NUKUTEATRI AJALUGU Prev Page Prev Page
Esileht
Saateks
Sissejuhatus
I osa. Algus
Eellugu
Esimestest Eesti alasid külastanud nukutruppidest
Esimesi katsetusi
Eesti nukuteatri sünd
August Libliku nukuteater (1933-1936)
Skupa teatrist ja tema külalisetenduste mõjust eesti nukuteatri arengule
Taavet Poska nukuteater
Eesti Draamateatri nukutrupp (1936-1944)
Eesti kutselise nukuteatri loomine
Õppereis Tšehhoslovakkiasse
Õpitu realiseerimine praktikas
Algupärane nukuseriaal
Nukutrupi ja repertuaari kujundamine
Draamateatri nukutrupp pärast juunipööret
Nukuteater sõja-aastail
Kutselise nukuteatri kujunemisaastate loomeolud ja iseloomulikud jooned
Riikliku Noorsooteatri nukuteater (1944-1948)
Nukuteater ümberkorraldusprotsessis
Visa tööga tehniliselt keeruliste suurlavastusteni
Kokkuvõtteks Noorsooteatri nukuteatri lühikesest, ent tulemusrikkast tööst
Nukuteater taas Draamateatri juures (1948-1951)
Uued ümberkorraldused teatrielus
"Reinuvader Rebane" Ferdinand Veike lavastajadebüüdiks
Moskva Riikliku Kesknukuteatri mõjust eesti nukuteatri arengule
Rahvuseepose kangelased nukulaval
Iseseisva Nukuteatri sündi ettevalmistavad lavastused
Nukumängust teistes linnades
Ugala nukuteater (1948-1951)
Kuressaare Teatri nukuteater (1949-1951)
Nukuteatritegemisest Tartus
II osa. Eesti Riiklik Nukuteater
Kujunemisaastad (1952-1955)
Iseseisva nukuteatri sünd
Repertuaari kujundamine
Tagasivaade esimesele tegevusaastale
Näitetrupi kujundamine
Klassikaline muinasjutt ajastu vaimus
Kriitika süüdistab teatrit pealiskaudsuses
Rahvuslik dramaturgia - täistabamus Nukuteatris
Nukuteater avab statsionaari
Puunukk Buratino üldise keskpärasuse taustal
Algusaastate kasvuraskused
Tõusuaastad (1956-1963)
Huvi rahvusliku dramaturgia vastu
Stiilipuhas klassikaline sirmiteater
Festivalidel Moskvas ja Bukarestis
Hooaeg pärast festivali
Stabiilne tööaasta
Itaallaste eeskujul ooper eesti nukulavale
Edu II rahvusvahelisel nukuteatrite festivalil Bukarestis
Esimene lavastus täiskasvanutele
Algupärase repertuaari osatähtsus suureneb
"Isand Seguini kitseke" - suure üldistusjõuga romantiline lavastus
Nukuteater koondab enda ümber autoriteringi
Rein Aguri esimene lavastus
Näitleja nukuteatris
Lavastaja nukuteatris
Kunstnik nukuteatris
Nukulavastuse muusikaline kujundus
Repertuaaripoliitika
Eesti nukunäitlejate õppestuudio
Ebastabiilsuse aastad (1964-1967)
Teater vajab muutusi
Repertuaaripilt mitmekesistub
Festivalitraditsiooni algus
"Olematu Odysseus" - pöördepunkt teatri kunstilises elus
F. Veike traditsiooniline nukuteater
Rein Agur oma teed otsimas
Raivo Laidre lahkumine Nukuteatrist
Nukuteater kuuenda ja seitsmenda aastakümne vahetusel (1968-1972)
Eesti teatri uuenemislaine haarab ka Nukuteatri
Eno Raud kirjutab Nukuteatrile
"Majake ratastel" ja "Memme musi" - edukad Riia festivalil
Uus Buratino
Õppestuudio lavastus
Uno Leies lavastab oma näidendi
Legend "Kurekesest ja Hernetondist"
Vallatu "Muinasjutt hiirepojast" ja süngevõitu "Lugu sepast"
Lood kutsikatest ja ahvidest
"Kaval-Ants ja Vanapagan" Rein Aguri noortetrupi algustähisena
Baltimaade nukuteatrite festival Kaunases 1971. aastal
Uno Leiese "Kiki ja Miki" ja Oskar Liigandi "Pikse pasun" - vastandliku nukutükid
Disney kangelased Väino Luubi lavastuses
Sirmiteater pakub uusi võimalusi
Kümnendivahetusele tagasi vaadates
Nukuteatri kuldsed seitsmekümnendad
Uus, avarduv nukuteater
"Muumimuinasjutu" avatud nukumäng
Nukuteatri poeetiline maailm
Jaan Urveti lavastajadebüüt Nukuteatris. Lihtsakoelised sirmilood
Eesti klassika nukulaval. Nukuteater avastab Illimari maailma
Mitmetasandiline, sümbolistlik nukuteater
Ferdinand Veike klassikaline sirmiteater
Hiirepoja ja elevandipoja uus lavaelu
