KUJUNEMISAASTAD (1952 – 1955)

PUUNUKK BURATINO ÜLDISE KESKPÄRASUSE TAUSTAL

Iseseisva Nukuteatri esimesel aastakümnel sai üheks omamoodi sümbolnukuks (või nukulikkuse sümboliks) Buratino. Tema iroonilis-parodeerivas olekus väljendus eht nuku(teater)likkus. Buratino nimi assotsieerub Ferdinand Veike nimega, ent Eesti Nukuteatri lavale tõid selle pikaninalise puupoisi 1955. aastal autor ja lavastaja Lo Tui, kunstnik Raivo Laidre ning näitleja Uno Leies lavastuses “œBuratino “œteab kõik” ” .

Lo Tui kirjutas nukunäidendi “œBuratino “œteab kõik” ” A. Tolstoi muinasjuturaamatu “œKuldvõtmeke” ja selle põhjal valminud raadiokuuldemängude alusel. Selles näidendis taunis autor kõigepealt kiitlemist. Kõike seda tehti vastavalt tollastele nõuetele selgelt moraliseerivas toonis. Omaaegses arvustuses on kirjas: “œEsimesed kaks pilti on eksponeerivad, kus me õpime tundma Buratinot kui kiitlejat ja “œkõiketeadjat” . Üldse on esimene pilt kogu näidendi üks paremaid nii dramaturgilise materjali kui ka lavastusliku külje poolest. Lastele hästi mõistetav tegelaste keel, samuti nukke, eriti Buratinot tabavalt iseloomustavad huvitavad tegevused loovad tiheda kontakti lava ja saali vahel. Kuid mida rohkem me etendust edasi vaatame, seda rohkem hakkab süvenema rahulolematus. Kui näidend on lõppenud, võib konstateerida, et hea ja meeldiva kõrval on nukunäidendis rohkesti naiivset ja üleliigset.“œ346

Näidendis esinevaid puudusi aitas paljuski varjata U. Leiese Buratino meisterlik mäng. Lavastuses oli veel teisigi toredaid näitlejatöid nagu Helle Raa Lind, Made Varango, Meta Jürgo, Linda Talmre, Evald Aaviku armsad linnupojakesed, jänesed ja harakad. Karakteersed olid Bruno Miti Hunt ja Ants Kivirähki koer Loki.

Järgmisena mängukavva võetud A. Mihhailovi “œAusõna” kohta arvas kriitik: “œNukunäidendi lavastust iseloomustavad hoolas, puhas väljatöötlus, miljöö tabavus, kogu etenduse hea organiseeritus. Väga oskuslikult ja suure mõjuvusega on teostatud tehnilised efektid. Tabavalt on rõhutatud esimese ja teise vaatuse erinevat koloriiti – seda /.../ nii näitlejate mängu kui ka lavakujunduse kaudu. Näitleja Lo Tui loob suurepärase kuju tublist tütarlapsest Leenikesest, kes kõikidest raskustest hoolimata peab oma sõna ja võidab kurja nõia. Kuju on väga nüansirikas, mitmepalgeline. Näitleja nukukäsitlus on meisterlik. Lavastaja ja näitleja on leidnud Leenikesele palju huvitavaid, iseloomulikke tegevusi.” 347

Samad sõnad olid öeldud ka mitmete teiste tegelaste kohta nagu näiteks Vanaisa ja Hunt (R. Kuremaa), Rebane (L. Tui), Must Kass (J. Kepp), Nõid (M. Orgussaar). Rõhutati M. Orgussaare oskust kasutada Nõia rollis huvitavaid intonatsioone.

Selle lavastuse juures torkaski silma nukunäitlejate hääleline suutlikus, oskus intonatsioonide erinevusega luua erinevaid karaktereid. Nii mängis J. Kepp (hiljem ka O. Paesüld) koguni viite väga erinevat rolli: Musta Kassi, Jänest, Karu, Kukke, Koera; M. Orgussaar või M. Jürgo Põrsast, Lille, Nõida; L. Tui Leenikest ja Rebast jne. See oli ilmseks tõestuseks väljakujunenud huvitavast näitlejakaadrist. Heatasemelise kirjandusliku algmaterjali ja huvitava lavastajaidee olemasolu korral olid tollased näitlejad võimelised paljukski. Paraku andis end tunda just nimelt heatasemelise kirjandusliku algmaterjali nappus.

