NUKUTEATRI AJALUGU Prev Page Prev Page
Esileht
Saateks
Sissejuhatus
I osa. Algus
Eellugu
Esimestest Eesti alasid külastanud nukutruppidest
Esimesi katsetusi
Eesti nukuteatri sünd
August Libliku nukuteater (1933-1936)
Skupa teatrist ja tema külalisetenduste mõjust eesti nukuteatri arengule
Taavet Poska nukuteater
Eesti Draamateatri nukutrupp (1936-1944)
Eesti kutselise nukuteatri loomine
Õppereis Tšehhoslovakkiasse
Õpitu realiseerimine praktikas
Algupärane nukuseriaal
Nukutrupi ja repertuaari kujundamine
Draamateatri nukutrupp pärast juunipööret
Nukuteater sõja-aastail
Kutselise nukuteatri kujunemisaastate loomeolud ja iseloomulikud jooned
Riikliku Noorsooteatri nukuteater (1944-1948)
Nukuteater ümberkorraldusprotsessis
Visa tööga tehniliselt keeruliste suurlavastusteni
Kokkuvõtteks Noorsooteatri nukuteatri lühikesest, ent tulemusrikkast tööst
Nukuteater taas Draamateatri juures (1948-1951)
Uued ümberkorraldused teatrielus
"Reinuvader Rebane" Ferdinand Veike lavastajadebüüdiks
Moskva Riikliku Kesknukuteatri mõjust eesti nukuteatri arengule
Rahvuseepose kangelased nukulaval
Iseseisva Nukuteatri sündi ettevalmistavad lavastused
Nukumängust teistes linnades
Ugala nukuteater (1948-1951)
Kuressaare Teatri nukuteater (1949-1951)
Nukuteatritegemisest Tartus
II osa. Eesti Riiklik Nukuteater
Kujunemisaastad (1952-1955)
Iseseisva nukuteatri sünd
Repertuaari kujundamine
Tagasivaade esimesele tegevusaastale
Näitetrupi kujundamine
Klassikaline muinasjutt ajastu vaimus
Kriitika süüdistab teatrit pealiskaudsuses
Rahvuslik dramaturgia - täistabamus Nukuteatris
Nukuteater avab statsionaari
Puunukk Buratino üldise keskpärasuse taustal
Algusaastate kasvuraskused
Tõusuaastad (1956-1963)
Huvi rahvusliku dramaturgia vastu
Stiilipuhas klassikaline sirmiteater
Festivalidel Moskvas ja Bukarestis
Hooaeg pärast festivali
Stabiilne tööaasta
Itaallaste eeskujul ooper eesti nukulavale
Edu II rahvusvahelisel nukuteatrite festivalil Bukarestis
Esimene lavastus täiskasvanutele
Algupärase repertuaari osatähtsus suureneb
"Isand Seguini kitseke" - suure üldistusjõuga romantiline lavastus
Nukuteater koondab enda ümber autoriteringi
Rein Aguri esimene lavastus
Näitleja nukuteatris
Lavastaja nukuteatris
Kunstnik nukuteatris
Nukulavastuse muusikaline kujundus
Repertuaaripoliitika
Eesti nukunäitlejate õppestuudio
Ebastabiilsuse aastad (1964-1967)
Teater vajab muutusi
Repertuaaripilt mitmekesistub
Festivalitraditsiooni algus
