NUKUTEATRI AJALUGU Prev Page Prev Page
Esileht
Saateks
Sissejuhatus
I osa. Algus
Eellugu
Esimestest Eesti alasid külastanud nukutruppidest
Esimesi katsetusi
Eesti nukuteatri sünd
August Libliku nukuteater (1933-1936)
Skupa teatrist ja tema külalisetenduste mõjust eesti nukuteatri arengule
Taavet Poska nukuteater
Eesti Draamateatri nukutrupp (1936-1944)
Eesti kutselise nukuteatri loomine
Õppereis Tšehhoslovakkiasse
Õpitu realiseerimine praktikas
Algupärane nukuseriaal
Nukutrupi ja repertuaari kujundamine
Draamateatri nukutrupp pärast juunipööret
Nukuteater sõja-aastail
Kutselise nukuteatri kujunemisaastate loomeolud ja iseloomulikud jooned
Riikliku Noorsooteatri nukuteater (1944-1948)
Nukuteater ümberkorraldusprotsessis
Visa tööga tehniliselt keeruliste suurlavastusteni
Kokkuvõtteks Noorsooteatri nukuteatri lühikesest, ent tulemusrikkast tööst
Nukuteater taas Draamateatri juures (1948-1951)
Uued ümberkorraldused teatrielus
"Reinuvader Rebane" Ferdinand Veike lavastajadebüüdiks
Moskva Riikliku Kesknukuteatri mõjust eesti nukuteatri arengule
Rahvuseepose kangelased nukulaval
Iseseisva Nukuteatri sündi ettevalmistavad lavastused
Nukumängust teistes linnades
Ugala nukuteater (1948-1951)
Kuressaare Teatri nukuteater (1949-1951)
Nukuteatritegemisest Tartus
II osa. Eesti Riiklik Nukuteater
Kujunemisaastad (1952-1955)
Iseseisva nukuteatri sünd
Repertuaari kujundamine
Tagasivaade esimesele tegevusaastale
Näitetrupi kujundamine
Klassikaline muinasjutt ajastu vaimus
Kriitika süüdistab teatrit pealiskaudsuses
Rahvuslik dramaturgia - täistabamus Nukuteatris
Nukuteater avab statsionaari
Puunukk Buratino üldise keskpärasuse taustal
Algusaastate kasvuraskused
Tõusuaastad (1956-1963)
Huvi rahvusliku dramaturgia vastu
Stiilipuhas klassikaline sirmiteater
Festivalidel Moskvas ja Bukarestis
Hooaeg pärast festivali
Stabiilne tööaasta
Itaallaste eeskujul ooper eesti nukulavale
Edu II rahvusvahelisel nukuteatrite festivalil Bukarestis
Esimene lavastus täiskasvanutele
Algupärase repertuaari osatähtsus suureneb
"Isand Seguini kitseke" - suure üldistusjõuga romantiline lavastus
Nukuteater koondab enda ümber autoriteringi
Rein Aguri esimene lavastus
Näitleja nukuteatris
Lavastaja nukuteatris
Kunstnik nukuteatris
Nukulavastuse muusikaline kujundus
Repertuaaripoliitika
Eesti nukunäitlejate õppestuudio
Ebastabiilsuse aastad (1964-1967)
Teater vajab muutusi
Repertuaaripilt mitmekesistub
Festivalitraditsiooni algus
"Olematu Odysseus" - pöördepunkt teatri kunstilises elus
F. Veike traditsiooniline nukuteater
Rein Agur oma teed otsimas
Raivo Laidre lahkumine Nukuteatrist
Nukuteater kuuenda ja seitsmenda aastakümne vahetusel (1968-1972)
Eesti teatri uuenemislaine haarab ka Nukuteatri
Eno Raud kirjutab Nukuteatrile
"Majake ratastel" ja "Memme musi" - edukad Riia festivalil
Uus Buratino
Õppestuudio lavastus
Uno Leies lavastab oma näidendi
Legend "Kurekesest ja Hernetondist"
Vallatu "Muinasjutt hiirepojast" ja süngevõitu "Lugu sepast"
Lood kutsikatest ja ahvidest
"Kaval-Ants ja Vanapagan" Rein Aguri noortetrupi algustähisena
Baltimaade nukuteatrite festival Kaunases 1971. aastal
Uno Leiese "Kiki ja Miki" ja Oskar Liigandi "Pikse pasun" - vastandliku nukutükid
Disney kangelased Väino Luubi lavastuses
Sirmiteater pakub uusi võimalusi
Kümnendivahetusele tagasi vaadates
Nukuteatri kuldsed seitsmekümnendad
Uus, avarduv nukuteater
"Muumimuinasjutu" avatud nukumäng
Nukuteatri poeetiline maailm
Jaan Urveti lavastajadebüüt Nukuteatris. Lihtsakoelised sirmilood
Eesti klassika nukulaval. Nukuteater avastab Illimari maailma
Mitmetasandiline, sümbolistlik nukuteater
Ferdinand Veike klassikaline sirmiteater
Hiirepoja ja elevandipoja uus lavaelu
