NUKUTEATRI AJALUGU Prev Page Prev Page
Esileht
Saateks
Sissejuhatus
I osa. Algus
Eellugu
Esimestest Eesti alasid külastanud nukutruppidest
Esimesi katsetusi
Eesti nukuteatri sünd
August Libliku nukuteater (1933-1936)
Skupa teatrist ja tema külalisetenduste mõjust eesti nukuteatri arengule
Taavet Poska nukuteater
Eesti Draamateatri nukutrupp (1936-1944)
Eesti kutselise nukuteatri loomine
Õppereis Tšehhoslovakkiasse
Õpitu realiseerimine praktikas
Algupärane nukuseriaal
Nukutrupi ja repertuaari kujundamine
Draamateatri nukutrupp pärast juunipööret
Nukuteater sõja-aastail
Kutselise nukuteatri kujunemisaastate loomeolud ja iseloomulikud jooned
Riikliku Noorsooteatri nukuteater (1944-1948)
Nukuteater ümberkorraldusprotsessis
Visa tööga tehniliselt keeruliste suurlavastusteni
Kokkuvõtteks Noorsooteatri nukuteatri lühikesest, ent tulemusrikkast tööst
Nukuteater taas Draamateatri juures (1948-1951)
Uued ümberkorraldused teatrielus
"Reinuvader Rebane" Ferdinand Veike lavastajadebüüdiks
Moskva Riikliku Kesknukuteatri mõjust eesti nukuteatri arengule
Rahvuseepose kangelased nukulaval
Iseseisva Nukuteatri sündi ettevalmistavad lavastused
Nukumängust teistes linnades
Ugala nukuteater (1948-1951)
Kuressaare Teatri nukuteater (1949-1951)
Nukuteatritegemisest Tartus
II osa. Eesti Riiklik Nukuteater
Kujunemisaastad (1952-1955)
Iseseisva nukuteatri sünd
Repertuaari kujundamine
Tagasivaade esimesele tegevusaastale
Näitetrupi kujundamine
Klassikaline muinasjutt ajastu vaimus
Kriitika süüdistab teatrit pealiskaudsuses
Rahvuslik dramaturgia - täistabamus Nukuteatris
Nukuteater avab statsionaari
Puunukk Buratino üldise keskpärasuse taustal
Algusaastate kasvuraskused
Tõusuaastad (1956-1963)
Huvi rahvusliku dramaturgia vastu
Stiilipuhas klassikaline sirmiteater
Festivalidel Moskvas ja Bukarestis
Hooaeg pärast festivali
Stabiilne tööaasta
Itaallaste eeskujul ooper eesti nukulavale
Edu II rahvusvahelisel nukuteatrite festivalil Bukarestis
Esimene lavastus täiskasvanutele
Algupärase repertuaari osatähtsus suureneb
"Isand Seguini kitseke" - suure üldistusjõuga romantiline lavastus
Nukuteater koondab enda ümber autoriteringi
Rein Aguri esimene lavastus
Näitleja nukuteatris
Lavastaja nukuteatris
Kunstnik nukuteatris
Nukulavastuse muusikaline kujundus
Repertuaaripoliitika
Eesti nukunäitlejate õppestuudio
Ebastabiilsuse aastad (1964-1967)
Teater vajab muutusi
Repertuaaripilt mitmekesistub
Festivalitraditsiooni algus
"Olematu Odysseus" - pöördepunkt teatri kunstilises elus
F. Veike traditsiooniline nukuteater
Rein Agur oma teed otsimas
Raivo Laidre lahkumine Nukuteatrist
Nukuteater kuuenda ja seitsmenda aastakümne vahetusel (1968-1972)
Eesti teatri uuenemislaine haarab ka Nukuteatri
Eno Raud kirjutab Nukuteatrile
"Majake ratastel" ja "Memme musi" - edukad Riia festivalil
Uus Buratino
Õppestuudio lavastus
Uno Leies lavastab oma näidendi
Legend "Kurekesest ja Hernetondist"
Vallatu "Muinasjutt hiirepojast" ja süngevõitu "Lugu sepast"
Lood kutsikatest ja ahvidest
"Kaval-Ants ja Vanapagan" Rein Aguri noortetrupi algustähisena
Baltimaade nukuteatrite festival Kaunases 1971. aastal
Uno Leiese "Kiki ja Miki" ja Oskar Liigandi "Pikse pasun" - vastandliku nukutükid
Disney kangelased Väino Luubi lavastuses
Sirmiteater pakub uusi võimalusi
Kümnendivahetusele tagasi vaadates
Nukuteatri kuldsed seitsmekümnendad
Uus, avarduv nukuteater
"Muumimuinasjutu" avatud nukumäng
Nukuteatri poeetiline maailm
Jaan Urveti lavastajadebüüt Nukuteatris. Lihtsakoelised sirmilood
Eesti klassika nukulaval. Nukuteater avastab Illimari maailma
Mitmetasandiline, sümbolistlik nukuteater
Ferdinand Veike klassikaline sirmiteater
Hiirepoja ja elevandipoja uus lavaelu