"Olematu Odysseus" - pöördepunkt teatri kunstilises elus
F. Veike traditsiooniline nukuteater
Rein Agur oma teed otsimas
Raivo Laidre lahkumine Nukuteatrist
Nukuteater kuuenda ja seitsmenda aastakümne vahetusel (1968-1972)
Eesti teatri uuenemislaine haarab ka Nukuteatri
Eno Raud kirjutab Nukuteatrile
"Majake ratastel" ja "Memme musi" - edukad Riia festivalil
Uus Buratino
Õppestuudio lavastus
Uno Leies lavastab oma näidendi
Legend "Kurekesest ja Hernetondist"
Vallatu "Muinasjutt hiirepojast" ja süngevõitu "Lugu sepast"
Lood kutsikatest ja ahvidest
"Kaval-Ants ja Vanapagan" Rein Aguri noortetrupi algustähisena
Baltimaade nukuteatrite festival Kaunases 1971. aastal
Uno Leiese "Kiki ja Miki" ja Oskar Liigandi "Pikse pasun" - vastandliku nukutükid
Disney kangelased Väino Luubi lavastuses
Sirmiteater pakub uusi võimalusi
Kümnendivahetusele tagasi vaadates
Nukuteatri kuldsed seitsmekümnendad
Uus, avarduv nukuteater
"Muumimuinasjutu" avatud nukumäng
Nukuteatri poeetiline maailm
Jaan Urveti lavastajadebüüt Nukuteatris. Lihtsakoelised sirmilood
Eesti klassika nukulaval. Nukuteater avastab Illimari maailma
Mitmetasandiline, sümbolistlik nukuteater
Ferdinand Veike klassikaline sirmiteater
Hiirepoja ja elevandipoja uus lavaelu
Heljo Männi muinasjuttnäidend Helle Laasi lavastajadebüüdiks
Ferdinand Veike läheb kaasa avatud mänguga
Rein Aguri nukukompositsioon A. H. Tammsaare novellidest ja miniatuuridest
Helle Laasi lavastused
"Petja ja hunt" pakub improvisatsioonirõõmu
Ingo Normet ja Jaan Urvet - külalislavastajad Nukuteatris
Nukuteater ei ole ainult lasteteater
Veelkordne tagasipilk seitsmekümnendate aastate nukuteatrile
Rein Agur - eesti nukuteatri uuendaja
Nukuteater seitsmenda ja kaheksanda aastakümne vahetusel
Teatrisisesed vastuolud
"Tuhkatriinu" üllatav tõlgendus
Ferdinand Veike ühe loominguperioodi väärikas lõpp
Ferdinand Veike läbi kolleegide silmade
Ferdinand Veike mõtteid nukuteatrist
Kunstnik Jaak Vaus
Nukuteatri kaheksakümnendad aastad
Uus algus
Lastekriminull - noorte näitlejate nukumängukool
Intiimne laulukava ja laadateater
Nukumuusikal ja supershow
Igihaljad muinasjutud ja valmid
Hendrik Toompere debüüt lavastajana ja uudne näärilavastus
Tuhkurhobuse traagiline elukäik
"Pessi ja Illuusia" - armastus ja sõda
Edu Baltimaade festivalil Tallinnas
Nukker Näkineid ja lustlik Hiir
Uudne "Okasroosike"
Eesti Riikliku Nukuteatri kolm aastakümmet
Näidend inimese ja looduse suhetest
Eero Spriit külalislavastajana Nukuteatris
