NUKUTEATRI AJALUGU Prev Page Prev Page
Esileht
Saateks
Sissejuhatus
I osa. Algus
Eellugu
Esimestest Eesti alasid külastanud nukutruppidest
Esimesi katsetusi
Eesti nukuteatri sünd
August Libliku nukuteater (1933-1936)
Skupa teatrist ja tema külalisetenduste mõjust eesti nukuteatri arengule
Taavet Poska nukuteater
Eesti Draamateatri nukutrupp (1936-1944)
Eesti kutselise nukuteatri loomine
Õppereis Tšehhoslovakkiasse
Õpitu realiseerimine praktikas
Algupärane nukuseriaal
Nukutrupi ja repertuaari kujundamine
Draamateatri nukutrupp pärast juunipööret
Nukuteater sõja-aastail
Kutselise nukuteatri kujunemisaastate loomeolud ja iseloomulikud jooned
Riikliku Noorsooteatri nukuteater (1944-1948)
Nukuteater ümberkorraldusprotsessis
Visa tööga tehniliselt keeruliste suurlavastusteni
Kokkuvõtteks Noorsooteatri nukuteatri lühikesest, ent tulemusrikkast tööst
Nukuteater taas Draamateatri juures (1948-1951)
Uued ümberkorraldused teatrielus
"Reinuvader Rebane" Ferdinand Veike lavastajadebüüdiks
Moskva Riikliku Kesknukuteatri mõjust eesti nukuteatri arengule
Rahvuseepose kangelased nukulaval
Iseseisva Nukuteatri sündi ettevalmistavad lavastused
Nukumängust teistes linnades
Ugala nukuteater (1948-1951)
Kuressaare Teatri nukuteater (1949-1951)
Nukuteatritegemisest Tartus
II osa. Eesti Riiklik Nukuteater
Kujunemisaastad (1952-1955)
Iseseisva nukuteatri sünd
Repertuaari kujundamine
Tagasivaade esimesele tegevusaastale
Näitetrupi kujundamine
Klassikaline muinasjutt ajastu vaimus
Kriitika süüdistab teatrit pealiskaudsuses
Rahvuslik dramaturgia - täistabamus Nukuteatris
Nukuteater avab statsionaari
Puunukk Buratino üldise keskpärasuse taustal
Algusaastate kasvuraskused
Tõusuaastad (1956-1963)
Huvi rahvusliku dramaturgia vastu
Stiilipuhas klassikaline sirmiteater
Festivalidel Moskvas ja Bukarestis
Hooaeg pärast festivali
Stabiilne tööaasta
Itaallaste eeskujul ooper eesti nukulavale
Edu II rahvusvahelisel nukuteatrite festivalil Bukarestis
Esimene lavastus täiskasvanutele
Algupärase repertuaari osatähtsus suureneb
"Isand Seguini kitseke" - suure üldistusjõuga romantiline lavastus
Nukuteater koondab enda ümber autoriteringi
Rein Aguri esimene lavastus
Näitleja nukuteatris
Lavastaja nukuteatris
Kunstnik nukuteatris
Nukulavastuse muusikaline kujundus
Repertuaaripoliitika
Eesti nukunäitlejate õppestuudio
Ebastabiilsuse aastad (1964-1967)
Teater vajab muutusi
Repertuaaripilt mitmekesistub
Festivalitraditsiooni algus
"Olematu Odysseus" - pöördepunkt teatri kunstilises elus
F. Veike traditsiooniline nukuteater
Rein Agur oma teed otsimas
Raivo Laidre lahkumine Nukuteatrist
Nukuteater kuuenda ja seitsmenda aastakümne vahetusel (1968-1972)
Eesti teatri uuenemislaine haarab ka Nukuteatri
Eno Raud kirjutab Nukuteatrile
"Majake ratastel" ja "Memme musi" - edukad Riia festivalil
Uus Buratino
Õppestuudio lavastus
Uno Leies lavastab oma näidendi
Legend "Kurekesest ja Hernetondist"
Vallatu "Muinasjutt hiirepojast" ja süngevõitu "Lugu sepast"
Lood kutsikatest ja ahvidest
"Kaval-Ants ja Vanapagan" Rein Aguri noortetrupi algustähisena
Baltimaade nukuteatrite festival Kaunases 1971. aastal
Uno Leiese "Kiki ja Miki" ja Oskar Liigandi "Pikse pasun" - vastandliku nukutükid
Disney kangelased Väino Luubi lavastuses
Sirmiteater pakub uusi võimalusi
Kümnendivahetusele tagasi vaadates
Nukuteatri kuldsed seitsmekümnendad
Uus, avarduv nukuteater
"Muumimuinasjutu" avatud nukumäng
Nukuteatri poeetiline maailm
Jaan Urveti lavastajadebüüt Nukuteatris. Lihtsakoelised sirmilood
Eesti klassika nukulaval. Nukuteater avastab Illimari maailma
Mitmetasandiline, sümbolistlik nukuteater
Ferdinand Veike klassikaline sirmiteater
Hiirepoja ja elevandipoja uus lavaelu