Heljo Männi muinasjuttnäidend Helle Laasi lavastajadebüüdiks
Ferdinand Veike läheb kaasa avatud mänguga
Rein Aguri nukukompositsioon A. H. Tammsaare novellidest ja miniatuuridest
Helle Laasi lavastused
"Petja ja hunt" pakub improvisatsioonirõõmu
Ingo Normet ja Jaan Urvet - külalislavastajad Nukuteatris
Nukuteater ei ole ainult lasteteater
Veelkordne tagasipilk seitsmekümnendate aastate nukuteatrile
Rein Agur - eesti nukuteatri uuendaja
Nukuteater seitsmenda ja kaheksanda aastakümne vahetusel
Teatrisisesed vastuolud
"Tuhkatriinu" üllatav tõlgendus
Ferdinand Veike ühe loominguperioodi väärikas lõpp
Ferdinand Veike läbi kolleegide silmade
Ferdinand Veike mõtteid nukuteatrist
Kunstnik Jaak Vaus
Nukuteatri kaheksakümnendad aastad
Uus algus
Lastekriminull - noorte näitlejate nukumängukool
Intiimne laulukava ja laadateater
Nukumuusikal ja supershow
Igihaljad muinasjutud ja valmid
Hendrik Toompere debüüt lavastajana ja uudne näärilavastus
Tuhkurhobuse traagiline elukäik
"Pessi ja Illuusia" - armastus ja sõda
Edu Baltimaade festivalil Tallinnas
Nukker Näkineid ja lustlik Hiir
Uudne "Okasroosike"
Eesti Riikliku Nukuteatri kolm aastakümmet
Näidend inimese ja looduse suhetest
Eero Spriit külalislavastajana Nukuteatris
Rõõmsameelsed, poeetilised lavalood väikelastele
Shakespeare toob täiskasvanud publiku Nukuteatrisse
Taas algupärane dramaturgia
Teatriaasta täiskasvanuile
"Suveöö unenägu" lummab vaatajaid ja kriitikuid
Sirmiteater jääb
Tuglas aitab leida Eesti nukuteatri oma nägu
Ajas muutuv Gulliver
Mägramängust Kalevipojani
Absurdiklassikud nukuteatrisse
T. Å. Bringsværdi muinas-fantastiline nukunäidend
Leedulaste traagiline muinasjutt
Esimene jõuluetendus
Helle Laasi muinasjutuetendused
80-ndate aastate Nukuteater
90-ndad, muutuste aastad
Aguriga ja Agurita
Eero Spriit tuleb Nukuteatrisse
Nukuteatri suveõu
Repertuaar uueneb
"Faustike" ovaalsaalis
1990-ndate aastate teine pool
Uuslavastused suveõues
Eero Spriit lahkub ametist
Tuttavad muinasjututegelased
Nukuteater õpetab täiskasvanuile elutarkust
Trollid ja haldjad
Taas külalislavastajad
Debütandid Janno Põldma ja Evald Hermaküla
Nukuteatri lava jälle vanade tuttavate päralt
Evald Hermaküla võtab koorma kanda
Poolelijäänud töö viiakse lõpule
Tagasivaade 90-ndatele aastatele
Eesti Nukuteater taastab rahvusvahelised sidemed
Uus algus uuel sajandil
Sajandivahetus uute juhtidega
Andres Dvinjaninov riskib
Pilguheit tulevikku
Lõpetuseks
Allikaviited
Lisad
Eesti kutselise nukuteatri lavastusi aastail 1936-2004
Draamateater (1936-44 ja 1948-51)
Noorsooteater (1945-48)
Ugala (1948-51)
Kuressaare Teater (1949-51)
Vanemuine (1940 ja 1950)
Eesti Riiklik Nukuteater (1952-2004)
Lavastajad
Draamateater (1936-44 ja 1948-51)
Noorsooteater (1945-48)
Ugala (1948-51)
Kuressaare Teater (1949-51)
Vanemuine (1940 ja 1950)
Eesti Riiklik Nukuteater (1952-2004)
Kunstnikud
Draamateater (1936-44 ja 1948-51)
Noorsooteater (1945-48)
Ugala (1948-51)
Kuressaare Teater (1949-51)
Vanemuine (1940 ja 1950)
Eesti Riiklik Nukuteater (1952-2004)
Heliloojad, muusikalised kujundajad
Draamateater (1936-44 ja 1948-51)
Noorsooteater (1945-48)
Ugala (1948-51)
Kuressaare Teater (1949-51)
Vanemuine (1940 ja 1950)
Eesti Riiklik Nukuteater (1952-2004)
Eesti Riikliku Nukuteatri juhid 1952-2004
Eesti Riikliku Nukuteatri näitlejad 1952-2004
Aunimetused
Diplomeid, preemiaid
Festivale, külalisesinemisi, välissõite
Külalisnukuteatreid Eestis
Kauaaegsed töötajad ER Nukuteatris
Eesti Riikliku Nukuteatri töötajad 01.01.2002
Eesti Riikliku Nukuteatri töötajad 01.08.2004
Töötanud ER Nukuteatris
Isikunimede register
Ilmunud artikleid
Pildigalerii
Lühendid
CD abi-info
II osa. Eesti Riiklik Nukuteater

