EESTI DRAAMATEATRI NUKUTRUPP (1936 – 1944)
KUTSELISE NUKUTEATRI KUJUNEMISAASTATE LOOMEOLUD
JA ISELOOMULIKUD JOONED
Eesti kutselise nukuteatri loomise tingis vajadus
mudilasetenduste järele. Oma osa mängisid siin ka majanduslikud
tingimused. Nimelt nähti nukuteatris ringreisiteatrit. Oli ju
Draamastuudio teater endale tänuliku auditooriumi leidnud just
väikelinnades ja maal. Ent rikkalikult kujundatud mahukate
dekoratsioonidega noorsoo- ja lasteetenduste ringreisid olid
teatrile väga kulukad. Nukuteatri väikese lava, nukkude ja
väheste näitlejate transportimises nähti võimalusi hoopis
odavamalt läbi ajada.
Huvi nukuetenduste vastu oli maakondades väga suur. Esimesed
nukuteatri ringreisid näitlejana kaasa teinud O. Liigand meenutas: “Ringreisil olles võis
etenduspaika viivatel teedel alati näha kümnete kilomeetrite
kauguselt nukuetendustele rühkivaid lapsi. Tuldi jalgsi, õpetajad
ees, õpilased rivis järel, sest autotranspordi võimalused siis
puudusid. Seltsimajade saalid olid aga ikka puupüsti täis.
Nukuteater käis ringreisidel koos draamalavastusega. Päeval kell
kolm toimus nukuteatri etendus lastele, kell kaheksa õhtul anti
samas draamaetendus täiskasvanutele. Näitlejad olid pea ühed ja
samad, välja arvatud näitlejate vanema põlvkonna esindajad.
Nemad nukuetendusest osa ei võtnud. Nukuetendustel esinemise eest
oli määratud eritasu.” 156
Suurem osa nukuteatri etendustest antigi ringreisidel
maakondades. Tallinna lastele langes etenduste arvust kaunis väike
osa, sest uuslavastusi ei valminud kuigi tihedalt. 1940/41 hooaja
jooksul anti Tallinnas viisteist nukuetendust, ringreisidel aga
viiskümmend.
Kuna nukuteater töötas Draamateatri juures ja temale oli
viimase juhatuse poolt määratud iseseisev eelarve, siis seoses
sellega olid loodud ka tolle aja kohta avaramad majanduslikud
võimalused. "Tegutsedes nii kunstiliselt kui majanduslikult
jõulise ning jõuka teatri hõlma all, ei võinud ta kurta ei
tehniliste võimaluste ega heade eeldustega näitlejate puudumise
üle.157
Kuigi L. Kalmet jõudis tuua lavale vaid kolm nukulavastust,
kuulub temale kutselise nukuteatri loomise initsiaatorina ja
esimese lavastajana ikkagi silmapaistev koht Eesti nukuteatri
ajaloos. Eesti Draamateatri nukuteatrist on kõneldud ja
kõneldakse ka kuus aastakümmet hiljem kui Kalmeti nukuteatrist.
Kui suur töökoormus teatrijuhina, õppejõuna ja sõnateatri
lavastajana ei võimaldanud L. Kalmetil enam aktiivselt osaleda
nukuteatri töös, leidis ta ometigi aega viibida nõuandjana
nukulavastuste valmimise juures. Nii mitmedki teatriinimesed said
just L. Kalmetilt innustust nukuteatrialaseks tööks. Teiste
hulgas ka H. Vaag oma esimeste nukutükkide kirjutamiseks. L.
Kalmeti kestvast huvist ja poolehoiust nukuteatri vastu kõnelevad
ka tema kuuekümnendail aastail ajakirjanduses avaldatud
nukuteatrialased kirjutised. Viljakam nukulavastaja sellel
perioodil oli aga V. Alev seitsme lavastusega. Tema lavastustele oli
iseloomulik terviklikkus ja meeleoluline köitvus. V. Alevi
nukuteatrialaseks tipplavastuseks on L. Väravase "Lend Kuu
peale" koostöös kunstnik P. Linzbachiga.
