NUKUMÄNGUST TEISTES LINNADES

KURESSAARE TEATRI NUKUTEATER (1949 – 1951)

1940-ndate teisel poolel tegutsesid teatrid mitmetes Eestimaa väikelinnades nagu Paides (Narva Teater), Võrus, Valgas ja Kuressaares (tol ajal Kingissepa). Ühtekokku üheksas linnas.256 Kuressaare Teater avas külastajatele uksed 1945. a algul A. Kitzbergi “œLibahundiga” . Nagu teistelgi väiketeatritel, nii oli ka Kuressaare Teatril raskusi näitlejakaadri komplekteerimisega.

Esimesel hooajal oli ette nähtud kahekümne üheksast näitlejast olemas vaid kolmandik. Näitlejate probleem jäi püsima järgnevatekski hooaegadeks, kuigi näitlejate koosseisule loodeti täiendust 1946. a kevadel asutatud õpperühmast. Väike koosseis piiras näidendite valikut. “œPüüe vaatajaile sisukamat repertuaari pakkuda oli vastuolus trupi suutlikkusega.” 257 Lisaks näitlejaprobleemile oli teatrile raskeks probleemiks ka publikuprobleem. Sõda oli “œinimesi laiali pillutanud ja vaatajaskonda vähendanud.” 258 Transpordivõimalused olid piiratud ja inimestel, kes elasid väljaspool Kuressaare linna, puudusid enamalt jaolt võimalused teatri statsionaari külastamiseks. Seega siis tuli teatril endal viibida enamus aega ringreisidel nii oma saarel kui ka Hiiumaal ja mandri-Eestis.259

Küllap oligi Kuressaare Teatri juurde nukuteatri loomisel üheks põhjuseks püüe endale publikut juurde võita ja raskele majanduslikule olukorrale leevendust leida. Oli ju nõudlus lasteetenduste järele märgatavalt suurem täiskasvanutükkide omast. Nii sõlmitigi leping Tallinna Draamateatriga (kandis siis Uue Teatri nime), mille alusel saadi sealt nukud. Kohapeal nukkude valmistamine käis niigi majanduslikes raskustes vaevlevale teatrile üle jõu. Polnud ju Kuressaare Teatril endal meistrimehi, kes omaksid vähimaidki nukuvalmistamisoskusi. Vastavalt Draamateatrist laenuks saadud nukkudele tuli valida ka repertuaar.

Esimesena alustati jaanuaris 1949 proove H. Vaagi nukunäidendiga “œPuunukk seikleb” , mis esietendus sama aasta 10. märtsil. Näidendi lavastas Lydia Merits-Sepa.260 Esimese nukuetenduse võttis publik hästi vastu. Nukulavastuste tasemega olevat Kärdla esinemiste põhjal isegi enam rahule jäädud kui Kuressaare Teatri draamalavastuste tasemega.261 Olid ju Ugala ja Kuressaare Teatri nukutrupid draamalavastuste kaaslased. Päeval toimus nukuetendus lastele, õhtul aga draamaetendus täiskasvanuile.

Esimesele nukulavastusele järgnesid peagi teisedki: H. Vaagi “œSaarmas Ahnepäits” (lavastaja Ruudu Kalk), H. Vaagi “œPõrsake Nahv-Nahv” , G. Vladõtšina “œTalumatu elevandipoeg” ja H. Vaagi “œReinuvader Rebane” (lavastaja Rein Klink). Kõik Kuressaare Teatri lavastused kujundas tol ajal Veli Aarma.

On muidugi selge, et laenatud nukkude, pealesunnitud repertuaari ja nukuteatrialase töö kogemusteta näitlejatega ei olnud võimalik saavutada märkimisväärset kunstilist taset. Repertuaari ning nukusüsteemi valiku dikteerisid laenatud nukud. Suurelt jaolt olid need marionetid, mida Draamateatris enam ei kasutatud. Kunstnik oli sunnitud lavakujunduse kavandama vastavalt olemasolevatele nukkudele ja kättesaadavatele materjalidele.

Kuressaare Teatri lavastaja Rein Klink märkis ajalehes Saarte Hääl 1950. a avaldatud artiklis publiku suurt huvi nukuetenduste vastu. Nii andis Kuressaare Teater 1949. a etendusi H. Vaagi näidenditega “œPuunukk seikleb “œ ja “œSaarmas Ahnepäits” 12 000-le külastajale.262 Samas tõdeti: “œNukuetenduste seniseks nõrgaks kohaks on veel mitte küllaldane nuku liikumistehnika valdamine ja see, et muinasjutuliste näidendite kõrval pole noorte vaatajate jaoks lavastatud ühtegi nukunäidendit kaasaegselt teemal.” Kuna nukuetenduste külastatavus oli tunduvalt suurem draamalavastuste omast, on täiesti mõistetav, et nukuetendused moodustasid kolmandiku 1949–1951. a kõikidest etendustest.263

Ent ka nukuetenduste ja väljasõiduetenduste arvu suurendamine ei suutnud teatrit ummikseisust päästa. Teatri koosseisu komplekteerimisraskuste ja publikupuudusega kaasnevast majanduslikust kitsikusest tulenevalt tuli Kuressaare Teater 1951. a sulgeda.