NUKUTEATRI KAHEKSAKÜMNENDAD AASTAD

NUKUMUUSIKAL JA SUPERSHOW

Nukumuusikal “˛Saabastega kass“œ kogus küllaltki vastandlikke arvamusi nii tegijate endi, kriitikute kui ka vaatajate hulgast.

Kuigi Nukuteatri lavastustes on muusikalisel küljel alati väga tähtis koht olnud, oli puhtmuusikaline lavastus siiski erandnähtus. Seega tõotas muusikal “˛Saabastega kass“œ nii tegijaile kui ka publikule meeldivat vaheldust. “˛“œSaabastega kassi“œ võib muusikaližanrisse arvata ilma igasuguse hinnaalanduseta. Siin pole tegemist taustmuusikaga, vaid muusika on etenduse juhtiv jõud. /.../ Muusikanumbreid on kokku kolmekümne ümber, neist osa küll üsna lühikesed, isegi paaritaktilised (need on seotud Inimsööja nime meenutamisega). On aga ka üpris ulatuslikke stseene, milles orkestri taustal kõlavad kõnedialoogid vahelduvad lauluga.

R. Kangro helikeelele annab erilise värskuse rütmiline mitmekesisus kõrvuti nüüdisaja olmemuusika intonatsioonide oskusliku ning delikaatse kasutamisega. Meeldejäävaid episoode on palju. Siinkohal tõstaksin esile Intsu vokaalpartiid – alates ava-aariast ning lõpetades Intsu ja Inimsööja duetiga –, Kujuraiduri laulu II vaatusest, väikest, kuid üsna markantset duetti (Printsess ja Jaan) I vaatuse lõpust, Naiste laulu II vaatusest, aga ka paljut muud. Igatahes on see muusika, mis võib meeldida võrdselt nii lastele kui ka täiskasvanuile.“œ869

Lavastaja R. Agur oli “˛Saabastega kassi“œ puhul kasutanud oma lemmikvõtet, nimelt mängu mängus. Avanev lavapilt viis vaataja tsirkusse, kus mustkunstnik, kaks klouni ja tantsijanna mängisid nukkudega loo saabastega kassist. “˛Huvitav on jälgida, kuidas etenduse käigus toimub tsirkuseartistide järkjärguline “˛sissekasvamine“œ nukurolli. Kui alguses on veel selgelt tuntav, et inimesed mängivad nukke, siis juba I vaatuse lõpus on nad sedavõrd mängust haaratud, et ka väljaspool “˛tegevust nukuga“œ kannavad endas oma nuku karakterit.“œ870 Muusikali tekst oli humoorikas, enamalt jaolt lastele mõistetav, ent sisaldas ka täiskasvanud vaatajale adresseeritud repliike. Siiski oli libretos mõningaid vasturääkivusi, mis olid tingitud teksti autori Leelo Tungla ja lavastaja Rein Aguri ideede lahknevusest.

