide vahenditega loodud lavastust siiski prints Leonce’i monoloogid. Teemadeks: kaos, hullumeelsus, surm, elu mõttekus või mõttetus, enesetapp, armastus, ilu. Peaaegu iga printsi arutlus saab nüüd, pärast Hermaküla lahkumist, hoopis suurema ja tähenduslikuma kaalu, justkui oleks 23-aastaselt tüüfusesse surnud Georg Büchneri maailmavalu ja kahtlused olnud ka Evald Hermaküla viimaste päevade elu sisuks.” 1057

Kõige vapustavamalt mõjus selles lavastuses Andres Puustusmaa osatäitmine, kelle prints Leonce’i intonatsioonides ja žestides võis ära tunda E. Hermaküla. See oli nähtavasti lavastaja H. Toompere ja näitleja taotlus ja mõjus “œteatrilaval viimse Direktor Marge Kokk tƶƶlaua taga.kummardusena Hermaküla näitleja- ja lavastajaisiksusele, kelle loomingus on enamasti alati esil olnud elu eksistensiaalsed küsimused” .1058 Teist nimiosalist Lenat mängis sisemise säraga Kadri Adamson. Siiski oli A. Laasiku arvates tegu kindla vormiga teatriga, kus näitlejale on soleerimiseks jäetud väike ruum. “œKa Nukuteatri improvisatsioonialdis meestäht Hendrik Toompere oli kuningana vaoshoitud ja lavastuse stiilis väljapeetud. See oli ühtsele mõttele allutatud ansambliteater.” 1059 Suur osa näidendi vaimust oli tabatud ka K. Kivi kujunduses: kostüümides ja liugustena liikuvas sirmis. Ja Mati Kuulbergi kammerlikus muusikas, mille elav esitus helilooja juhatamisel viiuli, flöödi ja klarnetiga kanti ette, hingestamaks lavalist tegevust.

“œLoomulik, et “œLeonce’i ja Lena” otsustas esmakordselt Eesti lavale tuua just Hermaküla. Ideaalne tekst kompromissituks ja totaalseks teatriks ja ka lavastus pakub vaieldamatu kunstielamuse. Iseasi, kas see on paslik suvise meelelahutusteatri artikkel, mida Nukuteatri hoov eeldab.” 1060

Marge Kokk loobus direktori ametist 2000. a suvel, pidades Evald Hermakülale antud lubadust lahkuda teatrist koos.

Edasi

 

Converted from CHM to HTML with chm2web Pro 2.85 (unicode)