Heljo Männi muinasjuttnäidend Helle Laasi lavastajadebüüdiks
Ferdinand Veike läheb kaasa avatud mänguga
Rein Aguri nukukompositsioon A. H. Tammsaare novellidest ja miniatuuridest
Helle Laasi lavastused
"Petja ja hunt" pakub improvisatsioonirõõmu
Ingo Normet ja Jaan Urvet - külalislavastajad Nukuteatris
Nukuteater ei ole ainult lasteteater
Veelkordne tagasipilk seitsmekümnendate aastate nukuteatrile
Rein Agur - eesti nukuteatri uuendaja
Nukuteater seitsmenda ja kaheksanda aastakümne vahetusel
Teatrisisesed vastuolud
"Tuhkatriinu" üllatav tõlgendus
Ferdinand Veike ühe loominguperioodi väärikas lõpp
Ferdinand Veike läbi kolleegide silmade
Ferdinand Veike mõtteid nukuteatrist
Kunstnik Jaak Vaus
Nukuteatri kaheksakümnendad aastad
Uus algus
Lastekriminull - noorte näitlejate nukumängukool
Intiimne laulukava ja laadateater
Nukumuusikal ja supershow
Igihaljad muinasjutud ja valmid
Hendrik Toompere debüüt lavastajana ja uudne näärilavastus
Tuhkurhobuse traagiline elukäik
"Pessi ja Illuusia" - armastus ja sõda
Edu Baltimaade festivalil Tallinnas
Nukker Näkineid ja lustlik Hiir
Uudne "Okasroosike"
Eesti Riikliku Nukuteatri kolm aastakümmet
Näidend inimese ja looduse suhetest
Eero Spriit külalislavastajana Nukuteatris
Rõõmsameelsed, poeetilised lavalood väikelastele
Shakespeare toob täiskasvanud publiku Nukuteatrisse
Taas algupärane dramaturgia
Teatriaasta täiskasvanuile
"Suveöö unenägu" lummab vaatajaid ja kriitikuid
Sirmiteater jääb
Tuglas aitab leida Eesti nukuteatri oma nägu
Ajas muutuv Gulliver
Mägramängust Kalevipojani
Absurdiklassikud nukuteatrisse
T. Å. Bringsværdi muinas-fantastiline nukunäidend
Leedulaste traagiline muinasjutt
Esimene jõuluetendus
Helle Laasi muinasjutuetendused
80-ndate aastate Nukuteater
90-ndad, muutuste aastad
Aguriga ja Agurita
Eero Spriit tuleb Nukuteatrisse
Nukuteatri suveõu
Repertuaar uueneb
"Faustike" ovaalsaalis
1990-ndate aastate teine pool
Uuslavastused suveõues
Eero Spriit lahkub ametist
Tuttavad muinasjututegelased
Nukuteater õpetab täiskasvanuile elutarkust
Trollid ja haldjad
Taas külalislavastajad
Debütandid Janno Põldma ja Evald Hermaküla
Nukuteatri lava jälle vanade tuttavate päralt
Evald Hermaküla võtab koorma kanda
Poolelijäänud töö viiakse lõpule
Tagasivaade 90-ndatele aastatele
Eesti Nukuteater taastab rahvusvahelised sidemed
Uus algus uuel sajandil
Sajandivahetus uute juhtidega
Andres Dvinjaninov riskib
Pilguheit tulevikku
Lõpetuseks
Allikaviited
Lisad
Eesti kutselise nukuteatri lavastusi aastail 1936-2004
Draamateater (1936-44 ja 1948-51)
Noorsooteater (1945-48)
Ugala (1948-51)
Kuressaare Teater (1949-51)
Vanemuine (1940 ja 1950)
Eesti Riiklik Nukuteater (1952-2004)
Lavastajad
Draamateater (1936-44 ja 1948-51)
Noorsooteater (1945-48)
Ugala (1948-51)
Kuressaare Teater (1949-51)
Vanemuine (1940 ja 1950)
Eesti Riiklik Nukuteater (1952-2004)
Kunstnikud
Draamateater (1936-44 ja 1948-51)
Noorsooteater (1945-48)
Ugala (1948-51)
Kuressaare Teater (1949-51)
Vanemuine (1940 ja 1950)
Eesti Riiklik Nukuteater (1952-2004)
Heliloojad, muusikalised kujundajad
Draamateater (1936-44 ja 1948-51)
Noorsooteater (1945-48)
Ugala (1948-51)
Kuressaare Teater (1949-51)
Vanemuine (1940 ja 1950)
Eesti Riiklik Nukuteater (1952-2004)
Eesti Riikliku Nukuteatri juhid 1952-2004
Eesti Riikliku Nukuteatri näitlejad 1952-2004
Aunimetused
Diplomeid, preemiaid
Festivale, külalisesinemisi, välissõite
Külalisnukuteatreid Eestis
Kauaaegsed töötajad ER Nukuteatris
Eesti Riikliku Nukuteatri töötajad 01.01.2002
Eesti Riikliku Nukuteatri töötajad 01.08.2004
Töötanud ER Nukuteatris
Isikunimede register
Ilmunud artikleid
Pildigalerii
Lühendid
CD abi-info
I osa. Algus

