NUKUTEATRI KAHEKSAKÜMNENDAD AASTAD

SIRMITEATER JÄÄB

Kuigi 80-ndatel aastatel oli Nukuteatris eelis avatud mängul, ei loobutud ka sirmilavastuste väljatoomisest. Valeri Maslovi nukunäidend “œPäikesejänku” (1986) oli näitleja Harri Kõrvitsa teine lavastus “œKellukese ja Kikerikii” (1983) järel.

“œPäikesejänku” kätkes endas üleskutset inimlikule headusele ja eneseohverdusele. See oli lugu kahest jänkupoisist, kellest üks oli tavaline hallikarvaline ja kartlik, teine aga säravkuldne päikesekiirest sündinud jänkuke. Tema sisemise sära, headuse ja tarkuse mõjul tegi metsajänkugi läbi oma sisemised muutused arglikust nahahoidjast vapra ja abivalmis sõbrani. Lavastus jutustas eelkõige headuse ja kurjuse igavesest vastasseisust. Mängisid kolm näitlejat: Päikesejänkut H. Seljamaa, Halli Jänkut V. Kõrvits ja Kurja Tundmatut K. Renel.

Kui jänkukesed jäid tavapärasteks väikesteks nukukesteks, siis väliskujult oli huvitavaim Kuri Tundmatu ehk Makmõrr oma musta terava habeme ja torumütsi alt väljarippuvate pikkade mustade juustega. See pikk ja kõhetu nukk meenutas vägisi kurja Karabass-Barabassi “œBuratino” -muinasjutust.

Margus Kappeli muusika pääses eriti mõjule seoses lavastuse negatiivse poolusega, s.o mustade jõudude maailmaga, varjutades “œPäikesejänku” humaanset, helget, lootusrikast ja veidi mõtlikku üldmeeleolu.

“œPäikesejänku” suurimaks väärtuseks oli meeleolukas lavapilt (kunstnik Hardi Volmer), mille põhielemendiks oli metsaks kujundatud mitmetasandiline sirm. “œEsiplaanil näeme aga lavapildis suuri samblaga kaetud kivimürakaid. Domineerib looduslähedane pruunikas-roheline värvigamma. /.../ Erilise suveromantika hõngu näivad kirjeldatud lavakujundusele andvat aga hoopiski tuule käes õõtsuvad rohututid.” 943

1987. a lõpul esietendus taas Georgi Landau nukunäidend “œLumehelbekese kool” . Ka see lavastus äratas tähelepanu just oma kujundusliku küljega – R. Lauksi loodud maagilise talvepildi ja sirmil liikuvate armsate loomnukkudega ning elavplaanis antud nimitegelase Lumehelbekesega säravvalges kleidis. Kuid lavastus võlus ka mitmete osatäitjate toreda mänguga ning nukkude huvitava liikumisega sirmil. Ja seda kindlasti tänu lavastaja V. Luubile, kes ju ise oli tuntud kui nukuliigutamisvirtuoos. Eelmises lavastuses (1956) oli oravapoisi osa olnud tema nukunäitlejadebüüdiks.

V. Luubi “œLumehelbekese kool” oli õnnestunud nii mängulises kui ka visuaalses plaanis, ent sisuliselt tekitas see küsitavusi. Nii mitmedki pedagoogilised tõekspidamised olid muutunud nende aastatega, mis lahutasid “œLumehelbekese kooli” kahte lavastust. Vananenud ei olnud tüki peamine mõte – koolitarkuse omandamise tähtsus on igavene, hoolimata ajast. Ent sellest lavastusest kumas läbi ka vana trafaretset alasti moraali. Seda eriti suhtumises vembumees Hundusse, kelle erksa isiksuse omanäolisi konarusi püüti omaaegset pailapsemalli silmas pidades tasaseks lihvida. Siiski oli V. Luubi lavastuses ulaka Hundu karistamisteemat püütud leevendada kogu etendust läbiva heatahtliku naljatleva alatooniga. Tavapärased koolitunnid olid saanud humoorika lahenduse ning publikulegi anti kaasamängimisvõimalus võimlemistunnis ning sõnamängus.

