II osa. Eesti Riiklik Nukuteater |
EBASTABIILSUSE AASTAD (1964 – 1967)
“OLEMATU ODYSSEUS” – PÖÖRDEPUNKT TEATRI
KUNSTILISES ELUS
Eesti Nukuteatrile sai teatavas mõttes pöördelise tähtsusega
sündmuseks töö Jaan Krossi teravalt satiirilise näidendiga “Olematu
Odysseus” 1966. aastal. Selle lavastuse juures, mis pidi valmima
F. Veike ja R. Aguri koostöös, kulmineerus vastasseis
traditsioonilise sirmiteatri ning uudseil teatraalseil
väljendusvahendeil põhineva nukuteatri vahel. Näidendis peituv
grotesk võimaldas ka oma väljendusvormidelt teatraalsemat
ja tinglikumat mängumaailma. Lisaks lahknevustele lavastuse
vormilise külje leidmisel, esinesid veel ka kolmepoolsed (Kross,
Veike, Agur) eriarvamused sisulise külje
mõistmisel-mõtestamisel.
Näidend oli tellitud J. Krossilt spetsiaalselt Nukuteatrile ja
mõeldud oli see täiskasvanud vaatajale. Nimitegelane Odysseus oli
negatiivne kuju, kelle kaudu naerdi välja tollase ühiskonna
pahesid. Lavalugu ennast võis aga vaadata kui kirjandusliku
paroodia vormis kirjutatud vaimukat poliitilist satiiri.535 Seepärast kutsuti lavastuse juurde kunstnikust
karikaturist Edgar Valter (kutsuda külaliskunstnik – see oli
haruldus), kelle kavandite järgi tehtud nukud nägid välja
omapärased, tinglikud ja ilmekad.536 Kummist nukupead valmistati tehases “Tegur” .
See võttis tohutu aja. Teatri tarvis osutusid aga need nukud
paljuski kõlbmatuks. Hulk nukke tehti teatri töökojas uuesti
papjeemašeest. See nõudis mitmekordset tööaja ja materjali
kulu. Kuna “Olematul Odysseusel” puudus kindel lavastuslik
kontseptsioon, siis ei saanud E. Valter oma tööd lõpuni teha ja
esitas loobumiskirja.537 Tööd raskendas ka näidendi harjumatult suur
tekstimaht.
“Olematu Odysseuse” proovidel osalenud K. Renel: “Jaan
Kross, Ferdinand Veike ja Rein Agur – kõik nad on niivõrd
erinevad mehed. Niipalju kui sai seda lavastust koos nendega
arutatud ja nemad omavahel – arvamused olid niivõrd erinevad.
Tegime ikkagi pidevalt edasi, aga kontrollis paistis see lavastus
niisugune välja, et teda ei saanud rahva ette tuua. Ta ei olnud
üldse valmis. Kuna oli aasta lõpp ja oli tarvis teatri plaan
täita ja ka teatrite vabariikliku plaani täitmine sõltus selle
tüki väljatulekust, siis otsustati sellest lavastusest mängida
katkendeid Kultuuriülikoolile, kelle üliõpilased meie majas
loengutel käisid.” 538 Kinnine esietendus statsionaaris määrati 30.
detsembrile 1966. Publikuks olid Tallinna Kultuuriülikooli
teatriosakonna kuulajad. Eelnevalt toimus peaproov
kunstinõukogule, mille koosoleku protokollist võib lugeda
kunstinõukogu liikmete ja asjaosaliste arvamusi nähtud
peaproovist. R. Reiljan: “Ma palun ära seletada tüki
kontseptsioon.” F. Veike: ” Liberaalse tegelase hukkamõistmine.
Iga vaatus paljastab inimest eri küljest. Silti, loosungit külge
ei ole pandud.” Reiljan: “Kahjuks see ei tule välja. Tüki
žanr?” Veike: “Täielik komöödia.” Reiljan: ” Lahendust
ootasin kas satiirina või komöödiana. Ei ole ei seda ega teist.
Ma ei saa aru. Ei saa Homerosest aru. Tegelaste omavahelistest
suhetest.” R. Agur: “Liialt püüame autorist kinni pidada.”
Reiljan: ” Ei saa autori süüks panna. Teater – mida tegi
teater? Mida siis teater tahtis tükiga öelda? Mulle näib, et see
ei ole ju teil praegugi selge. Ei saa aru, mille nimel inimesed
teevad kaks aastat tööd. Tükk aega pole meil teatris niisugust
asja olnud, ma ei tea, kuidas käituda. Ma ei usu, et Kross on
nõus selle tüki esietendusega.” J. Kross: “Mul on ju raske
rääkida, sest ma ju tean, milles asi seisab. Mina käsitlen seda
asja elegantse paroodiana. Selle pinna all on rahvusvaheline
vaataja, ajalehe neljanda lehekülje poliitilised sündmused.
Niisugust lahenduslaadi ma praegu küll ei näe. Kandvat elementi
ei ole. Ebarütmiline ilma tervikutundeta konglomeraat.
Kurvavõitu. Mis puutub poliitilise satiiri elementidesse, mida ma
ei tahtnud rõhutada, kuid millele ma tahtsin tähelepanu juhtida,
see on praegu kärbitud. Kõige kurvem on selle elegantse sujuvuse
ja iroonilise rahu puudumine esituses. Etenduses on ägedat,
rahmivat naturalistlikku lahmimist.” Reiljan: “Viga algab
sellest, et ei olnud teatri, autori ja kunstniku
koostööd.” 539
Muidugi olid mitmed kunstinõukogus kõlanud anekdootlikud
repliigid seotud ka tollele ajale omase kartusega oma koha pärast
ja sarnanesid aastaid varem “Okasroosikese” kohta kõlanud
hinnangutega: Kas nõukogude kontrolliv organ peab olema
ühesilmaline? Miks Ameerika rahaühik saab moraali kõigutada?
Jne.540
Nii ei jõudnudki “Olematu Odysseus” laiema publiku ette.
Selle lavaletoomisel takerduti iganenud mänguvõtete kammitsaisse.
“Tekkis ebakõla materjali ja mängulaadi vahel ning tagajärjeks
oli see, et vastuvõtukomisjon lükkas lavastuse tagasi
põhjendusega, et lavastus käib teatrile üle jõu.“541 See oli esmakordne taoline juhtum meie kutselise
nukuteatri ajaloos. Ent see sündimata lavastus sai omamoodi
lähtealuseks Eesti Nukuteatri uuenemisprotsessis. “Olematust
Odysseusest” sai nagu lakmus, mis tõi kõige selgemini esile
puudused tollase Nukuteatri töös. Selline esmakordne lavastuse
läbipõrumine vapustas teatri tegelaskonda ja pani senise üle
tõsiselt mõtlema.
Ei saa öelda, et uute mänguvõtete otsingud poleks nukuteatri
tegijaid köitnud. Tolleaegsetes lavastustes võis leida mõndagi
uudset, kuid enamasti olid need laenud mujal nähtust. Otsida oli
aga vaja Eesti Nukuteatri mentaliteedile vastavat, ainuomast
lavastuslikku väljendusvormi ja see võttis aega. “Olematu
Odysseuse” läbikukkumine sai nagu pöördepunktiks teatri
kunstilises elus. Siitpeale läksid lavastajate F. Veike ja
R. Aguri loominguliste otsingute teed lahku.542
|