EESTI DRAAMATEATRI NUKUTRUPP (1936 – 1944)

KUTSELISE NUKUTEATRI KUJUNEMISAASTATE LOOMEOLUD JA ISELOOMULIKUD JOONED

Eesti kutselise nukuteatri loomise tingis vajadus mudilasetenduste järele. Oma osa mängisid siin ka majanduslikud tingimused. Nimelt nähti nukuteatris ringreisiteatrit. Oli ju Draamastuudio teater endale tänuliku auditooriumi leidnud just väikelinnades ja maal. Ent rikkalikult kujundatud mahukate dekoratsioonidega noorsoo- ja lasteetenduste ringreisid olid teatrile väga kulukad. Nukuteatri väikese lava, nukkude ja väheste näitlejate transportimises nähti võimalusi hoopis odavamalt läbi ajada.

Huvi nukuetenduste vastu oli maakondades väga suur. Esimesed nukuteatri ringreisid näitlejana kaasa teinud O. Liigand meenutas: “œRingreisil olles võis etenduspaika viivatel teedel alati näha kümnete kilomeetrite kauguselt nukuetendustele rühkivaid lapsi. Tuldi jalgsi, õpetajad ees, õpilased rivis järel, sest autotranspordi võimalused siis puudusid. Seltsimajade saalid olid aga ikka puupüsti täis. Nukuteater käis ringreisidel koos draamalavastusega. Päeval kell kolm toimus nukuteatri etendus lastele, kell kaheksa õhtul anti samas draamaetendus täiskasvanutele. Näitlejad olid pea ühed ja samad, välja arvatud näitlejate vanema põlvkonna esindajad. Nemad nukuetendusest osa ei võtnud. Nukuetendustel esinemise eest oli määratud eritasu.” 156

Suurem osa nukuteatri etendustest antigi ringreisidel maakondades. Tallinna lastele langes etenduste arvust kaunis väike osa, sest uuslavastusi ei valminud kuigi tihedalt. 1940/41 hooaja jooksul anti Tallinnas viisteist nukuetendust, ringreisidel aga viiskümmend.

Kuna nukuteater töötas Draamateatri juures ja temale oli viimase juhatuse poolt määratud iseseisev eelarve, siis seoses sellega olid loodud ka tolle aja kohta avaramad majanduslikud võimalused. "Tegutsedes nii kunstiliselt kui majanduslikult jõulise ning jõuka teatri hõlma all, ei võinud ta kurta ei tehniliste võimaluste ega heade eeldustega näitlejate puudumise üle.157

