NUKUTEATRI AJALUGU Prev Page Prev Page
Esileht
Saateks
Sissejuhatus
I osa. Algus
Eellugu
Esimestest Eesti alasid külastanud nukutruppidest
Esimesi katsetusi
Eesti nukuteatri sünd
August Libliku nukuteater (1933-1936)
Skupa teatrist ja tema külalisetenduste mõjust eesti nukuteatri arengule
Taavet Poska nukuteater
Eesti Draamateatri nukutrupp (1936-1944)
Eesti kutselise nukuteatri loomine
Õppereis Tšehhoslovakkiasse
Õpitu realiseerimine praktikas
Algupärane nukuseriaal
Nukutrupi ja repertuaari kujundamine
Draamateatri nukutrupp pärast juunipööret
Nukuteater sõja-aastail
Kutselise nukuteatri kujunemisaastate loomeolud ja iseloomulikud jooned
Riikliku Noorsooteatri nukuteater (1944-1948)
Nukuteater ümberkorraldusprotsessis
Visa tööga tehniliselt keeruliste suurlavastusteni
Kokkuvõtteks Noorsooteatri nukuteatri lühikesest, ent tulemusrikkast tööst
Nukuteater taas Draamateatri juures (1948-1951)
Uued ümberkorraldused teatrielus
"Reinuvader Rebane" Ferdinand Veike lavastajadebüüdiks
Moskva Riikliku Kesknukuteatri mõjust eesti nukuteatri arengule
Rahvuseepose kangelased nukulaval
Iseseisva Nukuteatri sündi ettevalmistavad lavastused
Nukumängust teistes linnades
Ugala nukuteater (1948-1951)
Kuressaare Teatri nukuteater (1949-1951)
Nukuteatritegemisest Tartus
II osa. Eesti Riiklik Nukuteater
Kujunemisaastad (1952-1955)
Iseseisva nukuteatri sünd
Repertuaari kujundamine
Tagasivaade esimesele tegevusaastale
Näitetrupi kujundamine
Klassikaline muinasjutt ajastu vaimus
Kriitika süüdistab teatrit pealiskaudsuses
Rahvuslik dramaturgia - täistabamus Nukuteatris
Nukuteater avab statsionaari
Puunukk Buratino üldise keskpärasuse taustal
Algusaastate kasvuraskused
Tõusuaastad (1956-1963)
Huvi rahvusliku dramaturgia vastu
Stiilipuhas klassikaline sirmiteater
Festivalidel Moskvas ja Bukarestis
Hooaeg pärast festivali
Stabiilne tööaasta
Itaallaste eeskujul ooper eesti nukulavale
Edu II rahvusvahelisel nukuteatrite festivalil Bukarestis
Esimene lavastus täiskasvanutele
Algupärase repertuaari osatähtsus suureneb
"Isand Seguini kitseke" - suure üldistusjõuga romantiline lavastus
Nukuteater koondab enda ümber autoriteringi
Rein Aguri esimene lavastus
Näitleja nukuteatris
Lavastaja nukuteatris
Kunstnik nukuteatris
Nukulavastuse muusikaline kujundus
Repertuaaripoliitika
Eesti nukunäitlejate õppestuudio
Ebastabiilsuse aastad (1964-1967)
Teater vajab muutusi
Repertuaaripilt mitmekesistub
Festivalitraditsiooni algus
"Olematu Odysseus" - pöördepunkt teatri kunstilises elus
F. Veike traditsiooniline nukuteater
Rein Agur oma teed otsimas
Raivo Laidre lahkumine Nukuteatrist
Nukuteater kuuenda ja seitsmenda aastakümne vahetusel (1968-1972)
Eesti teatri uuenemislaine haarab ka Nukuteatri
Eno Raud kirjutab Nukuteatrile
"Majake ratastel" ja "Memme musi" - edukad Riia festivalil
Uus Buratino
Õppestuudio lavastus
Uno Leies lavastab oma näidendi
Legend "Kurekesest ja Hernetondist"
Vallatu "Muinasjutt hiirepojast" ja süngevõitu "Lugu sepast"
Lood kutsikatest ja ahvidest
"Kaval-Ants ja Vanapagan" Rein Aguri noortetrupi algustähisena
Baltimaade nukuteatrite festival Kaunases 1971. aastal
Uno Leiese "Kiki ja Miki" ja Oskar Liigandi "Pikse pasun" - vastandliku nukutükid
Disney kangelased Väino Luubi lavastuses
Sirmiteater pakub uusi võimalusi
Kümnendivahetusele tagasi vaadates
Nukuteatri kuldsed seitsmekümnendad
Uus, avarduv nukuteater
"Muumimuinasjutu" avatud nukumäng
Nukuteatri poeetiline maailm
Jaan Urveti lavastajadebüüt Nukuteatris. Lihtsakoelised sirmilood
Eesti klassika nukulaval. Nukuteater avastab Illimari maailma
Mitmetasandiline, sümbolistlik nukuteater
Ferdinand Veike klassikaline sirmiteater
Hiirepoja ja elevandipoja uus lavaelu