Heljo Männi muinasjuttnäidend Helle Laasi lavastajadebüüdiks
Ferdinand Veike läheb kaasa avatud mänguga
Rein Aguri nukukompositsioon A. H. Tammsaare novellidest ja miniatuuridest
Helle Laasi lavastused
"Petja ja hunt" pakub improvisatsioonirõõmu
Ingo Normet ja Jaan Urvet - külalislavastajad Nukuteatris
Nukuteater ei ole ainult lasteteater
Veelkordne tagasipilk seitsmekümnendate aastate nukuteatrile
Rein Agur - eesti nukuteatri uuendaja
Nukuteater seitsmenda ja kaheksanda aastakümne vahetusel
Teatrisisesed vastuolud
"Tuhkatriinu" üllatav tõlgendus
Ferdinand Veike ühe loominguperioodi väärikas lõpp
Ferdinand Veike läbi kolleegide silmade
Ferdinand Veike mõtteid nukuteatrist
Kunstnik Jaak Vaus
Nukuteatri kaheksakümnendad aastad
Uus algus
Lastekriminull - noorte näitlejate nukumängukool
Intiimne laulukava ja laadateater
Nukumuusikal ja supershow
Igihaljad muinasjutud ja valmid
Hendrik Toompere debüüt lavastajana ja uudne näärilavastus
Tuhkurhobuse traagiline elukäik
"Pessi ja Illuusia" - armastus ja sõda
Edu Baltimaade festivalil Tallinnas
Nukker Näkineid ja lustlik Hiir
Uudne "Okasroosike"
Eesti Riikliku Nukuteatri kolm aastakümmet
Näidend inimese ja looduse suhetest
Eero Spriit külalislavastajana Nukuteatris
Rõõmsameelsed, poeetilised lavalood väikelastele
Shakespeare toob täiskasvanud publiku Nukuteatrisse
Taas algupärane dramaturgia
Teatriaasta täiskasvanuile
"Suveöö unenägu" lummab vaatajaid ja kriitikuid
Sirmiteater jääb
Tuglas aitab leida Eesti nukuteatri oma nägu
Ajas muutuv Gulliver
Mägramängust Kalevipojani
Absurdiklassikud nukuteatrisse
T. Å. Bringsværdi muinas-fantastiline nukunäidend
Leedulaste traagiline muinasjutt
Esimene jõuluetendus
Helle Laasi muinasjutuetendused
80-ndate aastate Nukuteater
90-ndad, muutuste aastad
Aguriga ja Agurita
Eero Spriit tuleb Nukuteatrisse
Nukuteatri suveõu
Repertuaar uueneb
"Faustike" ovaalsaalis
1990-ndate aastate teine pool
Uuslavastused suveõues
Eero Spriit lahkub ametist
Tuttavad muinasjututegelased
Nukuteater õpetab täiskasvanuile elutarkust
Trollid ja haldjad
Taas külalislavastajad
Debütandid Janno Põldma ja Evald Hermaküla
Nukuteatri lava jälle vanade tuttavate päralt
Evald Hermaküla võtab koorma kanda
Poolelijäänud töö viiakse lõpule
Tagasivaade 90-ndatele aastatele
Eesti Nukuteater taastab rahvusvahelised sidemed
Uus algus uuel sajandil
Sajandivahetus uute juhtidega
Andres Dvinjaninov riskib
Pilguheit tulevikku
Lõpetuseks
Allikaviited
Lisad
Eesti kutselise nukuteatri lavastusi aastail 1936-2004
Draamateater (1936-44 ja 1948-51)
Noorsooteater (1945-48)
Ugala (1948-51)
Kuressaare Teater (1949-51)
Vanemuine (1940 ja 1950)
Eesti Riiklik Nukuteater (1952-2004)
Lavastajad
Draamateater (1936-44 ja 1948-51)
Noorsooteater (1945-48)
Ugala (1948-51)
Kuressaare Teater (1949-51)
Vanemuine (1940 ja 1950)
Eesti Riiklik Nukuteater (1952-2004)
Kunstnikud
Draamateater (1936-44 ja 1948-51)
Noorsooteater (1945-48)
Ugala (1948-51)
Kuressaare Teater (1949-51)
Vanemuine (1940 ja 1950)
Eesti Riiklik Nukuteater (1952-2004)
Heliloojad, muusikalised kujundajad
Draamateater (1936-44 ja 1948-51)
Noorsooteater (1945-48)
Ugala (1948-51)
Kuressaare Teater (1949-51)
Vanemuine (1940 ja 1950)
Eesti Riiklik Nukuteater (1952-2004)
Eesti Riikliku Nukuteatri juhid 1952-2004
Eesti Riikliku Nukuteatri näitlejad 1952-2004
Aunimetused
Diplomeid, preemiaid
Festivale, külalisesinemisi, välissõite
Külalisnukuteatreid Eestis
Kauaaegsed töötajad ER Nukuteatris
Eesti Riikliku Nukuteatri töötajad 01.01.2002
Eesti Riikliku Nukuteatri töötajad 01.08.2004
Töötanud ER Nukuteatris
Isikunimede register
Ilmunud artikleid
Pildigalerii
Lühendid
CD abi-info
II osa. Eesti Riiklik Nukuteater