Kuigi L. Kalmet jõudis tuua lavale vaid kolm nukulavastust, kuulub temale kutselise nukuteatri loomise initsiaatorina ja esimese lavastajana ikkagi silmapaistev koht Eesti nukuteatri ajaloos. Eesti Draamateatri nukuteatrist on kõneldud ja kõneldakse ka kuus aastakümmet hiljem kui Kalmeti nukuteatrist. Kui suur töökoormus teatrijuhina, õppejõuna ja sõnateatri lavastajana ei võimaldanud L. Kalmetil enam aktiivselt osaleda nukuteatri töös, leidis ta ometigi aega viibida nõuandjana nukulavastuste valmimise juures. Nii mitmedki teatriinimesed said just L. Kalmetilt innustust nukuteatrialaseks tööks. Teiste hulgas ka H. Vaag oma esimeste nukutükkide kirjutamiseks. L. Kalmeti kestvast huvist ja poolehoiust nukuteatri vastu kõnelevad ka tema kuuekümnendail aastail ajakirjanduses avaldatud nukuteatrialased kirjutised. Viljakam nukulavastaja sellel perioodil oli aga V. Alev seitsme lavastusega. Tema lavastustele oli iseloomulik terviklikkus ja meeleoluline köitvus. V. Alevi nukuteatrialaseks tipplavastuseks on L. Väravase "Lend Kuu peale" koostöös kunstnik P. Linzbachiga.

Eesti Draamateatri nukuteatrit ajavahemikul 1936–1944 võibki iseloomustada kui lavastaja- ja kunstnikuteatrit. Peaaegu täiesti mööda vaadatakse sellel perioodil ilmunud arvustustes näitlejatöödest. Nimetatakse vaid üksikuid mitut lavastust läbinud tegelasi: O. Ungvere Tiiut, M. Orgussaare ja A. Talvi Antsu, V. Alevi Paukat, S. Reegi Miki-Hiirt ja veel mõnd. Ent pikem rollianalüüs neis arvustustes puudub. Ilmselt on selle põhjuseks ühelt poolt eredate näitlejatööde vähesus ansambliteatri tingimustes ja teisalt kriitikutepoolne vähene nukuteatri tundmine. Rohkem on tähelepanu pööratud lavastuste visuaalsele küljele. Näitlejatöödest kõneldakse üldisemas plaanis, seejuures kellegi nime nimetamata. Küllap oli andekaile sõnateatri näitlejaile silmapaistvate nukurollide loomisel takistuseks siiski vähene kogemus sellel alal. Nukumängus proovisid oma võimeid peaaegu kõik Eesti Draamateatri tolleaegsed noorema põlvkonna näitlejad.

Nukulavastuste näitlejatööd olid allutatud ansamblilise terviklikkuse nõudele. Peatähelepanu ei pööratud mitte üksiktegelaste karakteersusele, vaid üldisele lavastuslik-dekoratiivsele küljele. Hoolimata näitlejate ebaõnnestunud püüust imiteerida laste ja loomade hääli oli just tekstiandmine nukuliikumisega võrreldes draamanäitlejate tugevaim külg. Halvas nukkude liikumises ei olnud aga niivõrd süüdi näitlejad, kuivõrd tehnilised puudujäägid nukkude liikumismehhanismis, suutmatus leida nukkude keharaskuse õigeid toetuspunkte.

Asjaolul, et Eesti kutseline nukuteater võrsus sõnalavastusteatrist, oli nii positiivseid kui ka negatiivseid külgi. Positiivne oli siin eelkõige see, et õige pea märgati uue teatriharu senisest hoopis avaramaid võimalusi fantastika vallas. Saadi aru, et siin tuleb kasutada võtteid, mis üheski muus teatris pole võimalikud. Jõuti aruaamisele, et nukuteatris on võimalik luua pilte lendavatest pääsukestest, kõndivatest putukatest, elavatest lilledest. Nukuteatris võivad omada hinge ja südant muidu nii tuimad eluta esemed: kivid, käärid, nõelad, laud, toolid jne.

Draamateatri nukuteatri aegadel valitses seisukoht: “œNukuteater ei teeni ega tohi teenida tänapäeva. Tema ainestik kuulub minevikku, millal valitsesid kuningad, elasid, armastasid ja teotsesid printsid, printsessid, paharetid ja haldjad. Nukuteatri publik peab seda teadma ja ta ei tohi tunnustada mingeid pretensioone tõelikkusele.“œ158 Õpetaja L. Skomorovska kirjutas Varssavi nukuteatri Baj direktori juhatusel korraldatud suvekursustest saadud nägemuse põhjal nukuteatrist: “œNukud ei tohi muutuda stereotüüpsete liigutustega “œaseinimesteks” , vaid peavad olema näidendi teksti elavaks illustraatoriks. Nagu laps (või karikaturist!) joonistades liialdab ja suurendab kõike, mis temale asja või elusolendi juures on silma torganud iseloomustava joonena, nii ei pane teda sugugi imestama, et hundilõust moodustab 1/3 kogu tema kehast; samuti leiab ta üsna loomuliku olevat, et konn või orav, kel on mõnes näidendis mängida tähtsam osa, on proportsioonis selle osa tähtsusega peaaegu sama suur nagu hunt või laps.” 159

