II osa. Eesti Riiklik Nukuteater |
90-NDAD, MUUTUSTE AASTAD
EERO SPRIIT TULEB NUKUTEATRISSE
Pärast hooajapikkust peanäitejuhita olekut sai Nukuteater
suvel 1993 uueks peanäitejuhiks Eero Spriidi, kes tuli sinna Noorsooteatri (praeguse
Linnateatri) näitleja-lavastaja ametipostidelt. Nukuteatris oli ta
aga varemgi lavastanud. Tema esimeseks tööks Nukuteatris oli
olnud I. Trulli “Imeline
imik” (1983). E. Spriidi arvates ei tähendanud see samm
mitte astet allapoole. ““Probleem on siin hoopis muus,” leiab
ta ja ütleb otse välja, et ega nukuteater polegi see päris
õige teater. “Mitte selles mõttes, et ta oleks midagi
alaväärtuslikumat, nukuteater on lihtsalt teine žanr. See
tähendab sama, kui minna draamateatrist ooperisse või
balletti” , toob peanäitejuht võrdluse.
“Olles siinse eluga lähemalt kokku puutunud, olen jõudnud
veendumusele, et nukuteater on žanrilt lähemal skulptuurile kui
draamateatrile,” (arvab Spriit – E.V.).
Nukuteatris teeb lavastuse viiekümne protsendi ulatuses
kunstnik. See, kuidas ta nuku kujundab ja koos töökodadega
mehhanismid välja mõtleb, seab väga tugevad raamid ka
näitlejale.” ” 972
E. Spriidi sõnad iseloomustavad väga täpselt tema lavastusi,
kus primaarne on just kujunduslik külg. Suure lava näitlejana ja
lavastajana kodunes ta nukkude maailmas kiiresti. Kui tema esimesed
lavastused “Imeline
imik” ja “Vanamehed
seitsmendalt” (1992) olid valdavalt siiski draamalavastused,
siis oma hilisemates töödes pakkus ta huvitavat sünteesi draama-
ja nukumängust (“Alice
imedemaal” 1994, “Sõber Kurk”
1996 jt).
E. Spriit jälgis huviga ka mujal maailmas toimuvat. Nii
rääkis ta Taanis nähtud nukumängust, mis kasutas kõige uuemat
tehnikat. “Tänapäeva laste psüühika ja vastuvõtuvõime
suureneb tänu arvutimängudele, filmidele. Seetõttu peab ka
nukuteater üha uusi võtteid kasutama, et lapsi üllatada. Meie
aja kooliealistele lastele ei piisa pelgalt muinasjutust, neile on
vaja midagi müstilist ja seda mitte ainult mõtete jaoks, vaid ka
visuaalses plaanis.” 973
Pärast Lai tn 1 maja enda valdusesse saamist avanes Nukuteatril
võimalus kasutada suviste etenduste tarvis ka oma maja hoovi.
Selleks tuli esmalt lammutada varem ALMAVÜ-le kuulunud garaažid.
Etendusi suveõuel hakati andma juba suvel 1992. A. Kitzbergi “Udumäe
kuningas” (lav H. Toompere, esietendus 2. juunil) oli üheks
lavastustest, mida ER Nukuteater näitas I rahvusvahelisel
nukuteatrite festivalil “Läänemeremaade Nukuteatrite Uued
Päevad” (1.–5. juuni 1992). Taas oli ühe festivali
esmakorraldusau antud meie Nukuteatrile. See teatrirahva
suursündmus andis üsnagi kujuka pildi erinevatest suundumustest
tänapäeva nukuteatrimaailmas. ER Nukuteater näitas sellel
festivalil veel R. Aguri lavastatud nukupantomiimi “Päikesekiir” ,
mille aluseks oli A. Popescu nukunäidend. Nukupantomiim sirmil oli
Eesti nukuteatripublikule üsna tundmatu ja harjumatu nähtus.
Varem oli sellist vormi kasutatud 1967. a O. Liigandi nukupantomiimis “Mõmmik” , mille
lavastas samuti R. Agur.
|