TÕUSUAASTAD (1956 – 1963)

ALGUPÄRASE REPERTUAARI OSATÄHTSUS SUURENEB

1960-ndate aastate alguses võib märgata algupärase repertuaari osatähtsuse suurenemist, teatri püüdu koondada enda ümber nn oma autorite ring. 1961. a esietendunud viiest lastelavastusest olid kolm eesti autorite teosed: O. Liigandi “œMatkal” , D. Normeti “œAareteotsijad” ja L. Tamme “œVäikemehe viperused” . Ja kuigi neis teostes oli märgatavaid ülesehituslikke puudusi, oli teatri püüd algupärase repertuaari loomiseks hinnatav.

L. Kalmet on tollases Nukuteatri tööd analüüsivas artiklis hinnanud nimetatud lavastustest huvitaivamaks Dagmar Normeti “œAareteotsijad” .433 Selles omapärases nukunäidendis olid lastele armsaks saanud raamatukangelased Toots, Kiir ja Tom Sawyer toodud kaasaega. Hulganisti humoorikaid seiku pakkus tõik, et igaüks neist tõi kaasa oma maailma, mistõttu nad hoopiski imelikult mõistsid uue aja olmet. Huvitav oli autoripoolne idee kõrvutada eri ajastutest ja keskkonnast pärit noori. Teoses oli L. Kalmeti arvamust mööda “œrõõmsat, teotahtelist elurütmi, mis kiskus kaasa nii noore kui ka vana” . Samas ta tõdes: “œSegab pikk ekspositsioon ja liigne sõnaohtrus. Nukuteatri omapära nõuab mõtte ja püüdluste edasiandmist rohkem tegevuse kui sõna kaudu.“œ434

“œAareteotsijad” tõi Nukuteatri lavale F. Veike. Lavastuse õnnestumisele aitas suuresti kaasa A. Pärdi muusika – leidlik, rõõmsameelne, hästi karaktereid tabav. Muusika täit mõjulepääsu aga takistas heli halb kvaliteet, kuna teatri magnetofon ja mikrofon olid vanad ja ei vastanud enam ka tollastele nõuetele.435 Huvitav oli R. Laidre kujundus. Laval oli raamat, mis tehti lahti ja sealt tulid välja “œKevade” ja “œTom Sawyeri” tegelased ning sattusid tänapäeva maailma. Inimnukkude kujundamisel oli märgata liigset realismiprintsiibi järgimist (eriti vanaema nuku puhul). Näitlejatöödest hindas kriitika õnnestunumaks alles oma esimesi rolle tegeva Malle Peedo (siis Peedov) energiast tulvil Sirje ning R. Kuremaa senistest lava-Tootsidest erineva omanäolise Joosep Tootsi.