Heljo Männi muinasjuttnäidend Helle Laasi lavastajadebüüdiks
Ferdinand Veike läheb kaasa avatud mänguga
Rein Aguri nukukompositsioon A. H. Tammsaare novellidest ja miniatuuridest
Helle Laasi lavastused
"Petja ja hunt" pakub improvisatsioonirõõmu
Ingo Normet ja Jaan Urvet - külalislavastajad Nukuteatris
Nukuteater ei ole ainult lasteteater
Veelkordne tagasipilk seitsmekümnendate aastate nukuteatrile
Rein Agur - eesti nukuteatri uuendaja
Nukuteater seitsmenda ja kaheksanda aastakümne vahetusel
Teatrisisesed vastuolud
"Tuhkatriinu" üllatav tõlgendus
Ferdinand Veike ühe loominguperioodi väärikas lõpp
Ferdinand Veike läbi kolleegide silmade
Ferdinand Veike mõtteid nukuteatrist
Kunstnik Jaak Vaus
Nukuteatri kaheksakümnendad aastad
Uus algus
Lastekriminull - noorte näitlejate nukumängukool
Intiimne laulukava ja laadateater
Nukumuusikal ja supershow
Igihaljad muinasjutud ja valmid
Hendrik Toompere debüüt lavastajana ja uudne näärilavastus
Tuhkurhobuse traagiline elukäik
"Pessi ja Illuusia" - armastus ja sõda
Edu Baltimaade festivalil Tallinnas
Nukker Näkineid ja lustlik Hiir
Uudne "Okasroosike"
Eesti Riikliku Nukuteatri kolm aastakümmet
Näidend inimese ja looduse suhetest
Eero Spriit külalislavastajana Nukuteatris
Rõõmsameelsed, poeetilised lavalood väikelastele
Shakespeare toob täiskasvanud publiku Nukuteatrisse
Taas algupärane dramaturgia
Teatriaasta täiskasvanuile
"Suveöö unenägu" lummab vaatajaid ja kriitikuid
Sirmiteater jääb
Tuglas aitab leida Eesti nukuteatri oma nägu
Ajas muutuv Gulliver
Mägramängust Kalevipojani
Absurdiklassikud nukuteatrisse
T. Å. Bringsværdi muinas-fantastiline nukunäidend
Leedulaste traagiline muinasjutt
Esimene jõuluetendus
Helle Laasi muinasjutuetendused
80-ndate aastate Nukuteater
90-ndad, muutuste aastad
Aguriga ja Agurita
Eero Spriit tuleb Nukuteatrisse
Nukuteatri suveõu
Repertuaar uueneb
"Faustike" ovaalsaalis
1990-ndate aastate teine pool
Uuslavastused suveõues
Eero Spriit lahkub ametist
Tuttavad muinasjututegelased
Nukuteater õpetab täiskasvanuile elutarkust
Trollid ja haldjad
Taas külalislavastajad
Debütandid Janno Põldma ja Evald Hermaküla
Nukuteatri lava jälle vanade tuttavate päralt
Evald Hermaküla võtab koorma kanda
Poolelijäänud töö viiakse lõpule
Tagasivaade 90-ndatele aastatele
Eesti Nukuteater taastab rahvusvahelised sidemed
Uus algus uuel sajandil
Sajandivahetus uute juhtidega
Andres Dvinjaninov riskib
Pilguheit tulevikku
Lõpetuseks
Allikaviited
Lisad
Eesti kutselise nukuteatri lavastusi aastail 1936-2004
Draamateater (1936-44 ja 1948-51)
Noorsooteater (1945-48)
Ugala (1948-51)
Kuressaare Teater (1949-51)
Vanemuine (1940 ja 1950)
Eesti Riiklik Nukuteater (1952-2004)
Lavastajad
Draamateater (1936-44 ja 1948-51)
Noorsooteater (1945-48)
Ugala (1948-51)
Kuressaare Teater (1949-51)
Vanemuine (1940 ja 1950)
Eesti Riiklik Nukuteater (1952-2004)
Kunstnikud
Draamateater (1936-44 ja 1948-51)
Noorsooteater (1945-48)
Ugala (1948-51)
Kuressaare Teater (1949-51)
Vanemuine (1940 ja 1950)
Eesti Riiklik Nukuteater (1952-2004)
Heliloojad, muusikalised kujundajad
Draamateater (1936-44 ja 1948-51)
Noorsooteater (1945-48)
Ugala (1948-51)
Kuressaare Teater (1949-51)
Vanemuine (1940 ja 1950)
Eesti Riiklik Nukuteater (1952-2004)
Eesti Riikliku Nukuteatri juhid 1952-2004
Eesti Riikliku Nukuteatri näitlejad 1952-2004
Aunimetused
Diplomeid, preemiaid
Festivale, külalisesinemisi, välissõite
Külalisnukuteatreid Eestis
Kauaaegsed töötajad ER Nukuteatris
Eesti Riikliku Nukuteatri töötajad 01.01.2002
Eesti Riikliku Nukuteatri töötajad 01.08.2004
Töötanud ER Nukuteatris
Isikunimede register
Ilmunud artikleid
Pildigalerii
Lühendid
CD abi-info
I osa. Algus