Eesti Draamateatri nukuteatrit ajavahemikul 1936–1944
võibki iseloomustada kui lavastaja- ja kunstnikuteatrit. Peaaegu
täiesti mööda vaadatakse sellel perioodil ilmunud arvustustes
näitlejatöödest. Nimetatakse vaid üksikuid mitut lavastust
läbinud tegelasi: O. Ungvere Tiiut, M. Orgussaare ja A. Talvi Antsu, V. Alevi Paukat, S. Reegi Miki-Hiirt ja veel mõnd. Ent pikem
rollianalüüs neis arvustustes puudub. Ilmselt on selle põhjuseks
ühelt poolt eredate näitlejatööde vähesus ansambliteatri
tingimustes ja teisalt kriitikutepoolne vähene nukuteatri
tundmine. Rohkem on tähelepanu pööratud lavastuste visuaalsele
küljele. Näitlejatöödest kõneldakse üldisemas plaanis,
seejuures kellegi nime nimetamata. Küllap oli andekaile
sõnateatri näitlejaile silmapaistvate nukurollide loomisel
takistuseks siiski vähene kogemus sellel alal. Nukumängus
proovisid oma võimeid peaaegu kõik Eesti Draamateatri tolleaegsed
noorema põlvkonna näitlejad.
Nukulavastuste näitlejatööd olid allutatud ansamblilise
terviklikkuse nõudele. Peatähelepanu ei pööratud mitte
üksiktegelaste karakteersusele, vaid üldisele
lavastuslik-dekoratiivsele küljele. Hoolimata näitlejate
ebaõnnestunud püüust imiteerida laste ja loomade hääli oli
just tekstiandmine nukuliikumisega võrreldes draamanäitlejate
tugevaim külg. Halvas nukkude liikumises ei olnud aga niivõrd
süüdi näitlejad, kuivõrd tehnilised puudujäägid nukkude
liikumismehhanismis, suutmatus leida nukkude keharaskuse õigeid
toetuspunkte.
Asjaolul, et Eesti kutseline nukuteater võrsus
sõnalavastusteatrist, oli nii positiivseid kui ka negatiivseid
külgi. Positiivne oli siin eelkõige see, et õige pea märgati
uue teatriharu senisest hoopis avaramaid võimalusi fantastika
vallas. Saadi aru, et siin tuleb kasutada võtteid, mis üheski
muus teatris pole võimalikud. Jõuti aruaamisele, et nukuteatris
on võimalik luua pilte lendavatest pääsukestest, kõndivatest
putukatest, elavatest lilledest. Nukuteatris võivad omada hinge ja
südant muidu nii tuimad eluta esemed: kivid, käärid, nõelad,
laud, toolid jne.
Draamateatri nukuteatri aegadel valitses seisukoht:
“Nukuteater ei teeni ega tohi teenida tänapäeva. Tema ainestik
kuulub minevikku, millal valitsesid kuningad, elasid, armastasid ja
teotsesid printsid, printsessid, paharetid ja haldjad. Nukuteatri
publik peab seda teadma ja ta ei tohi tunnustada mingeid
pretensioone tõelikkusele.“158 Õpetaja L. Skomorovska kirjutas Varssavi nukuteatri Baj
direktori juhatusel korraldatud suvekursustest saadud nägemuse
põhjal nukuteatrist: “Nukud ei tohi muutuda stereotüüpsete
liigutustega “aseinimesteks” , vaid peavad olema näidendi
teksti elavaks illustraatoriks. Nagu laps (või karikaturist!)
joonistades liialdab ja suurendab kõike, mis temale asja või
elusolendi juures on silma torganud iseloomustava joonena, nii ei
pane teda sugugi imestama, et hundilõust moodustab 1/3 kogu tema
kehast; samuti leiab ta üsna loomuliku olevat, et konn või orav,
kel on mõnes näidendis mängida tähtsam osa, on proportsioonis
selle osa tähtsusega peaaegu sama suur nagu hunt või
laps.” 159
Sõnateatri kogemuse negatiivne poolus seisnes esijoones selles,
et “suure” lava režissöörid, näitlejad ja kunstnikud nägid
nukkudes just nimelt neid stereotüüpsete liigutustega
“aseinimesi” . Kui lavakujundus Draamateatri nukulavastustes oli
enamasti fantastilis-allegooriline, siis nukud olid
naturalistlikud, nn “pärisinimesi” ja “pärisloomi”
võimalikult peensusteni jäljendavad. Siit tekkisid käärid lava-
ja nukukujunduse vahel. Ühtlasi lähtusid nukkude naturalistlikust
kujundusest nende liikumismehhanismidega seostuvad hädad.