Heljo Männi muinasjuttnäidend Helle Laasi lavastajadebüüdiks
Ferdinand Veike läheb kaasa avatud mänguga
Rein Aguri nukukompositsioon A. H. Tammsaare novellidest ja miniatuuridest
Helle Laasi lavastused
"Petja ja hunt" pakub improvisatsioonirõõmu
Ingo Normet ja Jaan Urvet - külalislavastajad Nukuteatris
Nukuteater ei ole ainult lasteteater
Veelkordne tagasipilk seitsmekümnendate aastate nukuteatrile
Rein Agur - eesti nukuteatri uuendaja
Nukuteater seitsmenda ja kaheksanda aastakümne vahetusel
Teatrisisesed vastuolud
"Tuhkatriinu" üllatav tõlgendus
Ferdinand Veike ühe loominguperioodi väärikas lõpp
Ferdinand Veike läbi kolleegide silmade
Ferdinand Veike mõtteid nukuteatrist
Kunstnik Jaak Vaus
Nukuteatri kaheksakümnendad aastad
Uus algus
Lastekriminull - noorte näitlejate nukumängukool
Intiimne laulukava ja laadateater
Nukumuusikal ja supershow
Igihaljad muinasjutud ja valmid
Hendrik Toompere debüüt lavastajana ja uudne näärilavastus
Tuhkurhobuse traagiline elukäik
"Pessi ja Illuusia" - armastus ja sõda
Edu Baltimaade festivalil Tallinnas
Nukker Näkineid ja lustlik Hiir
Uudne "Okasroosike"
Eesti Riikliku Nukuteatri kolm aastakümmet
Näidend inimese ja looduse suhetest
Eero Spriit külalislavastajana Nukuteatris
Rõõmsameelsed, poeetilised lavalood väikelastele
Shakespeare toob täiskasvanud publiku Nukuteatrisse
Taas algupärane dramaturgia
Teatriaasta täiskasvanuile
"Suveöö unenägu" lummab vaatajaid ja kriitikuid
Sirmiteater jääb
Tuglas aitab leida Eesti nukuteatri oma nägu
Ajas muutuv Gulliver
Mägramängust Kalevipojani
Absurdiklassikud nukuteatrisse
T. Å. Bringsværdi muinas-fantastiline nukunäidend
Leedulaste traagiline muinasjutt
Esimene jõuluetendus
Helle Laasi muinasjutuetendused
80-ndate aastate Nukuteater
90-ndad, muutuste aastad
Aguriga ja Agurita
Eero Spriit tuleb Nukuteatrisse
Nukuteatri suveõu
Repertuaar uueneb
"Faustike" ovaalsaalis
1990-ndate aastate teine pool
Uuslavastused suveõues
Eero Spriit lahkub ametist
Tuttavad muinasjututegelased
Nukuteater õpetab täiskasvanuile elutarkust
Trollid ja haldjad
Taas külalislavastajad
Debütandid Janno Põldma ja Evald Hermaküla
Nukuteatri lava jälle vanade tuttavate päralt
Evald Hermaküla võtab koorma kanda
Poolelijäänud töö viiakse lõpule
Tagasivaade 90-ndatele aastatele
Eesti Nukuteater taastab rahvusvahelised sidemed
Uus algus uuel sajandil
Sajandivahetus uute juhtidega
Andres Dvinjaninov riskib
Pilguheit tulevikku
Lõpetuseks
Allikaviited
Lisad
Eesti kutselise nukuteatri lavastusi aastail 1936-2004
Draamateater (1936-44 ja 1948-51)
Noorsooteater (1945-48)
Ugala (1948-51)
Kuressaare Teater (1949-51)
Vanemuine (1940 ja 1950)
Eesti Riiklik Nukuteater (1952-2004)
Lavastajad
Draamateater (1936-44 ja 1948-51)
Noorsooteater (1945-48)
Ugala (1948-51)
Kuressaare Teater (1949-51)
Vanemuine (1940 ja 1950)
Eesti Riiklik Nukuteater (1952-2004)
Kunstnikud
Draamateater (1936-44 ja 1948-51)
Noorsooteater (1945-48)
Ugala (1948-51)
Kuressaare Teater (1949-51)
Vanemuine (1940 ja 1950)
Eesti Riiklik Nukuteater (1952-2004)
Heliloojad, muusikalised kujundajad
Draamateater (1936-44 ja 1948-51)
Noorsooteater (1945-48)
Ugala (1948-51)
Kuressaare Teater (1949-51)
Vanemuine (1940 ja 1950)
Eesti Riiklik Nukuteater (1952-2004)
Eesti Riikliku Nukuteatri juhid 1952-2004
Eesti Riikliku Nukuteatri näitlejad 1952-2004
Aunimetused
Diplomeid, preemiaid
Festivale, külalisesinemisi, välissõite
Külalisnukuteatreid Eestis
Kauaaegsed töötajad ER Nukuteatris
Eesti Riikliku Nukuteatri töötajad 01.01.2002
Eesti Riikliku Nukuteatri töötajad 01.08.2004
Töötanud ER Nukuteatris
Isikunimede register
Ilmunud artikleid
Pildigalerii
Lühendid
CD abi-info
II osa. Eesti Riiklik Nukuteater