EESTI NUKUTEATRI SÜND

TAAVET POSKA NUKUTEATER (1936 – 1940)

Taavet Poska, mitmekülgsete huvidega mees, keda kolmekümnendatel aastatel Eesti teatriringkondades hästi tunti, oli elukutselt fotograaf ning ametilt muuseumitöötaja, kelle meelisharrastuseks olid teater ja muusika. Tal olid professionaalsel tasemel näitlejavõimed ja nii mõnigi kord esines ta Estonia ja Draamastuudio teatri laval. Südamelähedasteks kujunesid talle esinemised lastele. Sestap mängiski ta kaasa peaaegu kõigis Draamastuudio teatri poolt noorsoole määratud lavastustes. Ühtlasi kirjutas ta teatrite tellimusel segakavade tarbeks lühinäidendeid ja sketše. Veel vana mehena konstrueeris T. Poska uut tüüpi kandle, millel mängimise saladusi oli lastel eelkäijatega võrreldes hõlpsam omandada. Omaloodud muusikariistal musitseerimist õpetas T. Poska nii Tartu kui ka Tallinna koolides.44

Oma teatri tekkeloo kohta kirjutas Poska, et kui ta näinud Estonias prof. Skupa nukuteatri etendusi, sattunud ta neist lausa vaimustusse. Sam Siiraku ettepanekusse teha oma väike nukulava ja mängida koolides suhtus ta siiski esialgu kahtlevalt: “œDraamateater juba teeb, ütlesin mina. Selleks on vaja ruumi ja – raha on vaja, mille eest kõike osta. Et te Helmaga  juba mängida oskate, sellest üksi on vähe. Sinnapaika see jutt ka lõppes.” 45