Sõnateatri kogemuse negatiivne poolus seisnes esijoones selles, et “œsuure” lava režissöörid, näitlejad ja kunstnikud nägid nukkudes just nimelt neid stereotüüpsete liigutustega “œaseinimesi” . Kui lavakujundus Draamateatri nukulavastustes oli enamasti fantastilis-allegooriline, siis nukud olid naturalistlikud, nn “œpärisinimesi” ja “œpärisloomi” võimalikult peensusteni jäljendavad. Siit tekkisid käärid lava- ja nukukujunduse vahel. Ühtlasi lähtusid nukkude naturalistlikust kujundusest nende liikumismehhanismidega seostuvad hädad. Liikumine pidi olema nagu “œpärisinimestel” ja “œpärisloomadel” . Seda oli tollaseid teadmisi ja kogemusi silmas pidades väga raske saavutada. Siit ka kriitika pidev nurin ja etteheited nukkude liikumisele. Tinglikumalt kujundatud ja grotesksemad nukud oleksid võimaldanud suuremat vabadust nukkude liikumisel ning osaliselt varjutanud selle primitiivsuse. Naturalismitaotlust esines ka näitlejate kõnes. Taotletava loomulikkuse asemel oli tulemuseks just ebaloomulikult kriiskav kramplik kõneviis ning sellest tulenevalt halb diktsioon.

Tolle aja draamaetenduste üks olulisemaid külgi oli terviklikkuse taotlus. 1930-ndate teisest poolest hakati nõudma, et kunstniku kujunduse idee oleks kooskõlas lavastaja mänguideega.160 See seisukoht kandus sõnateatrilt üle ka nukuteatrile. Seda enam, et dekoratsioone nukulavastuste tarvis kujundasid samad kunstnikud: P. Raudvee ja P. Linzbach, ka U. Martin, A. Viilup, A. Pilar ja H. Hakker. Ajavahemikus 1936–1944 Eesti Draamateatris lavale tulnud seitsmeteistkümnest nukulavastusest kujundas P. Raudvee kuus lavastust. Teiste kunstnike osatähtsus oli tunduvalt väiksem. P. Raudvee lavapildid paistsid silma meeleolukuse ja fantaasiarikkuse poolest. Ent tolle perioodi kõige silmapaistvama kujunduse lõi 1940. a P. Linzbach lavastusele “œLend Kuu peale” . Erinevalt teistest tollase Eesti Draamateatri nukulavastustest valitses selles lavastuses täiuslik harmoonia tinglikult kujundatud lavapiltide ja nukkude vahel. Kunstnik oli oskuslikult ära kasutanud värvi, valgust ja kõiki selle aja tehnilisi võimalusi fantaasiarikka kujunduse loomiseks. Esiletõstmist väärisid veel H. Hakkeri leidlikult kujundatud dekoratsioonid lavastustele “œVõlude riigis” ja “œHaldjas Kastetilk” .

Eesti Draamateatri nukuteatri repertuaaripilt oli aastatel 1936–1944 väga ühekülgne. Seitsmeteistkümnest nukulavastusest olid tervelt kolmeteistkümne aluseks algupärased täispikad sisult primitiivseid nukutükid. Eesti klassika kasutamise heaks algatuseks oli O. Lutsu “œNukitsamees” , ent see jäi paraku ainukeseks taoliseks katsetuseks. Ka L. Tui vendade Grimmide “œVahva rätsepa” instseneering jäi neil aastail ainukeseks pöördumiseks maailmaklassikasse kuuluva muinasjutu poole. Viljakaim algupäraste nukunäidendite kirjutaja oli G. Helbemäe. Edasi asusid aga nukutükke kirjutama juba Draamateatri oma autorid. Tollal nukunäidenditele esitatavaid nõudeid võtavad kõige ilmekamalt kokku L. Martini sõnad: “œLastetüki, sealjuures nukulavastuse juures eriti, tuleb ju rohkem arvestada efekte, liikumist ja meeleolusid, seades teisele kohale sisu, kuna see leiab sellisel kujul laste juures palju enam kõlapinda.” 161

Nukutükkide peamiseks ülesandeks oli nende meeleoluline köitvus. Mingit sügavamat mõtlemisainet pakkuda ei peetud vajalikuks. Dramaturgiliselt jäid nukunäidendid enamasti eklektiliseks piltide reaks; sündmustikus puudus pingeliselt arendatud intriig ja sisu sügavam mõtestatus. Esines abitust ka sõnastuslikus küljes.

