II osa. Eesti Riiklik Nukuteater |
NUKUTEATER KUUENDA JA SEITSMENDA AASTAKÜMNE
VAHETUSEL (1968 – 1972)
UNO LEIES LAVASTAB OMA NÄIDENDI
Uno Leiese “Naljakas
pomm” jätkas 60-ndate aastate repertuaaripildis tooni andnud
nukukomöödiate rida. Oma nukuteatriaastate näitlejakogemuse
najal tajus U. Leies teistest eesti kirjameestest ilmselt kõige
paremini publiku ja kriitikute maitset ning seda ka tollase NSV
Liidu mastaape silmas pidades. Olid ju tema nukunäidendid läinud
n-ö üleliidulisele areenile ning seal populaarsust ja heakskiitu
võitnud. Need olid lihtsad, lõbusad ja muidugi leidus nendes
midagi õpetlikku. Sel ajal vägagi olulist eakohasuse printsiipi
järgides ei püütud aga tungida kuigivõrd probleemide
sügavusse, nakatava huumori kõrval jätkus vähem ruumi
poeetilisele maailmanägemisele.
Nii oli ka U. Leiese “Naljakas
pomm” eeskätt just mudilastükk nii oma problemaatika lihtsuse
kui ka ülesehituse poolest. Lavastas autor ise. See oli tema
esimene lavastus Nukuteatris, ent televisioonist olid tal selleks
ajaks juba režissöörikogemused olemas. “Lavastaja Leies pole
autor Leiesele alla jäänud, vaid vastupidi – lavastanud
näidendi huvitavamaks, kui see lugemisel tundus. Lugemisel ei
paistnud see tore huumor, mis praegu lavastusest vastu särab.
Lavastus on täpse aadressiga ning selle kõik mõtted ja
situatsioonid tunduvad hästi mudilasteni jõudvat. Nad
lustivad algusest lõpuni. Lavastaja pole mitte niivõrd otsinud
mingeid erilisi lavastuslikke “nippe” , kui asetanud pearõhu
tööle näitlejatega. Nii filigraanset karakteriloomingut pole
juba mõnda aega Nukuteatri laval näinud. Õnnestunud nukkudele
(kunstnik Jutta Maisaar, kunstnik-skulptor Elsa Startšenko) on näitlejad seekord sügavalt
silma vaadanud, loonud meeldejäävad karakterid, liigutavad nukke
puhtalt, täpselt ja orgaaniliselt. Näitlejate mängus tundub
olevat palju loomisrõõmu,“ nentis R. Reiljan heakskiitvalt.589
Ka D. Normet tõstis oma arvustuses esile huvitavaid
näitlejatöid: “Ärahirmutatud ja pisut kohtlane Jänes, kes
Konna ees on hästi alandlik ja vagur, muutub “metsavalitseja”
selja taga kuraasikaks, uljaks ja pilkehimuliseks, et siis
“pommi” silmates uuesti kössi vajuda ja traagilise näoga puu
najal võbiseda. Nüansirikka mänguga toob Meta Jürgo Jänku kõik mõtte- ja tundevarjundid
selgelt esile. Fikseerib tema meeleolusid ilmekate, täpsete
poosidega. Rõõmustab Nukuteatri õppestuudio kasvandiku Harry Gustavsoni näitlejatöö: kaks “pommi” pluss
mutionu. Tünnil pole ei käsi ega jalgu, kuid ometi õnnestus
Harry Gustavsonil luua huvitav, temperamentne ” pomm” . Tema
käsutuses on väljendusvahendeist näitleja oma hääl, tünni
külge kinnitatud nina ja silmade keerutamine, “pommi”
liikumine-vaarumine küljelt küljele ja selle meeleolu kajastav
terav rütmiline koputamine. Kaks “pommi” (üks veetünnist,
teine värvinõust valmistatud), kaks eri karakterit – nii
liikumises kui ka hääles. Huvitavaks nukunäitlejaks on kujunemas
teine Nukuteatri õppestuudio kasvandik – Helle Laas. Tema tööd iseloomustab kuju psühholoogia
tähelepanelik jälgimine, kuju mõttekäikude täpne väljendamine
nuku mängus. Tema Rebane on lipitseja ja keelekandja, kuid
avaldades metsvalitsejale Konnale ülimat lugupidamist, kostavad
Rebase häälest ometi pilklikud toonid Konna aadressil. Huvitav on
jälgida, kuidas Helle Laasi Rebasel alati mõtlemine ütlemisele
eelneb.“590
Häid rolle oli “Naljakas pommis” teisigi. Iseloomulik oli
Oskar Liigandi Konn “oma täispuhutuses ja
valitsemishimus” .591 Huvitava karakteri lõi ka Olaf Paesüld Karuna, “kelle välimuses oli midagi
puhhilikku, meelde jäi tema naer, päntajalakõnnak” .592 R. Reiljan märkis arvustuses veel mitmeid toredaid
stseene “nagu metsahümni laulmine, pesu kuivatamine, puulehtede
lugemine, korstnate puhastamine” .593
Lavakujunduses domineerisid J. Maisaarele omased kirkad värvitoonid. Muusika
(J. Koha) aga aitas tegelaste karaktereid
reljeefsemalt välja joonistada. “Siin on naljakas Konna
ülistuslaul, Konna ja Rebase nutulaul ja “pommi” tants.
Muusikaline koomika annab kogu etendusele reipa, lõbusa
tonaalsuse.” 594
|