S. Siirak nukuetendusel. Sam Siirak ühes oma naise Helmaga teenis elatusraha nukkudega reklaami tegemisest riidepoe vaateaknal. Selle tarvis oli kaupluse omanik omalt poolt lasknud Tallinna Kunsttööstuskoolis nägusad marionetid teha. Ühest niisugusest etteastest 1935. a kirjutas Taavet Poska: “œKord nägin Valli tänavas riidekaupluse ees rahvasumma, kõigil kaelad õieli. Mis sääl on? Nukumäng! Saabastega Kass mängib suupilli, tema ees tantsib Miki-Hiir, pealtvaatajana istub nurgas koer Bonzu. Kõik Disney piltidelt hästi tuntud tegelased. Kui Miki tantsu lõpetab, tuleb rammumees pommidega, seejärel baleriin, kes istub trapetsile, mis üles tõmmatakse. Nüüd on ta tsirkuse turnija. Rahvas vaatas seda etendust suure huviga.” 46 “œMõne aja pärast osutus aga pakutav nukureklaam iganenuks. Kaupmees katkestas Siirakuga lepingu ning kinkis nukud talle. Siirak tõi nukud Poska juurde sooviga, et Poska nendele nukkudele näidendi kirjutaks.” 47 Pärast järjekordset kõhklemist (“œMis asja ma oskan neile viiele nukule tükiks kirjutada. /.../ Lapsed on ju väga nõudlik publik. Oskar Luts võiks küll head nukutükki kirjutada, minul seda annet pole.” 48) kirjutaski Poska katseks kümneminutilise kestusega kometitüki “œKiki kosilane” . “œMarionetid, milledele sai mainitud tükk kirjutatud, olid Miki-Hiir, unise näoga koer, sale lõnguslik kass, sinitriibulises sportsärgis rammumees ja kena kauboiriietuses tütarlaps.” 49 Sisult oli ” Kiki kosilane” üsnagi algeline. Tegu oli juba suurelt lavalt teada-tuntud n-ö traditsioonilise armastuskolmnurgaga. Vahe oli vaid selles, et tegelasteks olid nüüd loomnukud. T. Poska meenutab: “œKikil (kassipreili) oli armsam Miki (kass), kes rõdu juures temaga kurameerimas käis. Tädi Miitsu (ainult nimetatud) tahtvat aga Kikit naiseks anda rikkale Tossile. Sellest konflikt. Kui lavale tuleb võimas kõuts, peab hiirekene pagema. Bonzu (koer) abi ja kavalusega saavutab Kiki võidu. Ta laseb aknast alla nöörredeli ja Miki üles ronimisega ongi lool lõpp.” 50 Kiki, kes pidi mängima oma kassitädi suvila rõduaknal, oli T. Poska valmistatud nukkudest esimene ja sealjuures mitte marionett, vaid käpiknukk. Seda proovitükki harjutati ja mängiti Vene tänaval Pedagoogilise seminari klassiruumis. Katseetendus toimus 1936. a sügissuvel. Esietenduse publikuks olid sellesama seminari harjutusklassi õpilased ja õpetajad ning veel mõned külalised. Poska on meenutanud: “œKikit mängis Helma Siirak nii innukalt ja ehtsa temperamendiga, et võisime Samiga öelda: Helma on selle osaga oma talendi avastanud.” 51 Teistes osades esinesid Taavet Poska ja Sam Siirak. Katseetenduse õnnestumine innustas ja julgustas Poskat ja Siirakuid tööd jätkama.

Järgmisena asuti ette valmistama jõuluetendust. Kuna nukuteatrile temaatikalt sobilik repertuaar puudus, tuli T. Poskal siingi sulg pihku haarata ja lavatükk kirja panna. Nii ta kirjutaski nüüd juba pikema, n-ö täismõõdulist etendust välja andva nukunäidendi “œMiki-spordimarssal” . Poskale oli selle näidendi kirjutamisel aluseks C. R. Jakobsoni kooliraamatust loetud lugu “œLogardite riik” (saksa muinasjutu “œSchlaraffenland” tõlge).52 Selle loo süžee oli “œKiki kosilase” omaga võrreldes märksa keerulisem ja T. Poska oli näidendi tarvis omalt poolt nii mõndagi juurde lisanud. Nii oli sisse toodud ka tolle aja kohane poliitiline moment – üle lava lendab Saksa haakristiga sõjalennuk. Näidendi lõpul tuli lavale veel ka Jõuluvana. Ta otsis artiste, kes laste rõõmuks näitemängu mängiks. Seejärel anti nukukontsert.

Nukulava selle lavastuse tarvis ehitas kunstilembene tisler Ain Jurison (hiljem Jürisoo). (Jürisoo oli tuntud ka kui laulumees, kes asutas noortekvartette. Ta hukkus sõja ajal metsatööl tööpataljonis.) Lava laiuseks sai 2,2 meetrit ja sügavuseks 80 cm, mis oli suurem kui senistel laadaetendustel. Lisaks pikenes ka nukkude niidistik. Dekoratsioonid valmistas A. Laikmaa juures õppinud kunstnik Erna Brinkmann, kes oli maalinud ka “œKiki kosilase” dekoratsioonid. Marionettide kered tegi Jurison. papjeemašeest pead tegi Poska ise. Kostümeeris Helma Siirak. Hiljem valmistas marionettide päid ka puunikerdaja Kruus. Tänu sellele, et T. Poska klaverisaatja Meeta Terri oli 5. lasteaias kasvataja, saadi proovideks kasutada ruumi selle lasteaia ärklikorrusel. Üüriks anti kolm nädalat enne jõule etendus selle lasteaia kasvandikele ja nende vanematele.