Näidendi puudujääke tuli korvata lavastaja ja kunstniku tööga. Mudilaste tähelepanu köitmiseks tuli laval pakkuda järjest vahelduvaid pilte ja uusi tegelasi. Selleks pidi ühes lavastuses kasutatavate nukktegelaste arv olema väga suur. Kui esimestes nukulavastustes kasutati 3–4 nukku, kes laval rohkem rääkisid kui tegutsesid, siis 1943/44 hooajaks on nukuteatril juba üle kahesaja nuku, millest näiteks “œVõlude riigis” lavastuses on rakendatud ligi viiskümmend.162

Draamateatri nukuteatri etendused äratasid siirast poolehoidu ja huvi nii publiku kui ka kriitika silmis. Nukulavastustest kirjutasid järjekindlalt tolle aja tunnustatud teatrikriitikud V. Mettus ja A. Adson, aga ka R. Kangro-Pool ja L. Soonpää. Neljakümnendail aastail lisandus neile veel E. Aavasaar.

Kasvavast huvist nukuteatri vastu kõneleb seegi, et kui esimestel hooaegadel pidas üks lavastus vastu kolm kuni viis etendamiskorda, siis 1942/43 teatrihooajal mängiti näiteks “œPrints Lohevõitlejat” juba seitseteist korda täissaalile.163 1943/44 hooajal andis Draamateater ühes kuus keskmiselt kuus nukuetendust, enamasti täismajale. Nukulavastusi tuli hooaja kohta kolm kuni neli, kusjuures üht näidendit mängiti keskmiselt viisteist korda.164

Vaadeldaval ajajärgul suurenes järjest ka tantsulise elemendi kasutamine nukulavastustes. Murranguliseks selles osas oli L. Tui “œVahva rätsep” , kus olid rütmiliselt liikuma pandud kõikvõimalikud olendid ja esemed alates inim- ja loomnukkudest käärideni-nööpideni välja. Rohkesti tantse, rütmilist liikumist ja sära oli ka O. Seliaru lavastatud “œHaldjas Kastetilgas” . Tantsuline element oligi tolle perioodi nukuliikumise tugevaim külg.

Muusikalisele küljele ei pandud kolmekümnendate aastate nukulavastustes erilist rõhku. Spetsiaalset muusikat lavastustele heliloojatelt tavaliselt ei tellitud. Muusikasaade kombineeriti mitmesugustest muusikapaladest, millel tihti ei olnud näidendiga midagi ühist. Saatemuusika andmiseks kasutati enamasti grammofoni. Muusikalise kujunduse viis uude etappi aga L. Sauli ja A. Ruusi tegevus.

Nukuteatri adressaadina peeti silmas mudilasi, kuid ka täiskasvanud publik jälgis kauni kujundusega pidulikke ja meelolukaid etendusi huviga. Siiski kavatseti 1943. või 1944. aastal võtta repertuaari üks nukunäidend täiskasvanuile, nimelt V. Panso ja H. Vaagi ühisloominguna nukurevüü “œOkasroosike ärkab” . Poliitiline situatsioon ja järgnenud organisatsioonilised muutused teatrielus ei andnud selleks enam võimalust.

Aastad 1936–1944 on Eesti kutselise nukuteatri tekkimis- ja kujunemisaastad. See on aeg, mil nukuteatrit tehti südamega ja nukuteatrikunsti hinnati kui võrdväärset teiste teatrikunstide hulgas. Seda väidet kinnitab ilmekalt nukulavastuste ettevalmistusperioodi kestus kuus kuni kaheksa nädalat, mis oli võrdne draamalavastuste ettevalmistamise ajalise kestusega. Neil aastail loodi alged, milledest arenes välja tänane eesti nukuteater.

V. Mettus kirjutas 1938. a ilmunud kogumikus “œKakskümmend aastat Eesti iseseisvusaegset teatrit” : “œTäiel määral iseseisvusaegne sünnitus on Eesti Draamateatri nukuteater, mille õitseaeg on alles ees, mille parimad senised töösaavutused lasevad aga loota, et see õitseaeg ka tõepoolest tuleb.” 165

Edasi

 

Converted from CHM to HTML with chm2web Pro 2.85 (unicode)