TÕUSUAASTAD (1956 – 1963)

HOOAEG PÄRAST FESTIVALI

Festivali ja konverentside saginast igapäevatöösse lülitumine võttis tublisti aega. 1958. aasta esimesed uuslavastused jõudsid publiku ette alles suvel.

Esimest algupärandit “œPauka seikleb” ei saanud juba algmaterjalist tulenevalt eriliste õnnestumiste hulka arvata. Autor L. Tamm püüdis siin käsitleda täiskasvanute probleeme nii, et lapsedki saaksid etendusest oma osa. Paraku jäi täiskasvanute jaoks näidendi mõte ikkagi piskuks, lapseni see aga päriselt ei jõudnudki. Etendus võitis palju tänu helilooja U. Naissoo sobivale ja meeldejäävale muusikale.

Lavastuses oli mitmeid toredaid osatäitmisi. Nimiosalist – karjakoer Paukat, kes läks linna kergemat elu otsima, kehastas õnnestunult U. Leies. Pauka osa jaoks tehtud viit nukku kirjeldas kirjanik Silvia Truu järgmiselt: “œÜks neist kujutab Paukat neljal jalal käiva maakoerana, teine – kahel jalal kõndiva roosa silindri, sinise fraki ja kollaste pükstega tsirkuseartistina, kolmas Paukat ilma riieteta emand Endiste juures vannis, neljandat nukku kasutatakse jooksustseenis, viiendat aga tsirkusenumbrite sooritajana.” S. Truu leidis, et üleminekud ühelt nukult teisele õnnestusid U. Leiesel hästi.393