T. Poska ja S. Siiraku nukuteatri tegelasi: (vasakult) Ain Jurison, Karin Poller, Taavet Poska, Alice Kaktus (MƤgi).Poska ja Siirakud sõlmisid teatrikirjastuse omaniku Taavet Mutsu ja Ain Jürisoo juuresolekul suulise koostöölepingu. Siirakute poolt oli nende töö ja viis marionetti. Sam Siiraku hooleks jäi ka reklaam ja suhtlemine etenduse tellijatega. Lisaks valmistas ta veel nukke. Poska poolt oli lava ja samuti viis marionetti, pluss veel näidend ja selle lavastamine. Kompanjonide lahkumineku korral pidid nad omalt poolt kaasatoodud ainelise vara (ka näidendi) endaga kaasa viima. Tulude ülejääk jagati iga etenduse järel pooleks. Naisosade mängijaiks palkas Poska teatrikooli lõpetanud Alice Kaktuse (hiljem Mägi) ja Karin Polleri. Nemad said proovitasu ja edaspidi mängutasu iga etenduse pealt. Helma ja Sam Siirak töötasid näitlejatena nii Poska teatris kui ka Draamastuudio teatris. Teatri palgale võeti ka Ain Jürisoo, kes ühtaegu pidi täitma nii lavameistri kui näitleja kohustusi.53

Eesti Tarvitajate Ühisuse (ETK) kultuuriosakond, mille esinaine oli Alma Ostra-Oinas, sai Poska teatri esimeseks tellijaks. Selle osakonna tellimusel anti kaks jõuluetendust lastele. Esimene etendus toimus üks nädal enne jõule 1936. a Tallinna Börsisaalis, teine aga Estonia kontserdisaalis. Viimases taheti tellija soovil lisaks nukuetendusele näha ka lühinäidendit elavas plaanis, milles osaleksid kaks A. Oinase tütart, kes õppisid tantsu Gerd Neggo stuudios. Selleks kirjutas ja lavastas T. Poska metsamuinasloolise pala “œRebasememme jõuluõhtu” . Selles oli laulu ja tantsu, nii nagu tellija soovis. Hiljem asendati lavastuses osalenud Jõuluvana “œlasteteatri režissööriga” , kes otsib endale artiste. Etenduste andmist jätkati aga koolides. Õpetajaskond oli nukuetendustest enamasti väga huvitatud.

Suve hakul jätkasid Helma ja Sam Siirak nukkudega esinemist, rännates mööda Eesti maarajoone. Nad mängisid väikese kaheinimese nukusirmi taga ühe saksa jutukese alusel ettevalmistatud väheste tegelastega nukutükki.

Filmimees Voldemar Pätsi lell Peeter Päts oli Eesti Parkidevalitsuse direktor. Ta elas Kadriorus lossi lähedal asuvas majas. Tema soovitusel hakkas T. Poska 1938. a suvel Kardioru parki ehitama teatrikioskit, et anda suviseid vabaõhu nukuetendusi. Juuli keskpaiku oli selle aja nukulava vajadusi arvestav teatrikiosk valmis. Selleks, et laval räägitav ka “œrohelisse” vaatesaali kostaks, peideti puuvõradesse valjuhääldid, lavale aga näitlejate tarvis mikrofonid. Tehtud laenu eest ostis T. Poska tollel ajal kalli elektrigrammofoni “œPhilips” , et siis inimesi grammofonimuusikaga ligi meelitada. Ain Jürisoo luges mikrofoni ees teatrit reklaamivaid värsse.54 Suviste etenduste tarvis täiustati veel nukuliikumise tehnilist külge. Kui varem olid nukuniidid sõlmitud ainult ühe ristpuuga, mis võimaldas vaid nuku käimisliigutusi, siis nüüd hakati töötama juba kahe ja kolme ristpuuga, mis võimaldasid ka käte ja muude kehaosade liigutamist.55