R. Agur: “˛Dramaturgiasse jäid kohe käärid sisse. Mina ei tahtnud peategelasest, sellest nooremast vennast, hoopiski mitte kangelast teha, vaid tahtsin teha ta niisuguseks sotsialismi produktiks, kes mitte ei anna, vaid ainult nõuab. Aga Leelo sellega päris nõusse ei jäänud. Ta oli nagu kahe vahel ja lõpuks sinna ta jäigi. Aime Unt ei tahtnud ise kujundust teha, aga pakkus mulle välja ühe kunstniku-diplomandi. Lava ei aidanud näitlejaid. Ja tekkisid vastuolud: Kus nukk on? Miks on nukk? Miks on näitleja? Ja sealt see asi käest ära läkski. Kui kontseptsiooni ei ole, ega siis ei saa ka muid asju paika panna.“œ871 ERKI diplomandi Anne Parmasto loodud kujunduses hindas kriitika aga rohkeid huvitavaid leide ning nukkude vaimukalt lahendatud välisilmet.872

O. Paesülla arvates mõjus häirivalt nukkude pidev üleandmine käest kätte. Tema meenutamist mööda pidanud üks “˛Saabastega kassi“œ etendust jälginud psühholoog seda laste seisukohalt võttes liiga keeruliseks ning publiku tähelepanu hajutavaks, nii et laps ei taipa enam mängureegleid.873

Muinasjutu positiivsest õilsahingelisest nooremast vennast oli H. Toompere kehastuses saanud saamatu, viril, kuid isekas, tänamatu ja suurte ambitsioonidega Karepa Jaan, kassi peremees. Kuningas H. Kõrvitsa ja Printsess P. Sikkeli kehastuses olid “˛helesinised” muinasjututegelased – lapsemeelsed ja eluvõõrad, kes reaalses maailmas kuigivõrd orienteeruda ei osanud.

ERN: ā€œSaabastega kassā€¯ (R. Kangro, 1981). H. Seljamaa nukuga.Lavastuse positiivse kangelase liini jäi üksinda kandma kass Ints ehk Cassio de Sabas ehk Saabastega kass (kui mitte arvestada H. Kõrvitsa poolt meeldejäävaks mängitud Kujuraiduri episoodilist rolli). H. Seljamaa oli kassi rollis ehtkassilikult (heinoseljamaalikult) liikuv, plastiline ja väga musikaalne. M. Topman imetles oma arvustuses H. Toompere ümberkehastumisoskust, kes ühes lavastuses suutis luua “˛mitu täiesti erinevat ja samal ajal veenvat lavakuju: lisaks Karepa Jaanile ja Inimsööjale veel Hoovimeistri karakteerne pisiroll ja muidugi põhitegelane – mustkunstnik“œ.874 Kiitust pälvisid kõikide tegelaste vokaalpartiid, mis kõlasid kriitiku arvates loomulikult, kramplikkuseta, kusjuures muusikalised episoodid kasvasid orgaaniliselt välja tegevuse käigust. Muusikali tasemele mõjus pärssivalt vaid noaaegne heliaparatuur.

Kuigi lavastaja ise suhtus “˛Saabastega kassi“œ kriitiliselt, võttis kriitika ja teatri kunstinõukogu lavastuse hästi vastu875:

E. Niit: “˛Rõõmus üllatus. /.../ Terviklik ja hästi kokku sulatatud. Lavastus on nagu sissejuhatus ooperile.“œ

F. Veike: “˛Pani mõtlema nuku kujunduslik probleem.“œ

E. Niit: “˛Kujundus vaimukas. Üllatav.“œ

R. Agur: “˛Läksime teadlikult seda teed, kuidas tehti nukuteatrit kunagi Vanas Roomas ja tehakse praegugi idamaades. Kartsime, et jutustades traditsiooniliselt seda lugu, oleks meid välja naerdud. Rõhutasime teemat, et Kass ennast vabastades vabastab ka teised. Arvan, et vaataja peab nuku kõrval siiski ka näitlejat nägema.“œ

T. Vapper: “˛Oli üllatavaid kohti. Häiris tehnika: kas jõutakse lava õigeaegselt vahetada? Kõik oli ilusas muusikas. /.../ H. Kõrvitsa osatäitmine võrratu! Lavastus oleks aga võinud olla lahendatud ka klassikalise muinasjutuna.“œ

R. Agur: “˛Meil oleks vaja endale selgeks teha, mida me mõistame klassikalise muinasjutu all. Igaüks näeb seda oma kellatornist.“œ