Rõõmsameelsed, poeetilised lavalood väikelastele
Shakespeare toob täiskasvanud publiku Nukuteatrisse
Taas algupärane dramaturgia
Teatriaasta täiskasvanuile
"Suveöö unenägu" lummab vaatajaid ja kriitikuid
Sirmiteater jääb
Tuglas aitab leida Eesti nukuteatri oma nägu
Ajas muutuv Gulliver
Mägramängust Kalevipojani
Absurdiklassikud nukuteatrisse
T. Å. Bringsværdi muinas-fantastiline nukunäidend
Leedulaste traagiline muinasjutt
Esimene jõuluetendus
Helle Laasi muinasjutuetendused
80-ndate aastate Nukuteater
90-ndad, muutuste aastad
Aguriga ja Agurita
Eero Spriit tuleb Nukuteatrisse
Nukuteatri suveõu
Repertuaar uueneb
"Faustike" ovaalsaalis
1990-ndate aastate teine pool
Uuslavastused suveõues
Eero Spriit lahkub ametist
Tuttavad muinasjututegelased
Nukuteater õpetab täiskasvanuile elutarkust
Trollid ja haldjad
Taas külalislavastajad
Debütandid Janno Põldma ja Evald Hermaküla
Nukuteatri lava jälle vanade tuttavate päralt
Evald Hermaküla võtab koorma kanda
Poolelijäänud töö viiakse lõpule
Tagasivaade 90-ndatele aastatele
Eesti Nukuteater taastab rahvusvahelised sidemed
Uus algus uuel sajandil
Sajandivahetus uute juhtidega
Andres Dvinjaninov riskib
Pilguheit tulevikku
Lõpetuseks
Allikaviited
Lisad
Eesti kutselise nukuteatri lavastusi aastail 1936-2004
Draamateater (1936-44 ja 1948-51)
Noorsooteater (1945-48)
Ugala (1948-51)
Kuressaare Teater (1949-51)
Vanemuine (1940 ja 1950)
Eesti Riiklik Nukuteater (1952-2004)
Lavastajad
Draamateater (1936-44 ja 1948-51)
Noorsooteater (1945-48)
Ugala (1948-51)
Kuressaare Teater (1949-51)
Vanemuine (1940 ja 1950)
Eesti Riiklik Nukuteater (1952-2004)
Kunstnikud
Draamateater (1936-44 ja 1948-51)
Noorsooteater (1945-48)
Ugala (1948-51)
Kuressaare Teater (1949-51)
Vanemuine (1940 ja 1950)
Eesti Riiklik Nukuteater (1952-2004)
Heliloojad, muusikalised kujundajad
Draamateater (1936-44 ja 1948-51)
Noorsooteater (1945-48)
Ugala (1948-51)
Kuressaare Teater (1949-51)
Vanemuine (1940 ja 1950)
Eesti Riiklik Nukuteater (1952-2004)
Eesti Riikliku Nukuteatri juhid 1952-2004
Eesti Riikliku Nukuteatri näitlejad 1952-2004
Aunimetused
Diplomeid, preemiaid
Festivale, külalisesinemisi, välissõite
Külalisnukuteatreid Eestis
Kauaaegsed töötajad ER Nukuteatris
Eesti Riikliku Nukuteatri töötajad 01.01.2002
Eesti Riikliku Nukuteatri töötajad 01.08.2004
Töötanud ER Nukuteatris
Isikunimede register
Ilmunud artikleid
Pildigalerii
Lühendid
CD abi-info
II osa. Eesti Riiklik Nukuteater