Esialgu mängiti Kadrioru noortepargi vabaõhu nukuteatris juba tuntud kolmevaatuselist seiklusnäidendit “œSpordimarssal” (seni “œMiki spordimarssali” nime all) ja seejärel kolmest ühevaatuselisest naljamängust koosnevat etendust, kus varem mängitud “œväikesele naiivsele armuloole “œKiki kosilane” lisanduvad “œElevant ja rätsep” ning “œVana Vunts noortepargi basseinis” . ” Elevant ja rätsep” on lugu maiast elevandist ja koomilisest rätsepast, mis on tuntud endisaegsete koolilugemike kaudu.” 56 Etendus kestis ligi 1,5 tundi. Kõigi noortepargi etenduste lavastajaks ja autoriks oli T. Poska ise, kasutades pseudonüümi Taio Vari.57

T. Poska Kadrioru Noortepargi Nukuteater töötas ühtejärge kaks suve. Et tol ajal oli avalikkuse tähelepanu keskpunktis Kadrioru nõlvakul asetsev loomaaed, siis otsustas ka T. Poska vastavateemalise “œsegaeeskava” kirjutada. 1939. a suvine hooaeg Kadriorus avatigi 18. mail kolmevaatuselise groteskiga “œAvatakse loomaaed” . “œTükk näitab šaržeeritud kujul inimlikku loomaaeda, milles esinevad naljakates olukordades meile hästi tuntud tüübid: Seltskonnalõvi, Moeahv, Hädavares, Kodukana, Raadiojänes, Kirikurott, milliseid “œarmsaid tuttavaid” tervitas publik nende ilmudes lavale suure lõbuga. /.../ Kõik nad igatsevad pääseda avatavasse loomaaeda, mugavale elule. Pärast veidraid sisseastumiskatseid tuleb neil uues kodus läbi elada suuri üllatusi, sest – kõik ei ole kuld, mis hiilgab. Viimaks kõigist põlatud Kolumats avastab Aafrika-hädaohu, mis neid varitseb, ja lõbusas tujus saabub hea lõpp.” 58 “œAvatakse loomaaed” oli adresseeritud peaasjalikult täiskasvanud publikule. Muidugi vaatasid seda ka lapsed.

“œAvatakse loomaaed” oli esimeseks sammuks nukuteatrile omase suurema tinglikkuse suunas. Selle lavastusega jõuti lihtsatest meelelahutuslikest jantidest kunstiväärtuslikuma groteski- ja satiiriteatri juurde. Et nimetatud etenduses oli nukke juba rohkem ja mõnega neist oli tarvis ka kahekesi mängida, siis võttis T. Poska oma truppi veel Draamateatri näitleja Maie Suuralliku ning nukuliigutajaiks Alliku nimelise tütarlapse ja kaks poissi. Etendust “œAvatakse loomaaed” mängiti Kadrioru noortepargis menukalt kuni sügiseni – nii kaua kui ilmad seda võimaldasid.

Et teatritegemist intensiivsemaks muuta, ehitas T. Poska 1938. aastal nn Tubateatri. See oli nukuteater kahes kohvris. Lahtipakkimisel moodustus ühest kohvrist marionett-teatri lava, teisest sild näitlejate jaoks. Ühes toas olid tegelased, teises publik. Kahe toa vaheline ukseava jäi lavaraamiks. Etendusi anti tellimise peale kodudes, kus tähistati laste sünnipäevi või muid perekondlikke sündmusi. Lavastuseks oli tuntud muinasjutu “œPunamütsike” instseneering.59

Taavet Poska teater “œPillerkaar” oli poolkutseline nukuteater nagu varem tegutsenud A. Libliku nukuteatergi. Peaasjalikult meelelahutuslik ja estraadiliku kallakuga teater seadis oma peaeesmärgiks vaatajaskonna lõbujanu kustutamise. Eriti hinnati seda nukuteatrit aga kui lõbustus- ja kasvatusvahendit lastele.

Nii Poska kui ka Siirak pidasid oma nukuteatri oluliseks plussiks ringreiside väiksemat kulukust võrreldes tavalise teatriga. Aga juba osati näha ka neid suuri võimalusi heli- ja valgusillusioonide loomisel, mis tavalises teatris on piiratud.

