EESTI NUKUTEATRI SÜND
TAAVET POSKA NUKUTEATER (1936 – 1940)
Taavet Poska, mitmekülgsete huvidega mees, keda
kolmekümnendatel aastatel Eesti teatriringkondades hästi tunti,
oli elukutselt fotograaf ning ametilt muuseumitöötaja, kelle
meelisharrastuseks olid teater ja muusika. Tal olid
professionaalsel tasemel näitlejavõimed ja nii mõnigi kord
esines ta Estonia ja Draamastuudio teatri laval.
Südamelähedasteks kujunesid talle esinemised lastele. Sestap
mängiski ta kaasa peaaegu kõigis Draamastuudio teatri poolt
noorsoole määratud lavastustes. Ühtlasi kirjutas ta teatrite
tellimusel segakavade tarbeks lühinäidendeid ja sketše. Veel
vana mehena konstrueeris T. Poska uut tüüpi kandle, millel
mängimise saladusi oli lastel eelkäijatega võrreldes hõlpsam
omandada. Omaloodud muusikariistal musitseerimist õpetas T. Poska
nii Tartu kui ka Tallinna koolides.44
Oma teatri tekkeloo kohta kirjutas Poska, et kui ta
näinud Estonias prof. Skupa nukuteatri etendusi, sattunud ta neist lausa
vaimustusse. Sam Siiraku ettepanekusse teha oma väike nukulava ja
mängida koolides suhtus ta siiski esialgu kahtlevalt:
“Draamateater juba teeb, ütlesin mina. Selleks on vaja ruumi ja
– raha on vaja, mille eest kõike osta. Et te Helmaga juba mängida oskate, sellest üksi on
vähe. Sinnapaika see jutt ka lõppes.” 45
Sam Siirak ühes oma naise
Helmaga teenis elatusraha nukkudega reklaami tegemisest riidepoe
vaateaknal. Selle tarvis oli kaupluse omanik omalt poolt lasknud
Tallinna Kunsttööstuskoolis nägusad marionetid teha. Ühest
niisugusest etteastest 1935. a kirjutas Taavet Poska: “Kord
nägin Valli tänavas riidekaupluse ees rahvasumma, kõigil kaelad
õieli. Mis sääl on? Nukumäng! Saabastega Kass mängib suupilli,
tema ees tantsib Miki-Hiir, pealtvaatajana istub nurgas koer Bonzu.
Kõik Disney piltidelt hästi tuntud tegelased. Kui Miki tantsu
lõpetab, tuleb rammumees pommidega, seejärel baleriin, kes istub
trapetsile, mis üles tõmmatakse. Nüüd on ta tsirkuse turnija.
Rahvas vaatas seda etendust suure huviga.” 46 “Mõne aja pärast osutus aga pakutav nukureklaam
iganenuks. Kaupmees katkestas Siirakuga lepingu ning kinkis nukud
talle. Siirak tõi nukud Poska juurde sooviga, et Poska nendele
nukkudele näidendi kirjutaks.” 47 Pärast järjekordset kõhklemist (“Mis asja ma
oskan neile viiele nukule tükiks kirjutada. /.../ Lapsed on
ju väga nõudlik publik. Oskar Luts võiks küll head nukutükki kirjutada, minul
seda annet pole.” 48) kirjutaski Poska katseks kümneminutilise kestusega
kometitüki “Kiki kosilane” . “Marionetid, milledele sai
mainitud tükk kirjutatud, olid Miki-Hiir, unise näoga koer, sale
lõnguslik kass, sinitriibulises sportsärgis rammumees ja kena
kauboiriietuses tütarlaps.” 49 Sisult oli ” Kiki kosilane” üsnagi algeline.
Tegu oli juba suurelt lavalt teada-tuntud n-ö traditsioonilise
armastuskolmnurgaga. Vahe oli vaid selles, et tegelasteks olid
nüüd loomnukud. T. Poska meenutab: “Kikil (kassipreili) oli
armsam Miki (kass), kes rõdu juures temaga kurameerimas käis.