Oma tollase kolmeaastase lavapraktika juures oli Kalju Renel juba koerterollide tuntud kehastaja. Neil aastail oli paljudel näitlejatel välja kujunenud oma ampluaa: kes mängis lavastusest lavastusse rebast, kes karu jne. Küllaltki tähtis oli oma rollis toetuda ka n-ö elavale prototüübile. Kalju Renelgi kuulas kodus helilindile võetud koerahaukumist. Kuivõrd täiuslikuks oli sellest muutunud näitleja haukumine, sellest kõneleb S. Truu poolt kirja pandud lugu. “œOldi ringreisil maal. Saali pealtvaatajate sekka oli lipsanud üks tõeline koer. Kuuldes lavalt äkki teise koera haukumist, ajas peni kõrvad kikki ja hakkas vastu klähvima – teab mis tähtsat ta Reneli haukumisest välja luges, et pidas tarvilikuks sellele vastata. Suuri vaevu suudeti hasarti sattunud ja tõrkuvat koera publiku keskelt välja ajada. ” Ega tea, kas ta pidaski mu haukumist tõeliseks koera haukumiseks. Võib-olla sundis hoopis solvumistunne halva imiteerimise pärast teda “œsõna võtma” ,” naljatas Kalju Renel. Kuna tsirkuse artistid – koerad antud näidendis kujutasid tegelikult inimesi, siis otsis Kalju Renel oma artisti Tuksi käitumisse õigeid detaile ja toone Tallinna tsirkuses esinenud inimeste juurest. Kõige rohkem oli näitlejal tegemist Tuksi “œnumbritega” – rattal sõitmise, trapetsil kiikumise ja läbi rõnga hüppamisega, mille juures kasutati dublantnukke. Erilist tööd nõudis aga stepitants. Nuku keha, pea ja käte hoiaku seadmise ja jälgimise kõrval oli vaja õigesti tööle panna ka nuku jalad.” 394 S Truu arvates võis K. Reneli Tuksi kanda näitlejatööde õnnestumiste poolele.

Samad sõnad kehtisid ka V. Luubi Karjapoisi kohta. “œVäino Luubil tuli õppida käima panna nukk, kellel jalgu üldse polnudki. Nuku keha ja pea hoiak, käte liigutamine, nuku enda üles-alla õõtsumine – kõik see õigesti antuna loobki efekti käimisest. Nuku käsi saab liigutada varraste abil, pead aga nuku selgrooks pandud kepi ümber asetseva puurõnga abil. Kui aga karjapoiss peab käies ka veel rääkima, siis tuleb näitlejal nööri kaasabil liigutada veel nuku suud nii, et suu avamine langeks ühte näitleja enda poolt lausutavate sõnade silbitamisega.” 395

V. Luup ise oma karjapoisiga rahule ei jäänud. See oli noorele näitlejale alles katsetuste ja otsingute aeg. “œTeised lähemad kolleegid naeravad ikka siiamaale, et see karjapoiss viltu oli. Ta oli niisugune soolikas ka ja ikka see käsi kippus mul teda viltu hoidma. Ja mina mängisin algul nii, et ma mõtlen ja elan läbi ja seetõttu mul olid suured pausid vahepeal ja sellepärast sain ikka võtta. Aga siis ma lihtsalt tegin selle rolli endale selgeks. Ma võtsin näidendi “œPauka seikleb” lause lauselt, tegevus tegevuselt läbi, kirjutasin endale nagu multifilmi ette. Ja mind see aitas. Järsku hakkas mul õige pilt nuku mängust silme ette tulema. Ma kirjutasin endale üles kõik selle, mida ma võiksin ja mida peaksin tegema. Sellest ajast tekkis mul piltlik kujutlus, kuidas ma võiksin olla, ja ma hakkasin ennast kõrvalt nägema. Tähtis on, et sa pead leidma endale laval ise koha, mitte et näitejuht sind kogu aeg sunnib. Mõte töötas juba niimoodi, et praegu ei ole minu koht, praegu on teiste näitlejate mängu koht, ma ei tohi neid segada. Nüüd on aga minu mängu koht, nüüd peavad teised mind aitama.” V. Luubi arvates oli “œPauka seikleb“œ karjapoiss mitte mingi eriti õnnestunud roll, kuid ometigi väga oluline töö nukunäitlejaks kujunemise teel.396