NUKUTEATRI KAHEKSAKÜMNENDAD AASTAD

“œSUVEÖÖ UNENÄGU” LUMMAB VAATAJAID JA KRIITIKUID

1. detsembril 1985 jõudis ER Nukuteatri lavale W. Shakespeare’i üks tuntumaid komöödiaid “œSuveöö unenägu” . See R. Aguri ja külaliskunstnik Riina Vanhaneni koostöös sündinud lavastus oli üks fantaasiarikkamaid ning teatraalsemaid lavastusi 80-ndate aastate keskel meie teatrielus üldse. Juba Shakespeare’i tegelikkuse ja fantaasia piirimail balansseeriv näidend ise pakkus nukuteatrile palju huvitavaid ja ootamatuid võimalusi. Seda kasutati ka oskuslikult ära.

“œLavastus algab väikese vimpkaga teatri köögipoolelt: näitlejad sebivad laval ringi, kiirustavad üksteist, sikutavad kostüüme selga. Keegi poriseb, et “œpidi ju proov olema!” . Tene (Ruubel) istub rahumeeli saalis ja laseb end kaua lavale meelitada. Natuke lohakas, natuke kapriisne, aga teo- ja mängutahteline õhkkond. Ja juba troonibki kesk lava hertsog Theseuse kuldmask, kaks armastajapaari aga kallistavad tuliselt ja magusalt. Märkamatult on alanud mäng /.../.” 932 “œSuveöö unenäos” oli kasutatud mitmekordset “œmängu mängus” ehk “œteater teatris” printsiipi. Shakespeare’i komöödia kahekümne rolli tõlgendamine oli vaid üheksa näitleja õlul. Vaatajais ei püütudki tekitada illusiooni lavalnähtu tõelisuses, vaid tunnistati “œSuveöö unenägu” näitlejapoolseks mänguks, millest kumab läbi ka kõrvalseisja irooniline pilk. Nii etendati ühes mängus teist ja koguni kolmandat – Thisbe ja Pyramose traagilist armulugu mängiti ülikoomilises laadateatri laadis sirmi taga käpiknukkudega. Sealjuures aitas sirm vaid ühe abivahendina luua koomilist visiooni teatrist teatris. Esiplaanil “œSuveöö unenäo” lavastuses oli ikkagi näitleja, kes tegutses kord ise, kord mängis nukuga, kord kasutas maskimängu.

Mäng “œSuveöö unenäos” toimus mitmel tasapinnal, kusjuures nukutasand oli vaid üks mitmest. Tegelaste jagunemist eri liikidesse, haldjate ja inimeste maailma, rõhutati eri tasandite ja tasandikombinatsioonide abil.933 “œRääkides näitlejatest, ei saa mööda minna nukkudest, kes ses etenduses elavad huvitavat ja täisverelist elu. Juba esimestes stseenides pakutakse näha põnevaid lahendusi. Ateena hertsog Theseus koos oma võluva amatsoonide kuningannast pruudi Hippolytaga esitatakse vaid punase kanga ja paari kuldse maski abil. Need skemaatilised vahendid annavad võimaluse tähistada kõike: au, suursugusust, iha ja kaduvust. /.../ Mõtet kannab tegelaste jaotus eritüübilisteks nukkudeks ja elusuuruses näitlejarollideks. Kui armastajate kolmnurka Lysander-Hermia-Demetrius hertsogile esitletakse ja nende kallal vägivalda lubatakse tarvitada, siis on armastajad põlvepikkused marionettnukud, kes näivad eelkõige kaitsetud inimsuuruse Theseuse nuku ja Hermia isa Egeust mängiva näitleja ees. Hiljem Ateena lähedal metsastseenides esitatakse armastajaid juba inimkehastuses. Siin on aga võluhaldjad, kes neile vigurit teevad ja nende kohta saatuslikke otsuseid langetavad, väikesed väledad nukud. Et sellised vusserdajad inimeste saatust ja õnne määravad, teeb inimeste tahtmised ja tegemised ühelt poolt naljakaks ja teiselt poolt haledaks,” nägi näitlejate ja nukkude vahekorra tähenduslikkust teatrikriitik Andres Laasik.934

ERN: ā€œSuveƶƶ unenƤguā€¯ (W. Shakespeare, 1985). Stseen lavastusest: (vasakult nukkudega) H. Toompere ā€“ Lysander, T. TÅ‘nis ā€“ Hermia, T. Ruubel ā€“ Helena. /Foto: A. Tenno/ Avo Üprus aga arvas: “œNukke ei püütagi elusaks mängida, nende eest elavad näitlejad. Nukud on ja jäävad vaid märkideks, mille üle näitleja koos vaatajaga naerab... naerdes küll nõnda ka iseend. Nukke loobitakse käest kätte, võetakse koguni koost lahti ja pillutakse tükkhaaval (Seljamaa-Puck): mitte miski ei rõhuta nõnda nende sõltuvust (näitlejatest? lavastajast? Oberonist?) nagu just see hoolimatu käsitsemine. Nukud, kes tähistavad küll inimesi ja haldjaid, on ikkagi üksnes vahendid, ei enamat.” 935 Marionettnukud on oma ilmelt kõik sarnased: paljapäised, karakteersuseta, manipuleeritavad mänguasjad näitlejate kätes. Äratuntavad on nad vaid oma kostüümidelt, mis on samasugused, kui neid juhtinud näitlejatel.