Tädi Miitsu (ainult nimetatud) tahtvat aga Kikit naiseks anda
rikkale Tossile. Sellest konflikt. Kui lavale tuleb võimas kõuts,
peab hiirekene pagema. Bonzu (koer) abi ja kavalusega saavutab Kiki
võidu. Ta laseb aknast alla nöörredeli ja Miki üles ronimisega
ongi lool lõpp.” 50 Kiki, kes pidi mängima oma kassitädi suvila
rõduaknal, oli T. Poska valmistatud nukkudest esimene ja
sealjuures mitte marionett, vaid käpiknukk. Seda proovitükki
harjutati ja mängiti Vene tänaval Pedagoogilise seminari
klassiruumis. Katseetendus toimus 1936. a sügissuvel. Esietenduse
publikuks olid sellesama seminari harjutusklassi õpilased ja
õpetajad ning veel mõned külalised. Poska on meenutanud:
“Kikit mängis Helma Siirak nii innukalt ja ehtsa temperamendiga,
et võisime Samiga öelda: Helma on selle osaga oma talendi
avastanud.” 51 Teistes osades esinesid Taavet Poska ja Sam Siirak.
Katseetenduse õnnestumine innustas ja julgustas Poskat ja
Siirakuid tööd jätkama.
Järgmisena asuti ette valmistama jõuluetendust. Kuna
nukuteatrile temaatikalt sobilik repertuaar puudus, tuli T. Poskal
siingi sulg pihku haarata ja lavatükk kirja panna. Nii ta
kirjutaski nüüd juba pikema, n-ö täismõõdulist etendust
välja andva nukunäidendi “Miki-spordimarssal” . Poskale oli
selle näidendi kirjutamisel aluseks C. R. Jakobsoni kooliraamatust loetud lugu “Logardite
riik” (saksa muinasjutu “Schlaraffenland” tõlge).52 Selle loo süžee oli “Kiki kosilase” omaga
võrreldes märksa keerulisem ja T. Poska oli näidendi tarvis
omalt poolt nii mõndagi juurde lisanud. Nii oli sisse toodud ka
tolle aja kohane poliitiline moment – üle lava lendab Saksa
haakristiga sõjalennuk. Näidendi lõpul tuli lavale veel ka
Jõuluvana. Ta otsis artiste, kes laste rõõmuks näitemängu
mängiks. Seejärel anti nukukontsert.
Nukulava selle lavastuse tarvis ehitas kunstilembene tisler Ain
Jurison (hiljem Jürisoo). (Jürisoo oli tuntud ka kui laulumees,
kes asutas noortekvartette. Ta hukkus sõja ajal metsatööl
tööpataljonis.) Lava laiuseks sai 2,2 meetrit ja sügavuseks 80
cm, mis oli suurem kui senistel laadaetendustel. Lisaks pikenes ka
nukkude niidistik. Dekoratsioonid valmistas A. Laikmaa juures õppinud kunstnik Erna Brinkmann, kes
oli maalinud ka “Kiki kosilase” dekoratsioonid. Marionettide
kered tegi Jurison. papjeemašeest pead tegi Poska ise.
Kostümeeris Helma Siirak. Hiljem valmistas marionettide päid ka
puunikerdaja Kruus. Tänu sellele, et T. Poska klaverisaatja
Meeta Terri oli 5. lasteaias kasvataja, saadi
proovideks kasutada ruumi selle lasteaia ärklikorrusel. Üüriks
anti kolm nädalat enne jõule etendus selle lasteaia kasvandikele
ja nende vanematele.
Poska ja Siirakud sõlmisid
teatrikirjastuse omaniku Taavet Mutsu ja Ain Jürisoo juuresolekul suulise
koostöölepingu. Siirakute poolt oli nende töö ja viis
marionetti. Sam Siiraku hooleks jäi ka reklaam ja suhtlemine
etenduse tellijatega. Lisaks valmistas ta veel nukke. Poska poolt
oli lava ja samuti viis marionetti, pluss veel näidend ja selle
lavastamine. Kompanjonide lahkumineku korral pidid nad omalt poolt
kaasatoodud ainelise vara (ka näidendi) endaga kaasa viima. Tulude
ülejääk jagati iga etenduse järel pooleks. Naisosade
mängijaiks palkas Poska teatrikooli lõpetanud Alice Kaktuse (hiljem Mägi) ja Karin Polleri. Nemad said proovitasu ja edaspidi
mängutasu iga etenduse pealt. Helma ja Sam Siirak töötasid
näitlejatena nii Poska teatris kui ka Draamastuudio teatris.