T. Gabbe ” Tuhkatriinu” uuslavastuse on kriitika üldjoontes teatri õnnestumiste hulka arvanud, ent samas ka täheldanud üsna palju vajakajäämisi. Lavastuse põhiliseks väärtuseks oli mitmete karakterite meisterlik väljajoonistamine, kusjuures parem oli tegelaskonna nn negatiivne leer. “œKõige värvikamad ja meeldejäävamad lavakujud andis kolmik: võõrasema (Meta Jürgo) ning tema tütred Javotte (Lo Tui) ning Hortensia (Helle Raa). Eriti tugev ja väljendusrikas on kolmiku mäng esimeses pildis. Küllalt hoogsad on nad ka viimases pildis. Kuigi siin võib märgata mõningat pinge langust... .” 397 Üldjoontes oli arvustaja rahul ka A. Raidi Tuhkatriinuga. Viimast polnud tõlgendatud “œkui haledat ja sentimentaalset ning alatihti pisarais orvukest, vaid kui südikat, elurõõmsat ja reibast tütarlast, kes oma vaimu- ja hingeomaduste poolest seisab võõrasemast ja kasuõdedest märksa kõrgemal ning on sellest ka ise täiesti teadlik.” Tunnustavalt märkis arvustaja J. Mardus ära O. Paesülla Kerjuse episoodilises osas, kus ta köitis tähelepanu toreda “œviiulimängu tehnika” poolest. Viiulit mängis muidugi nukk. Mänguliselt üksluiseks kippus kriitiku arvates jääma Prints F. Veike esituses. Põhjuseks oli autoripoolne kuju üheplaanilisus. “œVeikese poolt loodud kujus on vähe printsilikku uljust ja eneseusaldust. Ta tegutseb algusest lõpuni nagu sordiini all ja ainult aimamisi võib tajuda tema pingelist ja intensiivset siseelu. Kuju elamuslikkus jääb sirmi taha ega jõua jäägitult publikuni.” 398 Rohkem koomikat ja vaimusädelust tahtnuks arvustaja näha ka R. Kuremaa narri rollis. “œEt narri osa ilmetuks tikub jääma, selles on oluliselt süüdi küll tekst, mis on vaimukatest repliikidest üsna vaene, ilma milleta aga õige kojanarr on vaevalt mõeldav.” 399

Ka R. Laidre kujundatud nukkudest oli parim kolmik võõrasema ja tema tütred. Huvitavalt leitud individuaalsed jooned andsid tunnistust nukuskulptori meisterlikkusest, leidlikkusest ja fantaasiast.

Lavastuse suurimaks nõrkuseks oli terviklikkuse puudumine, stseenide hajutatus. “œLavastajal ei ole kogu näidendi ulatuses korda läinud luua laste kujutlusvõimet igati rahuldavat muinasjutumaailma õhkkonda ega anda näidendi sündmustiku arengus ja konfliktides vajalikku elamuslikku pinget. Kui esimeses pildis on kaasakiskuvalt antud sellised eredad episoodid nagu Tuhkatriinu leidlik ja nauditav stseen põrandaharja, tuletangide, triikraua ja ahjuroobiga või elavad tegevusrohked stseenid, kus esinevad võõrasema ja tütred kuni ballile sõiduni, siis /.../ pole Tuhkatriinu üksindusmeelolus pärast võõrasema ja kasuõdede ärasõitu saavutanud piisavalt sügavust ja selgust. Ka on Tuhkatriinu tants kerjusviiuldaja mängu saatel liiga karglev, et esile tuua tema unistusi ja igatsusi. /.../ Ball lossis, mis on näidendi sündmustiku haripunktiks, jääb praegu liiga tagasihoidlikuks ja vähepakkuvaks. /.../ Esimesest pildist tuttava teravalt karakteerse ja trügimisvaimust kantud “œkolmiku” on lavastaja lossipiltides liigselt tagaplaanile surunud, andmata neile võimalust oma “œiseloomu näidata” .” 400