R. Agur suutis vähese näitlejate arvuga lavale tuua fantaasiarikka, harmoonilise, näiliselt küllusliku (kenade kostüümide ja Nukuteatri pisikese lava jaoks maksimaalselt rikkaliku kujundusega) lavastuse. Nii nagu A. Lauter oma kunagises kuulsas “œSuveöö unenäos” 1937. a, suutis ka R. Agur liita selle mitmeplaanilise komöödia elemendid ühtseks tervikuks. Rohkem kui armastuse romantiline poolus, pääses aga R. Aguri lavastuses mõjule muhe huumor, lopsakas koomika kuni vormilt robustsema jämekoomilise groteskini välja. Seda eriti käsitööliste stseenides, aga ka armastajapaaride tagaajamismängus.

“œRein Aguri lavastusest on raske leida romantilist ülevust, ja kuidas saab sellest üldse juttu olla, kui Tene Ruubeli mängitud Helena, kohates oma armastatud Demetriust (Harri Kõrvits), püüab kohe talle selga ronida. Üllast ja suursugust on sellises teguviisis vähe, kuid igatahes on see veenev tõend palavast armastusest. Nõnda on Nukuteatri armastajapaarid ka parasjagu naljakad, kuid see ei madalda sugugi nende armurõõmulisust.” 936

“œArmunute hingeseisundid mängitakse vallatult nähtavaks. Kui Helena oma ihaldatud Demetriust mööda saali taga ajab, lükatakse lavale maadlusmatid. Seal läheb tõeliseks kiskluseks, Demetriusel on tegu, et enda külge klammerdunud neidu maha raputada. Hiljem, kui noormehed on võlulille mõjul armunud, siplevad nad sõna otseses mõttes silmuses. Köis ümber keha, küünitades anuvalt käsi oma unelma poole. Eriti dünaamiline on kõigi nelja üheaegne suheteklaarimine. Helena jagab valikuta vopse, Lysander tõrjub Hermia rünnakuid. Lõpuks lähevad tüdrukud karvupidi kokku, kavalerid jälgivad hasartselt seda “œmatši” . Osutavad võidu Helenale poolehoidu, topsutavad tal laubalt higi ja lehvitavad taskurätikuga tuult; Hermiat seevastu karvustavad kärmelt. Lavastatud on see kõik maitsekalt, näitlejate kvartett elavalt hoos."937 T. Ruubeli Helena ja A. Presjärve või T. Tõnise Hermia olid temperamentsed ja sarmikad. Nende mängus oli veenvat soovi oma armastuse pärast võidelda. H. Kõrvitsa Demetrius oli tahumatum ja flegmaatilisem, H. Toompere Lysander hädisem ja intelligentsem.

Toredat muhelust tõid haldjate (H. Toompere) ja Pucki (H. Seljamaa) vigurid, millesse armunute kvartett kaasa tõmmati. Haldjate maailm oli inimeste omast eraldatud ka kujunduslikult, treppide ja poodiumite abil. Meeldejääv oli P. Sikkeli haldjate kuninganna Titania võrgutustants.

Vaimukalt, jämekoelises võtmes olid lahendatud käsitööliste rollid. A. Uderi Quince, H. Toompere kangur Bottom, H. Kõrvitsa lõõtsapaikaja Flute, T. Raadiku katelsepp Snout ja H. Seljamaa tisler Snug olid laval elusuuruses.