Teatri palgale võeti ka Ain Jürisoo, kes ühtaegu pidi täitma
nii lavameistri kui näitleja kohustusi.53
Eesti Tarvitajate Ühisuse (ETK) kultuuriosakond, mille esinaine
oli Alma Ostra-Oinas, sai Poska teatri esimeseks
tellijaks. Selle osakonna tellimusel anti kaks jõuluetendust
lastele. Esimene etendus toimus üks nädal enne jõule 1936. a
Tallinna Börsisaalis, teine aga Estonia kontserdisaalis. Viimases
taheti tellija soovil lisaks nukuetendusele näha ka
lühinäidendit elavas plaanis, milles osaleksid kaks A. Oinase
tütart, kes õppisid tantsu Gerd Neggo stuudios. Selleks kirjutas ja lavastas T.
Poska metsamuinasloolise pala “Rebasememme jõuluõhtu” . Selles
oli laulu ja tantsu, nii nagu tellija soovis. Hiljem asendati
lavastuses osalenud Jõuluvana “lasteteatri režissööriga” ,
kes otsib endale artiste. Etenduste andmist jätkati aga koolides.
Õpetajaskond oli nukuetendustest enamasti väga huvitatud.
Suve hakul jätkasid Helma ja Sam Siirak nukkudega esinemist,
rännates mööda Eesti maarajoone. Nad mängisid väikese
kaheinimese nukusirmi taga ühe saksa jutukese alusel
ettevalmistatud väheste tegelastega nukutükki.
Filmimees Voldemar Pätsi lell Peeter Päts oli Eesti Parkidevalitsuse direktor. Ta
elas Kadriorus lossi lähedal asuvas majas. Tema soovitusel hakkas
T. Poska 1938. a suvel Kardioru parki ehitama teatrikioskit, et
anda suviseid vabaõhu nukuetendusi. Juuli keskpaiku oli selle aja
nukulava vajadusi arvestav teatrikiosk valmis. Selleks, et laval
räägitav ka “rohelisse” vaatesaali kostaks, peideti
puuvõradesse valjuhääldid, lavale aga näitlejate tarvis
mikrofonid. Tehtud laenu eest ostis T. Poska tollel ajal kalli
elektrigrammofoni “Philips” , et siis inimesi
grammofonimuusikaga ligi meelitada. Ain Jürisoo luges mikrofoni
ees teatrit reklaamivaid värsse.54 Suviste etenduste tarvis täiustati veel
nukuliikumise tehnilist külge. Kui varem olid nukuniidid sõlmitud
ainult ühe ristpuuga, mis võimaldas vaid nuku käimisliigutusi,
siis nüüd hakati töötama juba kahe ja kolme ristpuuga, mis
võimaldasid ka käte ja muude kehaosade liigutamist.55
Esialgu mängiti Kadrioru noortepargi vabaõhu nukuteatris juba
tuntud kolmevaatuselist seiklusnäidendit “Spordimarssal” (seni
“Miki spordimarssali” nime all) ja seejärel kolmest
ühevaatuselisest naljamängust koosnevat etendust, kus varem
mängitud “väikesele naiivsele armuloole “Kiki kosilane”
lisanduvad “Elevant ja rätsep” ning “Vana Vunts noortepargi
basseinis” . ” Elevant ja rätsep” on lugu maiast elevandist ja
koomilisest rätsepast, mis on tuntud endisaegsete koolilugemike
kaudu.” 56 Etendus kestis ligi 1,5 tundi. Kõigi noortepargi
etenduste lavastajaks ja autoriks oli T. Poska ise, kasutades
pseudonüümi Taio Vari.57
T. Poska Kadrioru Noortepargi Nukuteater töötas ühtejärge
kaks suve. Et tol ajal oli avalikkuse tähelepanu keskpunktis
Kadrioru nõlvakul asetsev loomaaed, siis otsustas ka T. Poska
vastavateemalise “segaeeskava” kirjutada. 1939. a suvine hooaeg