A. Arhipovi ja B. Sudaruškini nukunäidend “œNinanips” haaras “œoma põneva ja dünaamiliselt areneva tegevustikuga, nakatava huumoriga ja lõbusa situatsioonikoomikaga ning hästi väljajoonistatud tegelaskujudega” .348 Ka ei olnud näidendi moraal pealetükkiv, vaid avaldus tegelaste karakterite ja nende käitumise kaudu. Puudustena on Karin Ruus märkinud üksikute episoodiliste tegelaste skemaatilisust (pioneerid, tsirkuseartistid), “œsamuti lõppvaatuse kompositsioonilist killustatust“œ ning ” mõningal määral ideoloogilist põhjendamatust” , mis pidavat vähendama peategelase Mihkel Mesikäpa meeleparanduse tähtsust. Mihkel Mesikäpp oli andekas, kuid laisk ja upsakas tsirkusekaru, kes aga pärast “œkarmi õppetundi meelt parandas ja korralikult tööle hakkas” .349

See huvitavaks hinnatud näidend ei leidnud aga samaväärset teostust. K. Ruus kirjutas: “œSiginat-saginat, särtsu ja hoogu on küll laialt, mängitakse otse nagu saja hobujõuga, kuid ometi mõjub lavastus igavalt ja väsitavalt. Ja tulemus on samasugune nagu Vanapaganal sea pügamine – palju kära, vähe villa. Lavastuses puudub puhtus, enamik stseene jookseb mehaaniliselt üksteise sisse, etenduses pole ära märgitud tõusukohti, kõik püsib enam-vähem ühel pinnal ja kõik oluline upub üldisesse saginasse. Näiteks ei tõuse vajaliku eredusega esile jalgpallivõistlus, mis peaks olema etenduse kulminatsiooniks. /.../ Kolmanda värava löömine, mis tähistab lõpliku ninanipsu saamist enesekindlale ja suurustlevale Mihkel Mesikäpale, peaks esile kutsuma palju suurema reageeringu nii võitjate kui kaotajate poolel. Praegusel kujul aga jääb see oluline koht etenduses rõhutamata. Ka vajaks loomade jalgpallimäng rohkem tehnilist puhtust ja täpsust. Niisuguseid segaseid väljatöötamata kohti on etenduses mujalgi.” 350

Lavastuses ei tekkinud ka ühtset ansamblimängu. Näitlejatöödest olid enam õnnestunud J. Kepi karu Peeter Mesikäpp, U. Leiese ülinaljakas ja sümpaatne jänku Hüppakähku ning H. Raa südamliku soojuse ja lihtsusega mängitud, oma poegadesse hellalt kiindunud karuema. Omaaegsest arvustusest võib J. Kepi osatäitmise kohta lugeda järgmist: “œJohannes Kepi mäng võlub meid oma siiruse ja lihtsusega, intonatsioonide ilmekuse ja mahlakusega. Koomilise tõsidusega rõhutab näitleja Peeter Mesikäpa talupoeglikku asjalikkust ja kainust. Hästi toob näitleja esile tema aususe, töökuse ja kohusetruuduse, tema range nõudlikkuse enese ja teiste vastu. Muidu heasüdamlik ja usaldav, on Kepi Karu-Peeter ürgjõuline oma pärastises vihas ja nördimuses.” 351

Nii R. Kuremaa Mihkel Mesikäpas kui ka lavastuses kaasa mänginud E. Aaviku, M. Jürgo ja O. Paesülla osatäitmistes oli ajakirjanduse hinnangul mitmeid toredaid mängulisi momente, ent paraku jäid näidendi autorite poolt antud võimalused paljuski kasutamata. Nii mitmegi näitlejatöö puhul heideti ette karakteri pinnalisust ja sisemise elamuslikkuse puudumist.

Oma esimese rolli lavastuses "Ninanips" tegi sellele teatrile aastakümneteks truuks jäänud Kalju Renel. Näitleja on meenutanud oma debüüdist järgmist: “œMina pidin mängima seal öökulli, kes oli spordireporter. Jalgpallivõistlus toimus muidugi päeva ajal ja öökull oli päeval saamatu. Võib-olla oligi see algajale kohane osa. Ma tegin Selle ära ja midagi halvasti ei öeldud.” 352

Kujundusliku külje kohta kirjutas K. Ruus: “œTeatud edasiminekut võib seekord märgata teatri kunstniku töös, kelle dekoratsioonid on ilmekad, lastepärased, värvitoonidelt puhtad, heledad ja rõõmsad. Lavastuse nukud on enam-vähem korralikud, aga ka mitte rohkem. Ebaõnnestunud on öökullist nukk, mis mõjub kuidagi armetuna ja rääbakana, kujutades endast midagi öökulli ja nahkhiire vahepealset olevust.” K. Ruusi kokkuvõtlik hinnang “œNinanipsu” lavastusele oli negatiivne: “œMõningad kordaminekud etenduses ei päästa aga selle kogumuljet, lavastus mõjub viimistlematu ja poolelioleva tööna.” 353

Üldjoontes jäi neil aastatel ajakirjanduses oma seisukohti avaldanud kriitikute suhe Nukuteatrisse heatahtlikult leebeks. Siiski heideti mõnel pool ette lavastuste keskpärast taset, läbimõtlematust repertuaari valikul. Nii kirjutas ka A. Tigane: “œÜle saada keskpärasusest – see peaks ka nukuteatrile olema edaspidiseks võitlusloosungiks. Eriti nüüd, kus teatri materiaalsed tingimused on paranenud, etendusteks saadud oma ruumid.” 354