Kooliteemaline oli ka L. Tamme nukunäidend “œVäikemehe viperused” , mis jutustas kolmanda klassi õpilase Mati “œpopipäevast.” Väikemeest mängis nii elavplaanis kui ka nukuga Malle Peedo, kellele see oli esimene suurroll. M. Peedo: “œMa olin siis niisugune trullakas ja väikest kasvu. Etendus algas nii, et mina pidin istuma saalis laste keskel. Parukas oli mul peas. Ja sealt minu lugu nagu algaski. Väikemees Matil olid nukud kaasas ja ta pani need sirmile. Ega seda tükki kerge teha olnud. Küll need lapsed saalis nügisid mind ja ütlesid, et see pole üldse meie kooli poiss. Aga eks nad etenduse lõpul ikka taipasid, et ma olen näitleja. Kui ma etenduse lõpul pidin saalist välja minema, siis terve see lastekari jooksis mulle järele. Ma katsusin, et oma nukukastiga minema sain. Väino Luup oli mul juba vastas, haaras kasti, jooksis ees, mina takka järele.“œ436

Vajadusest kaasajateemaliste algupäraste nukunäidendite järele kirjutas O. Liigand oma teise nukutüki “œMatkal” . Näidend jutustas kolme koolilapse suvevaheaja jalgrattamatkast ning oli kirjutatud olustikulises laadis. Sellest tulenevalt olid ka R. Laidre kangsüsteemis nukud realistlikud, vähe šaržeeritud. Lavastus ise jättis aga ühe kehva koolitunni mulje, jäädes oma kunstiliselt tasemelt küllaltki nõrgaks. Selles nukutükis üht koolipoissi mänginud V. Luubi mäletamist mööda see tükk ei saanudki valmis: “œSee oli ainuke lavastus, millega me läksime ringreisile nii, et meil polnud õieti tekstki peas. Kui mingi asi on poolik, siis ta ka jääb poolikuks. Kuna “œMatkal” oli valmimata töö, siis ringreisil lagunes ta niimoodi, et me ei saanud üldse seda kaua mängida. Selle lavastuse pärast oli meil lihtsalt häbi, me ei tahtnud etenduse lõppedes üldse sirmi ette kummardama minna ja katsusime, et ruttu esinemiskohast minema saime. Ma ei oska täpselt öelda, millest see tingitud oli, aga küllap sellest, et lavaproovide periood oli kuidagi ligadi-logadi. Igatahes see tükk läks ruttu repertuaarist välja. Me saime küll tekstid pähe, aga sellest enam midagi ei muutunud. Huvitavam meile endile oli aga lavastuse tehniline külg. Meie butafooride poolt olid need jalgrattad tehtud nii tõelised. Eeskujuks oli üks 30-ndate aastate marionettlavastusest pärit jalgratas. See oli väga peenelt tehtud. Kõik kodarad ja muud peened osad olid tal olemas. Ja selle järgi tehti veel kolm jalgratast. Nukud läksid jalgratta peale kohe nagu päris inimesed ja sõtkusid neid pedaale. Selle lavastuse juures läks kogu energia rohkem mehaanika peale ja kunstiline osa jäi selle võrra nõrgaks.” 437

Lavastusest “œMatkal” oli aga märksa kõrgemal kunstilisel tasemel J. Å vartsi “œNukkude linn” . Selle sündmustik toimus mänguasjade maailmas, kus tegelasteks on nukud, jonnipunnid, mänguloomad. Lastepärases vormis kirjutatud näidend peitis endas tegelikult eestlasi tollal valusalt puudutanud vabadusvõitluse ja sõltumatuse teema. Rottide väe näol oli antud vihje fašismile.438 Laval paiknevas mängumaailmas puhkes äge võitlus mänguasjade ja neile kallale tunginud rottide vahel, mis pakkus lastele küllaga põnevat kaasaelamist. F. Veike lavastuse suurimaks väärtuseks olid just need hea rütmitajuga loodud massistseenid. Paraku mõjus häirivalt lavastaja taotlustega vastuolus olev muusikavalik.439

