II osa. Eesti Riiklik Nukuteater |
TÕUSUAASTAD (1956 – 1963)
ITAALLASTE EESKUJUL OOPER EESTI NUKULAVALE
Sündmuseks nukuteatrihuvilistele olid maailmamainega Itaalia
marionetiteatri “Piccoli di Podrecca” külalisetendused
Tallinnas 1959. aastal.
Oma 45-aastase tegevusaja jooksul oli see teater andnud üle
2500 etenduse rohkem kui neljakümnes riigis. 1930. a sõitis
“Piccoli di Podrecca” teater turneele mööda Euroopat ja veidi
hiljem Ameerikasse. Puhkenud Teine maailmasõda tingis aga vajaduse
jääda Ameerikasse peaaegu viieteistkümneks aastaks. Ameerikas
levinud kunstivooludest mõjutatuna ilmusid teatri repertuaari
“Broadway 2000 aastat tagasi” , “Kuuba ööd” ,
“Mississippi” ja “Karneval Andides” . Need etendused kandsid
satiirilis-parodeerivat ilmet, naerdes välja kergesisulisi,
puhtvälistele efektidele ja vigurdamisele ehitatud
varieteenumbreid. Nende kõrval oli teatri repertuaaris katkendeid
ooperitest ja isegi terveid oopereid sellistelt autoritelt nagu
Mozart, Donizetti jt.415 Eesti teatripublikule olid Itaalia marionetiteatri
etendused väga huvitavad, seda enam, et marionettlavastusi meil
enam ei mängitud ja spetsiaalselt täiskasvanuile polnud Eesti
Nukuteatril tollal midagi pakkuda.
Meie Nukuteatri töötajail oli võimalus tutvuda itaallaste
teatri köögipoolega. Äratas imestust, et nukkudega mängisid
neil ühed, tekste ja laule esitasid aga teised näitlejad.
Kadedust äratas nende heliaparatuur.416
Ilmselt Itaalia nukuteatri
külalisesinemistest ajendatuna, otsustati ka meie Nukuteatris
katsetada ooperižanris. Et puudusid võimalused tuua lavale
maailmakuulsaid muusikašedöövreid, siis prooviti jõudu
lasteooperiga. Nii esietendus 11. mail 1960 G. Kompanejetsi
“Hunt ja
seitse kitsetalle” (M. Prigari tekstid). Lavastas F. Veike, kujundas R. Laidre. Kitseema osas olid H. Raa või A. Leies (Raid), lava taga laulis Irina Kask, väikest kitsetalle mängis I. Kivirähk ja Hunti U. Leies. Lavastuses osales suur osa trupist. Nukuooper
võlus oma lavakujunduse puhtuses ja ilus. “Lumehelbekese
kooli” ja “Hunt ja seitse kitsetalle” ongi teatraalid
hinnanud Raivo Laidre parimateks töödeks.
I. Kivirähki mäletamist mööda meeldis lavastus publikule
väga: “See oli ooper. Veike ise mängis vist dirigenti. Issand,
kuidas ta liigutas seda nukku! Kõigepealt koputas, andis hääle
kätte. Etendus algas ja lõppes dirigendiga, see oli nagu raam.
Veidi oli laulmise vahepeal retsitatiivi ka. Aga ikka nii, et
muusika mängib ja muusikalõigu jooksul pead oma laused ära
ütlema. Palju oli tegelasi, lavatagune oli inimesi täis.
Kuidagimoodi mahtusime ära, kõik seitse kitsetalle kõrvuti.
Mõned olid üksteise kukil ja seljas, ega see kerge küll ei
olnud, sest lava on ju kaunis väike. Aga ära me mahtusime...
Hunti mängis Uno Leies. Mina olin see kõige pisem kitsetall. Ma
tegin muidugi teisi osi ka. Meil oli ju seal laat: müüjad,
ostjad, karutaltsutajad ... Hunt käis laadal, ostis kriiti, siis
läks pagari juurde, pagar tegi parajasti saiu ja kringleid. