NUKUTEATRI KULDSED SEITSMEKÜMNENDAD

INGO NORMET JA JAAN URVET – KÜLALISLAVASTAJAD NUKUTEATRIS

Lavastajaid oli Nukuteatris püütud leida ikka omainimeste hulgast. Lavastajatöö põhiraskust kandsid muidugi F. Veike ja R. Agur. Külalislavastajaid käis vähe. Põhjendus oli, et nukuteatris peab lavastama selline inimene, kes ka ise selle teatri spetsiifikat tunneb. Siis aga võttis haigus F. Veikelt võimaluse kahe aasta vältel (1978–1979) lavastajatööga tegeleda. R. Agurile langenud lavastajakoormust aitasid leevendada H. Laas ning külalised Ingo Normet ja Jaan Urvet.

15. septembril 1978 tõi I. Normet lavale enda kirjutatud indoneesia muinasjutu ainelise näidendi “œHirvepoiss” . Lavastus oli mitmeti omapärane. Nukumäng toimus kolme erineva kõrgusega sirmi taga, millest esimene oli valge, teine kuldne ja kolmas sinine jõgi. “œLavakujunduse (külaliskunstnik Liina Pihlak) helekuldne printsiip pakub silmale küll rõõmu, kuid peategelane Hirvepoiss on värvide sarnasuse tõttu kohati raskesti jälgitav. Väga toredad on aga liblikad, paabulinnud ja mesilased. Nende ilmumine pakub silmale tõesti ilusat vaatemängu, ainult et sündmustik jääb vahepeal seisma ja lastel näib igav hakkavat.” 800 Huvitavat lahendust häirisid kohati vajakajäämised dramatiseeringus.

Mõned kunstinõukogus “œHirvepoisi” kontrolletenduse põhjal väljaöeldud hinnangud801:

Teatri pedagoog E. Purje: “œMeeldis. Väga ilus lavapilt. Särav ja puhas. Hea oli nukuliikumine. Arendab ilumeelt, esteetilist maitset. /.../ Hästi väljapeetud karakterid. Muusikaline kujundus huvitav. Hästi tehtud Tiit Soodla poolt.” R. Agur: “œMeeldib väga üks stseen nukuga. See on tüki võti minu jaoks. Parim näide primitiivsest (heas mõttes) nukuteatrist. /.../ See on puhas stiilne mudilaste lugu. /.../ II vaatus läheb pisut käest ära. Tundub, et viga on Hirvepoisis. Tema peab seda vaatust vedama. Soovitan lühendada – siis läheb ehk täkki.” L. Vellerand: ” I vaatus on väga huvitav. Kas on asi publikus? II vaatus lihtsalt hajub ja näidendist puudub leidlik puänt. See peab olema löövam ja leidlikum. Kõik ehk siiski ei olene Hirvepoisist, vaid ikka loo dramaturgiast endast. Üldiselt väga sümpaatne lavastus.” Vene nukuteatri spetsialist Smolenski: ” Ma ei saanud küll tekstist aru, kuid see lavastus, kujundus, muusika ja nukud annavad tõendust, et tegemist on indoneesia muinasjutuga. Kiidan nukuplastikat, nende väljendusrikkust, näitlejate tekstiandmist. Väga meeldis näitlejate mäng. Olen nõus, et II vaatus on lõpetamata.”

Lavastuse nimitegelase Hirvepoisi mängis elavaks R. Rootare. Rahutu loomuga ja toreda liikumisega Tiigri rollis oli I. Tamre. Sinise boamaoga mängis E. Uus ja roosa Pühvliga K. Renel. Kaasa mängisid veel O. Paesüld, V. Kõrvits ja H. Gustavson. Lavastuses olid elustamist leidnud ka mitmed esemed nagu inetu roheline plastmassist korv ja katkine nukk. Need tõid senisesse loosse hoopis uued probleemid, mis aga ei arenenud edasi ega kasvanud konfliktiks.