Lavastusliku terviklikkuse printsiipi püüdis järgida näitleja O. Liigand, tuues 18. oktoobril 1958 lavale M. Polivanova lustaka näidendi “œVärvilised sabakesed” . Selles oma ainukeses lavastajatöös Nukuteatris püüdis O. Liigand võidelda tollal levinud hääle moonutamise vastu. Tema arvates ei pea laps tingimata kõrge ja peenikese häälega rääkima. On ju ka lapsi, kes madala ja jämeda häälega kõnelevad. Ja ei pea tingimata väga valjult rääkima, sest vaiksemalt rääkides saab häält paremini varieerida. Peaasi, et sõnu selgelt hääldataks. O. Liigand tegi selle lavastuse olude sunnil, kuna lavastajaid Nukuteatris nappis. Kuigi “œVärvilised sabakesed” õnnestus, ei pidanud O. Liigand lavastamist siiski oma pärusmaaks ega pöördunud hiljem enam selle töö juurde.

ERN: ā€œMiks rebane jƤi sabataā€¯ (R. TÅernjavski, 1958). Stseen lavastusest (1). Samal ajal jätkas lavastamist samuti rohkem näitlejana tunnustust võitnud R. Kuremaa. 1958. a lõpus tõi ta lavale R. Tšernjavski näidendmuinasjutu “œMiks rebane jäi sabata” , milles naerdi valmi vormis välja inimestele omaseid pahesid – laiskust, ahnust ja valelikkust. Peen allegooriline näidend oli mõeldud vanematele koolilastele, ent ka mudilastes “œtekitas elevust kolme lõbusa hiirekese ilmumine lavale, eriti tunti rõõmu loomade pillerkaarest järveäärse metsamajakese juures, haaratud oldi ka imemasinast Hundi moeateljees...“œ401

Näidendi tegevus arenes metsariigis, mille peremeheks oli Lõvi. Kõigil selle riigi elanikel oli oma tegevus. Ainult Rebane ei leidnud endale sobivat eriala. Ent ka tema tahtis mugavalt ning hästi elada ja seda teiste kulul. Seega oli tegu omas ajas küllaltki huvitava ja kaasakiskuva süžeega näidendiga. Ka lavastust peeti tollase ajakirjanduse ülestähendusi silmas pidades õnnestunuks. “œMuinasjutus on toredaid kujusid ja stseene. Võib ette kujutada Lõvi (näitleja O. Paesüld) raevu, kui ta peab leppima munapudru, vahukoore ja kuremarja kisselliga, sest arst on ERN: ā€œMiks rebane jƤi sabataā€¯ (R. TÅernjavski, 1958). Stseen lavastusest(2).ta määranud dieettoidule. Eesel (näitleja U. Leies) nõunikuna kutsub pealtvaatajais juba näidendi algul esile naerupurskeid, kui ta äratab Lõvi hurraa hüüdega. See juhm loom oskab näidendis ka küllaltki kaval ja pugeja olla. Välejalgse Rebase (näitleja L.Tui) liikuvus, õnnestunud kuju ja esinemisoskus jäävad külastajaile kauaks meelde.” 402

1958. a tegevuse ja repertuaari aruandest nähtub, et 117 930-le külastajale anti sel aastal ühtekokku 490 etendust. Edukaim oli “œHüpik-Hopik” 116 etendusega 26 673-le külastajale. Järgnesid “œVõlukaloss” (92 etendust 20 241 külastajale) ja “œPauka seikleb” ning “œKuldkihar” , mõlemad 60 etendusega, külastajaid vastavalt 16 543 ja 13 733.403 Nagu näha, oli etenduste arv liialt suur ja mõjutas kindlasti teatritöö kvaliteeti negatiivses suunas, ent sellised olid tollaste kõrgemate instantside nõuded. Ka uuslavastuste arv oli küllaltki suur, kõikudes aastate lõikes 6–8 ümber. Siiski jätkub Nukuteatril neil aastail õnnestunud lavastusi.

Edasi

 

Converted from CHM to HTML with chm2web Pro 2.85 (unicode)