II osa. Eesti Riiklik Nukuteater |
NUKUTEATRI KULDSED SEITSMEKÜMNENDAD
NUKUTEATRI POEETILINE MAAILM
Kim Meškovi “Rõõm
rohelisest laulust” jääb oma terviklikkuselt, puhtuselt,
poeesiatunnetuselt ja teatrikeele täpsuselt “Muumimuinasjutule”
tublisti alla, kuigi näidend pidanuks R. Agurile hästi sobima. Võib-olla oli põhjus selles,
et lavastaja ei töötanud seekord oma “noortetrupiga” (välja
arvatud M. Toompere) ning näitlejad (mängisid veel H. Laas, L. Lippur ja P. Kuulpak) ei suutnud tabada või realiseerida
lavastaja ideed või ei leidnud lavastaja seekord ise seda õiget
võtit või olid põhjused milleski muus. Igal juhul pole ka
kriitika lavastusele erilist tähelepanu pööranud. Vaid V. Kivilo kirjutas Nukuteatri 1974/75 hooaja ülevaates:
“” Rõõm rohelisest laulust” jäi R. Aguri käe all paraku
vaid eksperimendi tasemele. Lavastaja püüdis selles näidata
inimest, kes otsib iseennast. Ent ta oli etenduse jaoks välja
mõelnud liiga lakoonilise ja tingliku vormi, see jäi sisuliselt
kõledaks ja väheütlevaks. Nimelt seetõttu, et näitlejad
suutsid küll antud väliseid ülesandeid täita, ent
ettekirjutatud vorm ei lasknud neil ennast näitlejaina “välja
mängida” , nad jäid sisemiselt tühjaks.” 732
Lavastuse ebaõnnestumise põhjuste üle on juurelnud ka H.
Laas: “” Rõõm rohelisest laulust” – seda lavastust me
mängisime väga vähe. Selle tükiga ma Reinuga nõus ei ole. Tal
oli väga ilus mõte, aga ma ei tea isegi, miks see mõte välja ei
tulnud. Ma ei oska öelda. Võib-olla tõesti meie, näitlejad, ei
kandnud seda välja. Reinul olid oma trupis tugevad näitlejad, aga
meie tegime niisuguseid asju esimest korda. /.../ Näidendi süžee
oli liiga lihtne selle suure mõtte väljendamiseks, mida lavastaja
tahtis. Rein võttis mängu ka autori repliigid, mis dialoogi
segasid. /.../ Seda tükki vaatas üks draamanäitleja. Ma
küsisin, mis selles loos viltu on, et saal läheb käest ära. Ta
ütles, et tähelepanu on täiesti valesti juhitud. Näiteks mina
Karuna räägin oma vanaisast ja teine näitleja ütleb äkki
vahele: “Ja siis hüppas jänes põõsast välja.” – jänes
hüppabki põõsast välja. /.../ Aga vaataja tähelepanu oli juba
lõhutud. /.../ Vähetähtis oli tehtud tähtsaks. Minu arvates oli
niisuguseid patustamisi palju. Ka misanstseeniliselt. /.../ Selles
lavastuses toimus mäng elavplaanis + nukud. Seal ei olnud peaaegu
mingisuguseid dekoratsioone, ent oli üksikuid mänguliselt väga
ilusaid kohti.” 733
Oluline oli ” Rõõm rohelisest laulust” aga Maie Toompere
lavateel, kelle osatäitmist kriitika tunnustas. “Ometi tuleb
märkida, et M. Toompere suutis kõigele vaatamata (või kõige
kiuste!) just selles lavastuses ennast toredasti maksma panna.
Temas oli ootamatut enesekindlust ja iseseisvust, päris
omanäolist mängulist ilmekust. Lausa tajutav kvalitatiivne hüpe
selle näitleja loomingus,” kirjutas V. Kivilo M. Toompere
Rohutirtsust.734
Poeetilises lavaloos “Rõõm rohelisest laulust” omas
erilist tähtsust K. Singi muusika oma huvitava helikeelega. Oli ju
Rohutirtsul eriline võime kuulata looduses peituvat muusikat ja
seda oma viiulil teistelegi õpetada. Kenad ja väljendusrikkad
olid ka kunstnik J. Vausi kavandatud suuresilmsed nukud.
Oscar Wilde`i kaunis ja poeetiline muinasjutt
“Tähepoiss”
oli eelduseks elamuslikule ning haaravale teatrietendusele.
F. Veike kirjutas “Tähepoisi” kavalehel:
” Lavastus esitab küsimuse: Kas saab elu paremaks muuta hea
sõnaga või heateoga?” Lavastus vastas sellele küsimusele
jaatavalt.
Siiski ei suudetud kõiki muinasjutus kätketud võimalusi
õigesti ära kasutada. V. Kivilo arvates jäi “Tähepoiss”
juba dramatiseeringuna skemaatiliseks (dramatiseerijad F. Veike ja
R. Reiljan), sest kõige olulisem murrang etenduse
lõpus oli vähe ette valmistatud. “Jäi mulje must-valge
tehnikast, pelgalt hea ja halva vastandamisest. See oht süvenes F.
Veike lavastuses veelgi ja seetõttu läks kaduma areng,
läbi katsumuste ja kannatuste oma eesmärgini jõudva poisi
vaevarikas taassünd. Puudu jäi inimhinge liikumise ja arenemise
protsess, igasuguse dramaturgia alus” , kirjutas V.
Kivilo.735
Külaliskriitikud O. Glazunova Moskvast ja L. Nemtšenko Sverdlovskist,
kes vaatasid mitmeid Eesti Nukuteatri etendusi 1975. a märtsikuus,
märkisid, et “Tähepoiss” on teos, mis erutab igas eas
vaatajat. “Tõelise ilu olemus, sisemise ja välise ilu vaagimine
on siin kätketud sümboolika keelde ja on seetõttu eriti köitev.
Kahjuks pole kunstnik A. Püüman suutnud tabada ja edasi anda O. Wilde’i
tükile vastavat miljööd. Lavapilt jätab ebamääraselt
määrdunud mulje; tegevuskohad on konkretiseerimata ja pole
väljendusrikkad. Meeldivalt mõjub nukkude liikumistäpsus ja
plastilisus. Kahjuks pole aga lavastaja F. Veike suutnud kõiki
tegelasi ühtlasele tasemele viia.” 736
Selles lavastuses oli kasutusel jällegi traditsiooniline
nukusirm. “Tähepoisi” nimirollis oli H. Gustavson ja Kerjuseite mängisid M. Jürgo või A. Renel. Teistes osades olid O. Paesüld, K. Renel, I. Tamre, E. Uus, T. Soodla ja R. Luhavee.
|