II osa. Eesti Riiklik Nukuteater |
NUKUTEATRI KAHEKSAKÜMNENDAD AASTAD
ESIMENE JÕULUETENDUS
1989. a jõulude ajal sai meie nukuteatripublik esmakordselt
pärast pikki aastakümneid osa jõulumeeleolu hardast pühadusest.
Alles aasta varem publiku ette astunud “Lumehelbekese
kooli” Näärivana asemel ilmus R. Aguri “Jõuluetenduses”
nüüd lavale Jõuluvana, suus A. Üpruse “Ood Jõuluvanale” tekst: “Jõuluvana,
Jõuluvana! Alles eile ei teadnud te sellest veel sõnagi. Ainult
ärev ootus oli teil südames, ja korraga on ta siin. Kõik uksed
lahti ja ootel, ehitud jõulukuused pilluvad tuld ja leevikesi ning
siis sünnibki ime...”
“Jõuluetendus” algas juba Nukuteatri garderoobist, fuajees
ehitud kuuskedest ja nende varju peidetud väikestest nukkudest.
Pidulik muusika ja kirikukella kõla kutsusid lapsi saali. Selle
lavastuse loomisel oli silmas peetud just meeleolulist köitvust.
Kindel süžeeline ülesehitus puudus täielikult. Anu Presjärve esitatud R. Tagore lüürilis-filosoofilised värsiread, täis
armastust, igatsust ja ootusärevust, vaheldusid magnetofonilindilt
kostva vana jõulumuusikaga, valgusmängu ning “musta kabineti”
põhimõttel seatud efektselt mõjuvate nukkude tantsulise
kompositsiooniga. Sealjuures olid A. Andreste kujundatud tantsivad ja laulvad loomnukud
niivõrd kenad, et küllap tekkis igal väikesel teatrikülastajal
soov neid paitada või koju kaasagi viia.
Etenduse lüürilisema poole vahetas välja punamütsiliste
päkapikknukkude rõõmus sirmitants ja Jõuluvana tulek.
See oli iseseisva ER Nukuteatri päris esimene
jõuluetendus.
|