Arvestades näärideaegset suurt koormust, mil tuli sageli anda isegi kolm etendust päevas, oli lavastus ette valmistatud kahe näitlejakoosseisuga. Võluv-armsad ja muinasjutulised oma õhkõrnas valges kleidis olid mõlemad elavplaanis teineteist dubleerivad Lumehelbekesed – Tiina Tõnis ja Anu Presjärv. Teine elavplaanis tegelane oli Näärivana. See väga tähtis roll oli usaldatud O. Paesüllale või K. Renelile.

Nukktegelastest oli meeldejäävaim H. Laasi karupoeg Mihkel – väga väljendusrikka liikumisega südamlik-humoristlik tegelaskuju. Hinge kinni pidades elas pisipublik kaasa Mihkli kurvastusele, kui ema teda kooli ei lubanud. Temale omase meisterlikkusega esitas karupoeg Mihklit ka H. Toompere. Vahva ja ehttootsilikult tegutsemishimuline oli nii T. Ruubeli kui ka H. Seljamaa Hundipoeg. Toredad olid teisedki tegelased.

Ajakajaliste probleemnäidendite kõrval armastas nukuteatri publik endiselt klassikalist muinasjuttu. Viimase puhul polnud iial saalitühjust karta. Sestap võeti keset poliitiliste vastuolude kiretormi repertuaari lastele armas “œPöial-Liisi” lugu. “œMuinasjutt mõjub oma ürgse tarkuse, fantaasia, sära, imede, põnevuse ja erakordsusega ning paneb väikese inimese sisse ilusa unistuse ja usu heasse. Paneb ehk märkama sedagi, et ka meie tänases kiirustavas ja hoolimatukski peetud maailmas elab Pöial-Liisisid – häid, õrnu, siiraid, puhtaid ja nii kergesti haavatavaid olendeid.” 944

H.Chr. Anderseni muinasjutu instseneerisid Nukuteatri jaoks Tiiu Aasmäe ja Avo Üprus. Et tegu on väga naiseliku lüürilise muinasjutuga, usaldati “œPöial-Liisi” lavaletoomine T. Aasmäele. Ka kunstnik oli naine – R. Vanhanen. Tõsi küll, muusika ja laulusõnade autorid olid mehed: vastavalt M. Kõlar ja A. Üprus.

“œPöial-Liisi” kavvavõtmise üheks põhjuseks oli asjaolu, et oli vaja sobivat rolli noorele näitlejannale Aita Vaherile, kes oma liigutav-lapselik-siira mängumaneeri ning õrnkauni heliseva lauluhäälega oli otsekui loodud kehastama toda habrast pöidlapikkust tüdrukukest. Nukk-Liisi oma suurte ilmekate silmade ja armsa olekuga elustus läbi näitleja haarava mängu. T. Aasmäe oli omalt poolt toonud “œPöial-Liisi” mängu veel ühe tegelase – Haldja M. Kampuse sarmikas-emotsionaalses elavplaanimängus. See tegelane oma kummalises laia äärega kübaras oli pea läbi etenduse laval, olles ühtaegu kogu laval toimuva käivitaja-juhtija ning Pöial-Liisi hoidja-kaitsja. Elusuuruses oli laval veel M. Peedo Üksildane Naine, ent oma nägu varjava maskiga mõjus ta pigem ühena nukkudest. Kaasa mängisid ka H. Kõrvits ja A. Puudersell.

Kaunis oli läbiv motiiv – kaugusest kostvad kellahelinad ja tiivuliste haldjate lend. See kõik andis aimuse Pöial-Liisi kuulumisest muinasjutulisse haldjate maailma. Seda muljet süvendas veelgi mitmetasapinnaline ja -värviline lilledega ehitud lavasirm. Kunstnik kasutas siin maalitud kangaid, mis katsid sirmi astanguid, ent olid samas kergelt vahetatavad.