ERN: ā€œNukkude linnā€¯ (J. Đvarts, 1961). Stseen lavastusest. Keskel Nukumeister ā€“ L. MƤgi.“œNukkude linna” lavastuses sündis mitmeid toredaid osatäitmisi. Kriitika on kiitnud L. Mägi sooja ja südamlikku Nukumeistrit, aga ka R. Kuremaa nüansirikkalt esitatud kurja Rottide Valitsejat ning L. Tui kahekeelset Siga-hoiukarpi. Hästi mängisid ka teised lavastuses osalenud näitlejad A. Silla, I. Kivirähk, H. Raa, L. Sibul, L. Tiisel, K. Renel, O. Paesüld, B. Mitt. Kojamees Pupsi mängis O. Liigand, hiljem ka R. Agur.

Huvitavatest massistseenidest ja osatäitmistest hoolimata jäi tervikmulje “œNukkude linna” lavastusest eklektiliseks. I. Kivirähk: “œSee etendus oli üldiselt üks sigri-migri: kohutavalt oli kisa ja kära, sagimist, tohutult nukke ja kribu-krabu. Mulle ei meeldinud see. Liiga kirju!” 440

Bulgaaria autori P. Mantševi nukunäidend “œJänkude kool” (lavastas Lo Tui) võlus eelkõige oma lihtsusega. Haaravalt ja lõbusalt oli selles kujutatud ühte koolilaste argipäeva, tõsi küll – jänkude koolis. Vahendajaks jänkulaste ja saali vahel oli Teadustaja – näitleja O. Paesüld, kellel tuli elavplaanis sirmi ees, raamat käes, suhelda nii jänkudega laval kui publikuga saalis.

Uno Leiese esiknäidendi “œBuratino lendab Kuule” nimitegelasest sai meie 60-ndate aastate Nukuteatri omamoodi sümbolkuju. Oli küll Buratinot juba varemgi kohatud nii Nukuteatris (Lo Tui “œBuratino “œteab kõik” ” ), televisioonis kui ka estraadilaval, kuid pärast U. Leiese näidendi esietendust 25. veebruaril 1962 aktiviseerub selle pika ninaga puupoisi tegevus veelgi. Buratinost saab ühtaegu ka Nukuteatri ettevõtmisi reklaamiv tele- ja raadioreporter ning ajakirjanik. Seda muidugi F. Veike abiga.

ERN: ā€œBuratino lendab Kuuleā€¯ (U. Leies, 1962). Stseen lavastusest.Publik võttis “œBuratino lendab Kuule” erakordselt soojalt vastu, ent kriitika märkas selles noore autori esimeses töös ka puudusi: “œTundub, et autoril pole piisanud leidlikkust ja fantaasiat kõigi sündmuste allutamiseks ideele. Läbielatud seiklused peaksid Buratinot suhteliselt üsna vähe veenma õppimise kasulikkuses, seda enam, et ta oma rumaluste tõttu rännakul eriti ei kannata. Sellest võimaluste kasutamata jätmisest on seda enam kahju, et autori lähtepunkt on hea, mõte ehtnukuteaterlik ning keskne kuju – Buratino – populaarne. Aga kuna populaarne, siis seda vastutusrikkam. Paraku on autor vähe meeles pidanud “œKuldvõtmekese” eeskuju, selle karakterite eredust, selle sündmuste ahelikku oskuslikult põimitud mõtteid. Ja siit tulevad ka küsimärgid, mis tekivad osal publikulgi. Kui Buratino on nii rumal, kuidas oskab ta filmi demonstreerida, kuidas tunneb ta kaamerat? Praegu on see lihtsalt efekt ja pealegi põhjendamatu efekt. Milleks too Sea tõotus, et ta esmakordselt peseb ennast puhtaks Kuu peal? Ja miks on autor jätnud kasutamata võimaluse, et Buratinol “œKuu peal” selgub, et ta Kuu peal ei olegi, miks ta laseb seda rabavat avastust Buratinol viimases pildis ainult muuseas deklareerida. /.../ Hea algus, poolik lahendus.” 441 Iga uue algupärase nukutüki lavalejõudmine oli neil aastail juba iseenesest rõõmustav fakt. Paraku jäi aga selle lavastuse tõeliseks kunstisündmuseks saamiseni parasjagu maad.