Kadriorus avatigi 18. mail kolmevaatuselise groteskiga “Avatakse
loomaaed” . “Tükk näitab šaržeeritud kujul inimlikku
loomaaeda, milles esinevad naljakates olukordades meile hästi
tuntud tüübid: Seltskonnalõvi, Moeahv, Hädavares, Kodukana,
Raadiojänes, Kirikurott, milliseid “armsaid tuttavaid”
tervitas publik nende ilmudes lavale suure lõbuga. /.../ Kõik nad
igatsevad pääseda avatavasse loomaaeda, mugavale elule. Pärast
veidraid sisseastumiskatseid tuleb neil uues kodus läbi elada
suuri üllatusi, sest – kõik ei ole kuld, mis hiilgab. Viimaks
kõigist põlatud Kolumats avastab Aafrika-hädaohu, mis neid
varitseb, ja lõbusas tujus saabub hea lõpp.” 58 “Avatakse loomaaed” oli adresseeritud
peaasjalikult täiskasvanud publikule. Muidugi vaatasid seda ka
lapsed.
“Avatakse loomaaed” oli esimeseks sammuks
nukuteatrile omase suurema tinglikkuse suunas. Selle lavastusega
jõuti lihtsatest meelelahutuslikest jantidest
kunstiväärtuslikuma groteski- ja satiiriteatri juurde. Et
nimetatud etenduses oli nukke juba rohkem ja mõnega neist oli
tarvis ka kahekesi mängida, siis võttis T. Poska oma truppi veel
Draamateatri näitleja Maie Suuralliku ning nukuliigutajaiks Alliku nimelise
tütarlapse ja kaks poissi. Etendust “Avatakse loomaaed”
mängiti Kadrioru noortepargis menukalt kuni sügiseni
– nii kaua kui ilmad seda võimaldasid.
Et teatritegemist intensiivsemaks muuta, ehitas T. Poska 1938.
aastal nn Tubateatri. See oli nukuteater kahes kohvris.
Lahtipakkimisel moodustus ühest kohvrist marionett-teatri lava,
teisest sild näitlejate jaoks. Ühes toas olid tegelased, teises
publik. Kahe toa vaheline ukseava jäi lavaraamiks. Etendusi anti
tellimise peale kodudes, kus tähistati laste sünnipäevi või
muid perekondlikke sündmusi. Lavastuseks oli tuntud
muinasjutu “Punamütsike” instseneering.59
Taavet Poska teater “Pillerkaar” oli poolkutseline
nukuteater nagu varem tegutsenud A. Libliku nukuteatergi. Peaasjalikult meelelahutuslik
ja estraadiliku kallakuga teater seadis oma peaeesmärgiks
vaatajaskonna lõbujanu kustutamise. Eriti hinnati seda nukuteatrit
aga kui lõbustus- ja kasvatusvahendit lastele.
Nii Poska kui ka Siirak pidasid oma nukuteatri oluliseks
plussiks ringreiside väiksemat kulukust võrreldes tavalise
teatriga. Aga juba osati näha ka neid suuri võimalusi heli- ja
valgusillusioonide loomisel, mis tavalises teatris on piiratud.
Oma teatritöö põhimõtetest on Poska kõnelnud järgmist:
“Peaasi on, et selle väikese olendi (nuku) ja näitleja vahel
tekiks kontakt, et näitleja mõistaks ja valitseks oma nukku ja
tema võimalusi liikumiseks. Seda saadakse ainult rütmi abil.
Harjutustel paneme grammofoni käima ja tegelane peab nii kaua
teksti sisse õppima, et nuku liigutus ja ülal öeldud näitleja
sõna langeksid ühte.” 60
Kui A. Libliku teatri nukkude
kujunduslik ja mänguline külg kaldusid naturalismi, siis T. Poska
püüdles prof. J. Skupa teatri eeskujul tinglikkuse poole. T.