R. Kangro: “˛Siin on ju klassikaline muinasjutt olemas. Asi on interpretatsioonis.“œ

Suurem teenimisvõimalus oli peamine põhjus, miks võeti vastu Linnahalli (tollal ametliku nimega V.I. Lenini nim. Kultuuri- ja Spordipalee) administratsiooni pakkumine – kasutada teatrietendusteks nende lava. Nii sündis kevadel 1981 Nukuteatri “˛supershow“œ – moralitee “˛...ja ahne naine“œ. Laulude tekstid pärinesid J. Sanga sulest, muusika oli R. Rannapilt. Süžee kirjapanemisel lähtus M. Unt eesti muinasjutust “˛Vägev vähk ja ahne naine“œ.

Lavastusse oli tõmbenumbrina kaasatud ansambel “˛Ruja“œ. “˛Sidemängijaks“œ Nukuteatri ja ansambli liikmete vahel oli U. Alender – nukunäitleja ja “˛Ruja“œ solist ühes isikus. Enamikus heatasemelised ja huvitavad laulud “˛Ruja“œ esituses õigustasid ennast tõesti ning tagasid selle, et enamus publikust jäi nähtuga rahule. Häirisid vaid üksikud laulud “˛Ruja“œ varasemast programmist, mis ei haakunud lavastusega.

Nukuteatri hiigellavastusest on püüdnud ajakirjanduses pilti maalida Vello Kala: “˛Mootorrattaga sõidab lavale Superman (Heino Seljamaa), seal kohtub ta nukuteatri nähtamatu Kotermanni ning selle voliisikutega, kes nõustuvad täitma kõiki Supermani soove – tingimusel, et ta estraadi vabastaks. (Vaatamata lepingu sõlmimisele on Supermani siiski kogu õhtu jooksul laval näha.) Supermani esimene tahtmine on endale naist saada. Sellest (s.t. naisest) kõik hädad algavadki. Peagi ei tule Naise (ja tema esimese soovina ilmale tulnud Lapse) soovidele enam lõppu, Superman peab ikka ja jälle Kotermanni volinikke tülitama, esialgu oma rolli häbenedes, lõpus juba võimukalt sisseelanuna. Finaal on pompoosne – lavale sõidab “˛Moskvitš“œ (päris! – E.V.), mida Naine heldinult kallistab, välja tuuakse lõputult kõike seda, mida koi ja rooste rikub. Ei puudu revüümargini kärbitud muhu rahvarõivastes tantsutüdrukudki. Asjadehullus saab ilmseks lavalolijatelegi, üheskoos kahetsetakse tehtut ja kirutakse oma rumalust.“œ876 Seega kätkes moralitee “˛...ja ahne naine“œ endas tarbijaliku ellusuhtumise kriitikat.

Paraku Linnahalli laval terviklikku lavastust ei sündinud, ja seda vaimuka teksti, heade laulude ja huvitavate nukkude kiuste. “˛Ilmselt ei suuda ka tugevad üksikelemendid asja päästa, kui neid siduv süžeearendus on lihtsalt nõrk. Ilusaimadki kivikillud pole veel mosaiik.“œ877

ERN: ā€œā€¦ ja ahne naineā€¯ (R. Rannap, J. Sang, M. Unt, 1981). Stseen lavastusest.R. Agur: “˛Tahtsime teha midagi suurt, nii et oleks rohkem publikut, et rohkem tulu saada, ühesõnaga kergemalt raha teenida.“œ878

See suurshow oli Nukuteatrile esmakordne taoline katsumus. Niisugust polnud kammerlikuma esituslaadiga teater varem proovinud. Haruldased olid meie oludes ka nukud – mitmemeetrilised hiiglased (kunstnik K. Rattus), milletaolisi Eesti nukulaval varem polnud nähtud. Need rasked “˛monstrumid“œ liikusid kolme-nelja nukujuhi käes, kes olid kaasatud ühe nuku juhtimisele. Nukkude liigutused olid täpsed ning harmoneerusid muusikaga. Pealegi nägid hiidnukud üsna vaimukad välja ja ega Linnahalli suurel laval mingite tavapäraste pisikeste nukuteatrinukkudega mängida poleks saanudki. Nad oleksid jäänud lihtsalt märkamatuks.

Edasi

 

Converted from CHM to HTML with chm2web Pro 2.85 (unicode)