Liikumine pidi olema nagu “pärisinimestel” ja
“pärisloomadel” . Seda oli tollaseid teadmisi ja kogemusi
silmas pidades väga raske saavutada. Siit ka kriitika pidev
nurin ja etteheited nukkude liikumisele. Tinglikumalt kujundatud ja
grotesksemad nukud oleksid võimaldanud suuremat vabadust nukkude
liikumisel ning osaliselt varjutanud selle primitiivsuse.
Naturalismitaotlust esines ka näitlejate kõnes. Taotletava
loomulikkuse asemel oli tulemuseks just ebaloomulikult kriiskav
kramplik kõneviis ning sellest tulenevalt halb diktsioon.
Tolle aja draamaetenduste üks olulisemaid külgi oli
terviklikkuse taotlus. 1930-ndate teisest poolest hakati nõudma,
et kunstniku kujunduse idee oleks kooskõlas lavastaja
mänguideega.160 See seisukoht kandus sõnateatrilt üle ka
nukuteatrile. Seda enam, et dekoratsioone nukulavastuste tarvis
kujundasid samad kunstnikud: P. Raudvee ja P. Linzbach, ka U. Martin, A. Viilup, A. Pilar ja H. Hakker. Ajavahemikus 1936–1944 Eesti
Draamateatris lavale tulnud seitsmeteistkümnest nukulavastusest
kujundas P. Raudvee kuus lavastust. Teiste kunstnike osatähtsus
oli tunduvalt väiksem. P. Raudvee lavapildid paistsid silma
meeleolukuse ja fantaasiarikkuse poolest. Ent tolle perioodi kõige
silmapaistvama kujunduse lõi 1940. a P. Linzbach lavastusele
“Lend Kuu peale” . Erinevalt teistest tollase Eesti Draamateatri
nukulavastustest valitses selles lavastuses täiuslik harmoonia
tinglikult kujundatud lavapiltide ja nukkude vahel. Kunstnik oli
oskuslikult ära kasutanud värvi, valgust ja kõiki selle aja
tehnilisi võimalusi fantaasiarikka kujunduse loomiseks.
Esiletõstmist väärisid veel H. Hakkeri leidlikult kujundatud
dekoratsioonid lavastustele “Võlude
riigis” ja “Haldjas
Kastetilk” .
Eesti Draamateatri nukuteatri repertuaaripilt oli aastatel
1936–1944 väga ühekülgne. Seitsmeteistkümnest nukulavastusest
olid tervelt kolmeteistkümne aluseks algupärased täispikad
sisult primitiivseid nukutükid. Eesti klassika kasutamise heaks
algatuseks oli O. Lutsu “Nukitsamees” ,
ent see jäi paraku ainukeseks taoliseks katsetuseks. Ka L. Tui vendade Grimmide “Vahva
rätsepa” instseneering jäi neil aastail ainukeseks
pöördumiseks maailmaklassikasse kuuluva muinasjutu poole.
Viljakaim algupäraste nukunäidendite kirjutaja oli G. Helbemäe. Edasi asusid aga nukutükke kirjutama juba
Draamateatri oma autorid. Tollal nukunäidenditele esitatavaid
nõudeid võtavad kõige ilmekamalt kokku L. Martini sõnad: “Lastetüki, sealjuures
nukulavastuse juures eriti, tuleb ju rohkem arvestada efekte,
liikumist ja meeleolusid, seades teisele kohale sisu, kuna see
leiab sellisel kujul laste juures palju enam kõlapinda.” 161
Nukutükkide peamiseks ülesandeks oli nende meeleoluline
köitvus. Mingit sügavamat mõtlemisainet pakkuda ei peetud
vajalikuks. Dramaturgiliselt jäid nukunäidendid enamasti
eklektiliseks piltide reaks; sündmustikus puudus pingeliselt
arendatud intriig ja sisu sügavam mõtestatus. Esines abitust ka
sõnastuslikus küljes.