“œKohtlasi käsitöölisi on laval õnnistatud veel kõiksugu lisa(d)efektidega: üks on kurt, teine lombakas, kolmas pudikeelne. Esile tõusevad kangur Bottom ja tisler Snug. H. Toompere Bottom on kogu “œnäitetrupi” hing, häirimatult rumal ja enesekindel. Igas olukorras tunneb ta end mugavalt – ka eeslimaski all. Näol viltune lõust, kerest köökus, lonkab ta energiliselt ringi ja kamandab. Pyramost näideldes lükkab end korraks sirgeks, vajub aga samas kokku nagu liigendnuga. Stseenide tempo ja improvisatsiooni määr on Toompere vedada. Teistmoodi, õhulisemalt mängib Heino Seljamaa Snugi. Temal on tundlik lapsehing, oma Lõvi rolli nimel võib ta nutta tihkuda ja kiita saades graatsiliselt kepsutada. See, kuidas Snug suust hädiselt sõnu välja kisub, hääldades peaaegu kaashäälikuteta, on haarav mängutehnika.” 938 Käsitööliste Pyramuse ja Thisbe käpiknukumängust sirmil sai “œetenduses laadaliku lõbususe kulminatsioon, mis sugugi ei varjuta elujaatavat, õnnelikku lõppu” .939 Sellesse käsitööliste näitemängu oli põimitud justkui poolkogemata traditsioonilisi sirmiteatri äpardusi nagu sirmi kokkukukkumine, nuku või näitleja pea või mõne muu kehaosa ebasobival ajal nähtavale ilmumine jne.

“œSuveöö unenägu” hämmastas oma rohkete lavastuslike ja kujunduslike fantaasiavälgatustega Nukuteatri ahtal lavapinnal. R. Vanhaneni kujunduses domineerivad poodiumid ja trepid avardasid oluliselt mängupinda. Valge inglikese tuhisemine mööda üle saali tõmmatud nööri ning deodorandiaroom haldjate võluvahendina lasi publikulgi tunda end etenduse osalisena. Toredaks nipiks oli ka näitlejate köiega luugist lavale laskumine ning hulgaliselt muidki üllatavaid leide.

Rein Agur on öelnud pärast tööd “œRomeo ja Julia” ning “œSuveöö unenäoga” : “œMa loodan, et ma olen leidnud võtme, kuidas ja millistel asjaoludel Nukuteater suudaks ette kanda Shakespeare’i. Ma olen läinud nii kaugele ja ma olen tuletanud enesele meelde asjaolu, et “œRomeo ja Julia” polnud kirjutatud nukuteatrile. Mulle tundub, et “œTorm” oli loodud nukuteatri tarvis, samuti nagu osa tema komöödiaist. Neis on nii palju poeesiat ja draamat, et selle läbi võib kasvada-areneda nii teatrikollektiiv kui publik.” 940

“œSuveöö unenägu” äratas üldist heakskiitu ja imetlust nii kriitika kui publiku silmis. Sellega esineti mitmel pool festivalidel ja külalisesinemistel. Koos lavastusega “œMeie majas” tõi “œSuveöö unenägu” Riias toimunud VII Baltimaade nukuteatrite festivalilt 1986. a sügisel ER Nukuteatrile festivali peaauhinna Grand Prix’ ja R. Agurile preemia parima režissuuri eest.

