NUKUTEATRI KAHEKSAKÜMNENDAD AASTAD

TUGLAS AITAB LEIDA EESTI NUKUTEATRI OMA NÄGU

ER Nukuteater alustas oma hooaega 1986. a septembris esietendusega – lavale tuli Friedebert Tuglase “œToome helbed” . 1908. aastal trükivalgust näinud novelli “œToome helbed” põhjal tegi instseneeringu R. Agur. Tema oli ka lavastaja. Kujundus oli Rein Lauksilt, muusika Raimo Kangrolt ja laulusõnad Rein Raualt. Nagu “œVäike Illimar” , oli ka “œToome helbed” Fr. Tuglasel mõeldud lugemiseks eelkõige täiskasvanuile. Nukuteater oli aga selle poeetilise loo väikesest Leenist ja tema fantaasiarikkast lapsemaailmast lavastanud lastele. Samas suutis etendus paeluda ning huviorbiiti haarata ka täiskasvanud publikut. R. Agur on “œToome helveste” parimaks publikuks pidanud just mudilasi koos vanematega.947

“œToome helbed” kandis vaataja juba esimeste hetkedega pühalikku teatrimaailma. Kasutati vormi nukk + elav näitleja, millele lisandusid varju- ja maskiteatri elemendid. Kõik see sulandus harmooniliseks tervikuks. Paeluv oli lavale saabuv maskides laulusekstett (selles osalesid T. Ruubel, T. Tõnis, A. Vaher, H. Toompere, M. Kampus ja A. Uder), kes väreleva küünlatule valgel laulsid leegist, mis on kustumatu ja igavene kui loodus, kunst ja muinasjutt. Otse vaataja silme ees loodi dekoratsioonidest toomingad ning looduse nii-öelda salamaailm, kus puutüvedelgi märkame elatanud inimese nägu. Kogu seda koduidüllilikku situatsiooni aitasid võimendada ka Leenit juhtivate näitlejate T. Ruubeli ja T. Tõnise näod. Näitlejad kord samastasid end elustatava nukuga, kord eemaldusid sellest rollist ning teisenesid oma lapsukest hellitavateks emadeks.

“œToome helvestes” põimusid omavahel reaalne ja kujuteldav maailm. Leeni kujutluspildid olid nukulaval antud õrnsinakas valguses, aitamaks luua muinasjutulist atmosfääri. Kui “œVäike Illimar” oli juba algmaterjali poolest terviklikum ja humoorikam, siis sügavalt poeetiline “œToome helbed” oli eelkõige meeleoluteater. Erinevate hingeseisundite nähtavakstegemisel otsis nukuteater temale ainuomaseid väljendusvahendeid. Mõjuvaim oli lavastuse finaal oma meeleoluka ruumilis-pildilise liikumise – toomehelveste langemisega. Ja kuigi “œToome helveste” lavastus oli antud nukramates toonides kui “œVäike Illimar” , ei jäetud publikut sealgi ilma koomikast, peamiselt karjapoiss Vidriku kalapüügistseenis. Lavastuse nukkerlüürilisele üldmeeleolule vastandus ka Marie ja Kusta (A. Vaher ja H. Toompere) groteskne etteaste elavplaanis (maskidega).

“œVäikese Illimari” ja “œToome helveste” tähtsaimaks ühisosaks oli nende rahvalikkus. Nende kahe lavastuse kaudu ilmnes kõige selgemini Eesti nukuteatri oma nägu. Midagi väga lähedast oli neis Tuglase lavastustes leedulaste sügavmõttelise, kujundi- ning tähendusrikka nukuteatrikeelega. Võib-olla oli see ka üheks põhjuseks, miks “œToome helbed” Baltimaade nukuteatrite festivalil Kaunases 1989. a septembris nii hästi vastu võeti. Seda enam, et seekord ei piirdutud üksnes Leedu, Läti ja Eesti nukuteatritega, vaid festivalile oli kutsutud esinejaid ka Saksamaa Liitvabariigist, Soomest, Taanist ja Poolast. Kuigi auhindu välja ei jagatud, oli Tuglase-Aguri “œToome helbed” üks festivali tipplavastusi. Väga emotsionaalselt kirjutas meie Nukuteatri lavastusest Kaunase teatrikriitik Vida SaviĨiunaite festivalilehe Ekspres Informacija teises numbris. Ta hindas “œToome helbeid” kui lavastust, “œkus iga millimeeter esinemispinda on terve maailm, kus kõige väiksemgi inim- või nukuliigutus on hingesüžee ja salapärane helin, määramaks hingeseisundit, meeleolu ja mõtteid.” Ja edasi: “œInimese esinemine laval, tema kokkupuutumine maskiga, nukuga ja asjadega, muudatused Rein Aguri teatri stsenograafias – see kõik on katkematu teatraalne rituaal. Siin on nuku ja inimese ühtesulamine võrdne püha vande andmise saladusega ... Rein Agur ja tema näitlejad on oma lavastustega mulle alati süstinud usku nukuteatrisse kui kõrgeima ja puhtaima teatrikunsti ilmingusse. Pärast “œToome helveste” vaatamist minu usk temasse elavnes veelgi. Vaadates eestlaste lavastust, veendusin veel kord, et teatraalne ime sünnib solidaarsusest tema loojatega. Ühtaegu on solidariseeruda antud vaid tarkadele inimestele, kellel on suur hing. Selline aga ongi Rein Agur ja sellised on ka tema näitlejad.” 948