“œPöial-Liisi” oli T. Aasmäel esialgu kavandatud justkui kildudest koosneva lavaloona. Selline lähenemine muutis etenduse fragmentaarseks ja raskesti jälgitavaks. Tänu R. Aguri nõuannetele ja näitlejate endi otsingutele muutus lavastus sujuvamaks ning küpses ja arenes paljude etenduste vältel.

Kevadel 1988 taas esietendunud L. Tungla “œTuhkatriinu” oli ilus klassikalavastus suursuguse rokokoostiilis lavakujunduse ja nukkudega. Võrreldes varasemaga said “œTuhkatriinu” lavastused teineteisest sootuks erinevad. Kui esimene “œTuhkatriinu” (1979) oli groteskne, isegi räme, siis oma teises “œTuhkatriinus” nägi lavastaja R. Agur eelkõige muinasjutus peituvat ilu ja hingelisust. Lavastaja taotlusi toetas kunstnik Kustav-Agu Püümani esteetiliselt kaunis ja pidulik, lausa ooperiteaterlik kujundus nõtkete varrasnukkudega. Haldjad A. Presjärv, T. Tõnis ja M. Toompere mängisid aga elavplaanis õhulistes läbipaistvates kleitides.

Nukud ei olnud siiski võrdselt õnnestunud. Ebameeldivaks üllatuseks oli nii lavastajale kui näitlejaile endile raskused nukkude liigutamisel. Arvatavasti olid selle põhjuseks nukkude konstruktsioonilised puudused ja sirmitükkide vähesus teatri viimaste aastate repertuaaris. Paljud näitlejad ei olnud enam harjunud sirmi taha jäädes nukke elavaks mängima. Malle Peedo: “œ” Tuhkatriinu” lavastuses oli raske mängida, sest me olime unustanud nuku liikumise /.../. “œTuhkatriinus” olid ilusad nukud. Aga nukutehnik ei osanud neid niimoodi teha, et neid oleks mugav käsitseda /.../. “œTuhkatriinu” nukkudel on pea niimoodi taga. Ma hoian sealt kahe sõrmega ja ainult üks väike vääratus ning see pea lendab kuklasse.” 945

” Tuhkatriinu” nimirolli mängis Aita Vaher. Hästi oli näitlejanna väljendusrikas õrn hääl kooskõlas Tuhkatriinu nuku välise haprusega. Ka M. Peedo leidis oma Võõrasema nukule meeldejääva ja sobiva hääletämbri. Võõrasema ja tema tütred (T. Tõnis ja A. Presjärv) ei kehastanud selles lavastuses mitte niivõrd kurjust, kuivõrd upsakust ja ahnust. Kaasa mängisid veel Ü. Vihma, E. Uus (dubleeris M. Peedot Võõrasema rollis), M. Mander (dubleeris M. Toomperet), M. Kampus ja A. Puudersell.

Tähtsat osa etendas R. Kangro muusika. Sel ajal, kui lavakardina varjus toimus dekoratsioonide vahetus, pakuti publikule kuulamiseks muusikat.

“œTuhkatriinu” õrna, ilusat ning samas vanamoodsat lavastust planeeris R. Agur Baltimaade nukuteatrite festivali jaoks. See pidi keset “œavatud mängu” buumi meenutama vanu aegu ning “œkustutama nälga sirmitüki järele” .946 Paraku selliselt kujundatud “œTuhkatriinu” festivalile siiski ei jõudnud. “œTuhkatriinu” tekst lindistati, misjärel mitmetel etendustel jäi näitlejate ülesandeks vaid nuku liigutamine. See võimaldas “œTuhkatriinut” mängida ka ajal, mil nimiosatäitja oli sunnitud mõnda aega teatritööst kõrvale jääma. Ka pidi niisugune võte keskendama näitlejate kogu tähelepanu nukujuhtimisele. Sellele vaatamata ei suudetud nukumängu sellisele tasemele viia, et see väärinuks lavastuse festivalile kaasaviimist. Samuti oli lindistatud variant liialt tehnilise maiguga ning pakkus näitlejaile vähe loomevõimalusi.