Tunnustussõnu “œSuveöö unenäole” öeldi mitmetes sõnavõttudes festivali konverentsil. ” Teatriteadlane M. Uvarova (Moskva) ütles, et Shakespeare’i “œSuveöö unenägu” Tallinna Nukuteatri esituses oli talle “œtõeline pidupäev ja üllatav avastus” , milles oli tunda ühtlaselt tugevat ja andekat ansamblit, improvisatsioonilist mängurõõmu, fantaasialendu, nukuteatri stampide halastamatut lammutamist. Ta rõhutas, et Rein Agur on toonud lavale selle komöödia tõelise renessansliku vaimu ja seda eeskätt näitlejate suurepärase mängu kaudu. Tunnustussõnu öeldi eriti H. Toompere, H. Seljamaa, H. Kõrvitsa, T. Ruubeli ja A. Presjärve kohta. Bulgaaria teatrikriitik B. Beliakov leidis koguni, et meie Nukuteatri “œSuveöö unenägu” meenutas talle oma vaimult ja nakatuvuselt Peter Brooki kuulsat lavastust, mida ta omal ajal oli näinud Bulgaarias ja mille järel oli tal kaheks aastaks teatris käimise isu kadunud... Selliseid palavaid kiidusõnu püüdis jahutada kriitik E. Kalmanovski Leningradist, kes avaldas kahtlust, kas “œSuveöö unenägu” saab ikka pidada päris nukulavastuseks, kuna selles prevaleerib näitlejate elav mäng. M. Levanšina (Moskva) seevastu leidis, et kuigi nukkudel on siin sekundaarne roll, on ometi lavastus oma vaimult, laadilt ja väljendusvahendite rakendamise poolest väga nukuteatrilik.” 941 “œSuveöö unenäo” lopsakas elurõõm nakatas publikut ja kriitikuid ka ER Nukuteatri külalisesinemistel Moskvas 1987. a septembris. Külalisetendustejärgsel arutelul arvas Moskva kriitik, kunstiteaduste doktor Natalja Smirnova, et kui teatril on repertuaaris lavastus nagu “œSuveöö unenägu” , kui on võimalik selline novaatorlik lähenemine Shakespeare’ile, siis on tegemist tähelepanuväärse loomingulise kollektiiviga. N. Smirnova arvates seisnes lavastuse veetlus selles, et siin räägiti kahest maailmast: seaduste ja harjumuste maailmast ning loomuse (või looduse) maailmast. Nende maailmade konfliktis osutub elu loogika tugevamaks seaduste loogikast: mitte enam traditsioonid ei valitse inimest, vaid kirg. Siit luges kriitik välja ennustuse, et kord saabub aeg, mil inimene saab vabaks ja otsustab kõik mitte enam dogmade, vaid südame sunnil. Lavastusega aga on loodud hümn sellele ajale.

N. Smirnova märkis H. Toompere, H. Kõrvitsa, T. Ruubeli, H. Seljamaa, A. Presjärve ja T. Raadiku ümberkehastumisvõimet – need kuus inimest mängivad ära nii mitmed olulised ja tõsised rollid: ei meenu just palju draamanäitlejaid, kes sellega toime tuleksid. Eraldi peatus temagi Toompere ja Kõrvitsa näitlejaisiksustel, kellest esimene on tugev, kohe härjal sarvist võttev väljendusjõuline natuur. Kõrvits on aga pehmem, samas ka sügavam näitleja, kelle iga töö jätab jälje vaataja teadvusse.

Nukuteatri “œSuveöö unenägu” äratas tähelepanu ka meie teatripildis tervikuna. See oli üks neist harvadest kordadest, mil Nukuteatrit ei kiputud eraldi lahtrisse paigutama. Selle lavastusega osaleti kõrvuti draamateatritega V vabariiklikul teatrifestivalil Tartus. Preemia parima episoodilise osa eest sai seal H. Toompere ning äramärkimist leidis ka R. Aguri tulemuslik lavastajatöö.

Teatrifestivali žürii esimees Ilmar Tammur: “œRaske ülesande ees oli žürii Nukuteatrit hinnates. Shakespeare’i “œSuveöö unenägu” on omapärane etendus ja Rein Agur on huvitavalt lahendanud raske ülesande. Kõige tugevam oli käsitööliste stseen, jäi meelde Hendrik Toompere, kelle kanda oli mitu osa, Lysander, Bottom, Oberon. Kuid muidugi ei ole Nukuteatri näitlejail sellist lavaliikumise oskust kui kolleegidel, kes õhtust õhtusse ilma nukuta ise laval on, nii et sellest seisukohast torkas silma näitlejatöö küündimatust. Kui aga hakkasime ainult nukke vaatama, varjutas inimene nuku. Kuid etendus oli igatahes lõbus, nooruslik ja fantaasiarikas.” 942

Edasi

 

Converted from CHM to HTML with chm2web Pro 2.85 (unicode)