“œHirvepoisiga” esineti 1979. a märtsis nukuteatrite festivalil Magdeburgis. Huvi eestlaste nukumängu vastu oli suur. Mida arvasid festivalietendust näinud asjatundjad? Inge Borde-Klein (lastekirjanik ja filmistsenarist Berliinist): “œElurõõmus humoristlik etendus, mis puudutas ka tõsisemaid probleeme ja elunähtusi. Väga elegantne nukujuhtimine ja tantsuline nukuliikumine, mis tundus olevat kohane just nendele muinasjuttudele.” Dr. Käthe Seeling (Leipzigi Kõrgema Teatrikooli õppejõud): “œÜllatav oli muusikaline kujundus, eriti see, et üks muusikant tabas nii suurepäraselt meeleolu ja toetas oma mänguga meisterlikult lavastust.” Rolf Mäser (UNIMA presiidiumi liige): “œEhtne lastepärane nukuetendus. Täpselt oli tabatud laste tundemaailm. Meeldis Hirvepoiss, kes oli parasjagu kaval ja heasüdamlik, vallatu ja arukas. Tõstaksin esile ka kunstniku tööd, seda lihtsat värvide ilu ning kauneid, kuid siiski karakteripäraseid nukke.” Franceszko Porras (nukuteatri “œTina-Francis” juht Hispaaniast): “œMeeldis mäng kolmel tasapinnal, mis andis näitlejatele suuri võimalusi mitmesuguste meeleolude loomiseks. Karge, tagasihoitud mäng, kuid siiski temperamentne.” Thanker Kirit (nukukunstnik Indiast): “œMeeldiv etendus. Arvan, et indoneesia muinasjuttude meeleolu oli hästi tabatud, mida süvendas sobiv muusikaline kujundus. Kuigi ei saanud keelest aru, oli ometigi kogu etendus mõistetav ja selge.” 802

Järgmiseks külalislavastajaks oli Jaan Urvet, kes sel ajal juhtis nukurahvateatrit “œKäpik” . “œRoheliste sõrmedega poiss“œ (J. Saare instseneering M. Druoni muinasjutu järgi) oli tema teiseks lavastuseks Riiklikus Nukuteatris. M. Druoni teos on sügavalt filosoofilise alltekstiga poeetiline lugu. Selle kavvavõtmine viitas teatri jätkuvale püüdele oma vaatajaga tõsiselt kõnelda. Lugu jutustas eripärasest poisist, kes armastas ilu ja sellesama ilu kaudu püüdis maailma paremaks muuta. See oli muinasjutt lastele täiskasvanutest ja täiskasvanutele lastest.

“œKui Druoni sügavamõttelise materjali väärseteks on saanud nii Andres Mustose imeõrn, poeetiline muusika, mille on mänginud linti “œHortus Musicus” , kui ka Jaak Vausi lavakujundus, mis oma torudega omandab sümboli tähenduse, siis lavastus ise /.../ kipub seetõttu, et enamik näitlejaist ei suuda loodavaid lavakujusid küllalt välja mängida, materjalile alla jääma. Imelik, et kui näitlejad esinevad “œelavas plaanis” /.../, on nende mäng hingestatud ja veenev, kui aga peitutakse sirmide taha ja võetakse kätte nukud, tekiks justkui mingisugune kramp nii nukkude liigutamisel kui ka teksti rääkimisel.” 803 Ilmselt oli "avatud mäng” osale näitlejaist selleks ajaks niivõrd koduseks saanud, et nad tundsid ennast paremini sirmi ees kui selle taga. Suur osa trupist olid nukuteatris alles esimesi samme astuvad noored näitlejad: Heino Seljamaa (Tistou, roheliste sõrmedega poiss), Harri Kõrvits, Urmas Alender ja Eve Maremäe. Nende kõrval osalesid veel Helle Laas, Oskar Liigand, Enno Selirand ja Urve Paeorg.