“œBuratino lendab Kuule” lavastusse oli autori tahtel toodud veel teisigi klassikalisi tegelaskujusid nagu Punamütsike ja Saabastega Kass. Viimasele oli antud õpetaja roll, Buratinost ja Punamütsikesest olid aga saanud klassikaaslased. Punamütsike paistis olevat virk ja usin õpilane, Buratino aga nagu Tolstoilgi parasjagu vallatu, parasjagu laiskvorst ja põikpea. Seega siis kasutas U. Leies tollal küllalt levinud lähtepunkti – klassikalistest muinasjuttudest või teistest tuntud teostest pärit tegelaskujude tänapäeva toomist. Et 1961. aastal oli vene kosmonaut Juri Gagarin esimese inimesena maailmas sooritanud lennu ümber Maa ja seda teadis iga pisemgi mudilane, siis kiskus ka Nukuteatri Buratino süda enam kosmose avarustesse kui maapealsesse kooli A-d ja B-d veerima. Buratino otsustas lennata Kuule, kus kindlasti pole koole ja kus õpetajad oma küsimustega tema pead ei vaeva. Buratinot mängisid nii F. Veike kui ka V. Luup. Sealjuures kasutasid mõlemad juba varasematest F. Veike sooloesinemistest tuntud Buratino kõnemaneeri. Kriitik E. Kail on Buratino teise osatäitja V. Luubi töö kohta kirjutanud: “œNäitleja tabab üsna hästi Ferdinand Veikese poolt loodud Buratino kuulsat häält ja kõnemaneeri, kuid suuremat tähelepanu tuleks eeskätt pöörata kõne selgusele – kuuldavusele /.../. Seevastu nukukäsitsus on laitmatu: Buratino on elav ja liikuv.” 442 V. Luup: “œÜks osa, millele ma uhke olin, oli Buratino osa. Ja uhke olin ma sellepärast, et ma suutsin seda rolli mängida pärast seda, kui Buratino oli F. Veike poolt juba nii populaarseks mängitud ja niivõrd iseloomulik oli see krõbin, mis ta häälega tegi. Minule anti see osa vist ainult sellepärast, et ma suutsin F. Veiket järele teha. Ja lõpuks ma saavutasin Buratinona niisuguse meisterlikkuse, et isegi kui ma seda televisioonis tegin (Veike oli ise kas haige või kusagil ära), isegi F. Veike abikaasa ei tundnud ära /.../. Buratinot oli omajagu huvitav mängida. Aga eks see osa tegi mulle külge ka mingisuguse stamphääle, mis võib-olla isegi praegu lööb kusagil välja. Näitlejale on teatud mõttes hukatuseks, kui ta saab mängida mõnd väga populaarset osa. Siis jääb see eluks ajaks külge. Sellest on väga raske välja saada. Ma olen muidugi püüdnud sellest eemalduda. Vahel ma seda Buratinot enese juures märkan, aga võib-olla märkavad teised palju rohkem.” 443 I. Kivirähk on oma lavapartneri osatäitmise iseloomustamisel öelnud: “œVäino Luup oli seal lihtsalt suurepärane! Väino on ju eriliselt hea nukunäitleja! Ta liigutas seda nukku tohutult detailselt /.../. Mina mängisin seal Punamütsikest ja Jänest. Punamütsikese nukk mulle ei meeldinud ja ma palusin ning R. Laidre tegi mulle uue nuku. Ega Laidre ei olnud selline väga rahulik kunstnik, vaid ta väga kergesti vihastas, väga kergesti solvus, kui sa talle mingi märkuse tegid. Aga töövõime oli tal suur.” 444

Kriitik E. Kaili hinnang R. Kuremaa lavastajatööle, R. Laidre kujundusele ning J. Koha meloodilistele lauludele oli üldjoontes positiivne. Laidre kujundatud nukkudest olid ilmekamad roosa kõhukas siga, ehmunud silmadega jänku, hiiliva olekuga rebane ja elava loomuga kikk-kõrvaline kutsu.445