Oma teatritöö põhimõtetest on Poska kõnelnud järgmist: “œPeaasi on, et selle väikese olendi (nuku) ja näitleja vahel tekiks kontakt, et näitleja mõistaks ja valitseks oma nukku ja tema võimalusi liikumiseks. Seda saadakse ainult rütmi abil. Harjutustel paneme grammofoni käima ja tegelane peab nii kaua teksti sisse õppima, et nuku liigutus ja ülal öeldud näitleja sõna langeksid ühte.” 60

T. Poska nukuteater: 3-vaatuseline nukunƤidend ā€œMuti onuā€¯ (T. Poska, 1937). Stseen 2. vaatusest. Etendus Tƶƶstus-Kaubanduskojas.Kui A. Libliku teatri nukkude kujunduslik ja mänguline külg kaldusid naturalismi, siis T. Poska püüdles prof. J. Skupa teatri eeskujul tinglikkuse poole. T. Poska teatri nukud polnud enam lihtsalt inimeste ja loomade väikesed koopiad nukulaval, vaid märksa tinglikumad, üldistatumad, üksjagu kentsakad marionetid. Ent nagu fotodelt näha, on nendegi nukkude puhul pööratud liigselt tähelepanu pisidetailidele (lipsukesed, pitsikesed, peened riidemustrid jne.). Võttes mõõtu viimastest moeuudistest, valmistas H. Siirak nukkudele peensusteni väljaõmmeldud detailikestega kostüümid. Kõik see lähtus talle omasest hoolest ja armastusest nukkude kui mängulise põhielemendi vastu.

Hinnata tuleb T. Poska püüdu kasutada vastavalt olukorrale nukuteatri eri vorme, st tubateatrit ja vabaõhu nukuteatrit. Nii nagu mainivad tolleaegsed ajalehed Vaba Maa, Päevaleht ja Rahvaleht, oli Kadrioru Noortepargi Vabaõhu Nukuteatri külastatavus väga suur ja seda eriti täiskasvanute hulgas.

T. Poska nukuteatri etendus: stseen vaalajahist.Taavet Poska nukuteater “œPillerkaar” eksisteeris kuni 1940. aasta juunisündmusteni, mil kõik eraettevõtted natsionaliseeriti. Ka Poska teatri vara anti üle Eesti Draamateatrile. T. Poska ise määrati Eesti Draamateatri nukutrupi kirjandusala juhatajaks, tema teatri näitlejad aga Draamateatri palgalisteks näitlejateks.61

Saksa okupatsiooni ajal, mil 1940. aastal natsionaliseeritud varad nende endistele omanikele tagastati, anti ka T. Poskale käsk oma nukuteatri vara Draamateatrist ära viia. Selle nukuteatriatribuutika sai T. Poska paigutada filmimees Konstantin Märska fotoateljee “œKiirfoto” ehk lühendatult “œKifo” tühja tuppa. Neid kasutada aga T. Poska ei saanud, sest Sam Siirak oli selleks ajaks juba surnud ja Helma Siirak tegeles õmblustööga.

Viimase katse nukuteater taastada tegi T. Poska näitleja Aleksander Satsi ettepanekul. Tollane Rahvakasvatuse Keskmaja pakkus selleks otstarbeks välja endise Tööstus-Kaubanduskoja saali Pikal tänaval. Saal oli nagu loodud nukuteatri jaoks. Suureks plussiks oli ka avar proovituba selle kõrval. T. Poska meenutab: “œViisime kraami sinna. Mida mängida? Ei mitte seda, mis te soovite, vaid mis kästakse, vastas eesti keelt valdav sonderführer. Vaat kus pauk! Me mängisime ju lastele, ütlesin. Jaa, muidugi, vastati lahkesti ja anti vaadata-valida lastejutukesi instseneerimiseks. /..../ Instseneerisin siis ära kaks lühijutukest, tegime nukke, milleks Aleks (Aleksander Sats) kah meister oli, ja mängisime. Kuid puudus peategelane – publik. Rahvas oli tüdinenud sellest ümberkasvatamise virvarrist, oli umbusklik. Varsti tuli jälle käsk ruum vabastada, sest sinna tuleb üks näitus. Vedasime kõik vara tagasi “œKifosse” . Sellest ettevõtmisest jäi ainult jälg tegevusraamatusse ja mängitud tükkide tekstid. /.../ Pommitamisel sai “œKifo” täistabamuse ja põles maani maha koos mu nukuteatriga. See oli tema uhke lõpp. Nüüd on sellel kohal kino “œSõprus” . Sellega lõppes minu osalemine eesti nukuteatris, mida on nimetatud poolkutseliseks.” 62

Ent nukuteatrit tegi Taavet Poska ka aastail 1954 – 1963, olles represseerituna asumisel Karagandas. Taavet Poska suri 102-aastasena 15. detsembril 1998.

Edasi

 

Converted from CHM to HTML with chm2web Pro 2.85 (unicode)