Poska teatri nukud polnud enam lihtsalt inimeste ja loomade
väikesed koopiad nukulaval, vaid märksa tinglikumad,
üldistatumad, üksjagu kentsakad marionetid. Ent nagu fotodelt
näha, on nendegi nukkude puhul pööratud liigselt tähelepanu
pisidetailidele (lipsukesed, pitsikesed, peened riidemustrid jne.).
Võttes mõõtu viimastest moeuudistest, valmistas H. Siirak
nukkudele peensusteni väljaõmmeldud detailikestega kostüümid.
Kõik see lähtus talle omasest hoolest ja armastusest nukkude kui
mängulise põhielemendi vastu.
Hinnata tuleb T. Poska püüdu kasutada vastavalt olukorrale
nukuteatri eri vorme, st tubateatrit ja vabaõhu nukuteatrit. Nii
nagu mainivad tolleaegsed ajalehed Vaba Maa, Päevaleht ja
Rahvaleht, oli Kadrioru Noortepargi Vabaõhu Nukuteatri
külastatavus väga suur ja seda eriti täiskasvanute
hulgas.
Taavet Poska nukuteater “Pillerkaar”
eksisteeris kuni 1940. aasta juunisündmusteni, mil kõik
eraettevõtted natsionaliseeriti. Ka Poska teatri vara anti üle
Eesti Draamateatrile. T. Poska ise määrati Eesti Draamateatri
nukutrupi kirjandusala juhatajaks, tema teatri näitlejad aga
Draamateatri palgalisteks näitlejateks.61
Saksa okupatsiooni ajal, mil 1940. aastal natsionaliseeritud
varad nende endistele omanikele tagastati, anti ka T. Poskale käsk
oma nukuteatri vara Draamateatrist ära viia. Selle
nukuteatriatribuutika sai T. Poska paigutada filmimees Konstantin Märska fotoateljee “Kiirfoto” ehk
lühendatult “Kifo” tühja tuppa. Neid kasutada aga T. Poska ei
saanud, sest Sam Siirak oli selleks ajaks juba surnud ja Helma
Siirak tegeles õmblustööga.
Viimase katse nukuteater taastada tegi T. Poska näitleja
Aleksander Satsi ettepanekul. Tollane
Rahvakasvatuse Keskmaja pakkus selleks otstarbeks välja
endise Tööstus-Kaubanduskoja saali Pikal tänaval. Saal oli nagu
loodud nukuteatri jaoks. Suureks plussiks oli ka avar proovituba
selle kõrval. T. Poska meenutab: “Viisime kraami sinna. Mida
mängida? Ei mitte seda, mis te soovite, vaid mis kästakse, vastas
eesti keelt valdav sonderführer. Vaat kus pauk! Me mängisime ju
lastele, ütlesin. Jaa, muidugi, vastati lahkesti ja anti
vaadata-valida lastejutukesi instseneerimiseks. /..../
Instseneerisin siis ära kaks lühijutukest, tegime nukke, milleks
Aleks (Aleksander Sats) kah meister oli, ja mängisime. Kuid puudus
peategelane – publik. Rahvas oli tüdinenud sellest
ümberkasvatamise virvarrist, oli umbusklik. Varsti tuli jälle
käsk ruum vabastada, sest sinna tuleb üks näitus. Vedasime kõik
vara tagasi “Kifosse” . Sellest ettevõtmisest jäi ainult jälg
tegevusraamatusse ja mängitud tükkide tekstid. /.../ Pommitamisel
sai “Kifo” täistabamuse ja põles maani maha koos mu
nukuteatriga. See oli tema uhke lõpp. Nüüd on sellel kohal kino
“Sõprus” . Sellega lõppes minu osalemine eesti nukuteatris,
mida on nimetatud poolkutseliseks.” 62
Ent nukuteatrit tegi Taavet Poska ka aastail 1954 – 1963,
olles represseerituna asumisel Karagandas. Taavet Poska suri
102-aastasena 15. detsembril 1998.
|