ERN: ā€œKalevipoja sÅ‘it maailma otsaā€¯ (J. Kangilaski, 1962). Vasakult: lavastaja F. Veike ja autor J. Kangilaski.Eesti rahvuseepose “œKalevipoeg” sajanda aastapäeva tähistamiseks esietendus Nukuteatris J. Kangilaski värssnäidend “œKalevipoja sõit maailma otsa” J. Kangilaski võttis oma näidendi süžee aluseks ainult ühe peatüki eeposest. Sealjuures oli autor oskuslikult konkretiseerinud tegevust ning teravdanud karaktereid, nii et kogu lugu omandas “œüsnagi tervikliku ning sealjuures nukuliku vormi” .446 F. Veike: “œValisime nukulava jaoks eeposest ainult ühe terviklikuma – 16. loo “œTeekond maailma otsa” , kus Kalevipoeg eesmärgi saavutamiseks ei karda mingeid raskusi. Näidend on kirjutatud rohke tekstiga ja huvitavas värsivormis. Kuid pearõhu tahaksime siiski asetada tegevusele. Nukke on alati huvitavam vaadelda tegutsemas kui kõnelemas.” 447

Probleemiks J. Kangilaski näidendi lavaletoomisel oli, et nukuga tuli edasi anda rahvuskangelase jõudu ja energiat, aga samal ajal ka küllaldast liikuvust, ilma et kogu see kooslus muutuks naeruväärseks. “œKalevipoeg” oli uudseks katsetuseks kujundlikus stiilis. Kuna laval oli ikkagi kangelane, siis otsustati kujunduses lähtuda rangejoonelistest skulptuuri-võtetest. Lavastuse tegelased olid justkui puust välja tahutud ja kindlameelsete ilmetega nukud. Sarvikute riukalisus ja pahelisus oli rõhutatud ka nende väliskuju nurgelisuses.

“œKalevipoja sõit maailma otsa” oli omas ajas suurejooneline fantaasiaküllane lavastus. Selles ei peetud vajalikuks süüvida üksiktegelaste karakteritesse, vaid seati esiplaanile rohketel lavastuslikel efektidel põhinevad massistseenid. Suurt osa trupist hõlmanud lavastuse keskseid osi mängisid O. Paesüld (Kalevipoeg), K. Renel (Sulevipoeg), O. Liigand (Olevipoeg), R. Kuremaa (Kannupoiss).

ERN: ā€œKalevipoja sÅ‘it maailma otsaā€¯ (J. Kangilaski, 1962). Nukk Kalevipoeg (O. PaesĆ¼ld).Lavastustega “œKalevipoja sõit maailma otsa” ja “œBuratino lendab Kuule” võttis Eesti NSV Riiklik Nukuteater osa Moskvas 24.–31. mail 1962 toimunud üleliidulisest nukuteatrite festivali finaalvoorust. Moskvasse pääses tollase Nõukogude Liidu sajast nukuteatrist kuusteist. Viit nendest autasustati esimese järgu diplomiga, nende seas ka Eesti Nukuteatrit. Ühtlasi kinnitati Eesti Nukuteater ülemaailmse nukuteatrite festivali kandidaadiks.

Festivalietendusi jälginud kriitikute arvates oli katsetus tuua kangelaseepos nukulavale esimeseks õnnestumiseks kogu Nõukogude Liidus. Seniseid bõliinade lavastusi vene nukuteatrites hinnati ebaõnnestunuteks. “œTe näitasite tee, kuidas tuleb lavastada kangelaseepost nukkudega. Olen ammu unistanud võimalusest vene bõliinasid nukulavale tuua. Nüüd julgen asuda oma kavatsuste realiseerimisele” , lausus Moskva Nukuteatri peanäitejuht Gromov.448 Sergei Obraztsov aga oli ülimalt vaimustatud lavastusest “œBuratino lendab Kuule.” Tema arvamine oli, et just niisuguse lihtsakoelise dramaturgia ja tinglike lavastuslike võtete najal ongi võimalik selgitada lastele kaasaegset teemat. S. Obraztsov: “œMulle meeldis teie etendus eriti seepärast, et sel on puhas aadress, et see on määratud lastele, lahendatud lastepäraselt, lihtsalt ja lakooniliselt. Väga hea!” 449

Edasi

 

Converted from CHM to HTML with chm2web Pro 2.85 (unicode)