Näidendi puudujääke tuli korvata lavastaja ja kunstniku
tööga. Mudilaste tähelepanu köitmiseks tuli laval pakkuda
järjest vahelduvaid pilte ja uusi tegelasi. Selleks pidi ühes
lavastuses kasutatavate nukktegelaste arv olema väga suur. Kui
esimestes nukulavastustes kasutati 3–4 nukku, kes laval rohkem
rääkisid kui tegutsesid, siis 1943/44 hooajaks on nukuteatril
juba üle kahesaja nuku, millest näiteks “Võlude riigis”
lavastuses on rakendatud ligi viiskümmend.162
Draamateatri nukuteatri etendused äratasid siirast
poolehoidu ja huvi nii publiku kui ka kriitika silmis.
Nukulavastustest kirjutasid järjekindlalt tolle aja tunnustatud
teatrikriitikud V. Mettus ja A. Adson, aga ka R. Kangro-Pool ja L. Soonpää. Neljakümnendail aastail lisandus neile
veel E. Aavasaar.
Kasvavast huvist nukuteatri vastu kõneleb seegi, et kui
esimestel hooaegadel pidas üks lavastus vastu kolm kuni viis
etendamiskorda, siis 1942/43 teatrihooajal mängiti näiteks
“Prints
Lohevõitlejat” juba seitseteist korda täissaalile.163 1943/44 hooajal andis Draamateater ühes kuus
keskmiselt kuus nukuetendust, enamasti täismajale. Nukulavastusi
tuli hooaja kohta kolm kuni neli, kusjuures üht näidendit
mängiti keskmiselt viisteist korda.164
Vaadeldaval ajajärgul suurenes järjest ka tantsulise elemendi
kasutamine nukulavastustes. Murranguliseks selles osas oli L. Tui
“Vahva rätsep” , kus olid rütmiliselt liikuma pandud
kõikvõimalikud olendid ja esemed alates inim- ja loomnukkudest
käärideni-nööpideni välja. Rohkesti tantse, rütmilist
liikumist ja sära oli ka O. Seliaru lavastatud “Haldjas Kastetilgas” .
Tantsuline element oligi tolle perioodi nukuliikumise tugevaim
külg.
Muusikalisele küljele ei pandud kolmekümnendate aastate
nukulavastustes erilist rõhku. Spetsiaalset muusikat lavastustele
heliloojatelt tavaliselt ei tellitud. Muusikasaade kombineeriti
mitmesugustest muusikapaladest, millel tihti ei olnud näidendiga
midagi ühist. Saatemuusika andmiseks kasutati enamasti grammofoni.
Muusikalise kujunduse viis uude etappi aga L. Sauli ja A. Ruusi tegevus.
Nukuteatri adressaadina peeti silmas mudilasi, kuid ka
täiskasvanud publik jälgis kauni kujundusega pidulikke ja
meelolukaid etendusi huviga. Siiski kavatseti 1943. või 1944.
aastal võtta repertuaari üks nukunäidend täiskasvanuile, nimelt
V. Panso ja H. Vaagi ühisloominguna nukurevüü
“Okasroosike ärkab” . Poliitiline situatsioon ja järgnenud
organisatsioonilised muutused teatrielus ei andnud selleks enam
võimalust.
Aastad 1936–1944 on Eesti kutselise nukuteatri tekkimis- ja
kujunemisaastad. See on aeg, mil nukuteatrit tehti südamega ja
nukuteatrikunsti hinnati kui võrdväärset teiste teatrikunstide
hulgas. Seda väidet kinnitab ilmekalt nukulavastuste
ettevalmistusperioodi kestus kuus kuni kaheksa nädalat, mis oli
võrdne draamalavastuste ettevalmistamise ajalise kestusega. Neil
aastail loodi alged, milledest arenes välja tänane eesti
nukuteater.
V. Mettus kirjutas 1938. a ilmunud kogumikus “Kakskümmend
aastat Eesti iseseisvusaegset teatrit” : “Täiel määral
iseseisvusaegne sünnitus on Eesti Draamateatri nukuteater, mille
õitseaeg on alles ees, mille parimad senised töösaavutused
lasevad aga loota, et see õitseaeg ka tõepoolest
tuleb.” 165
|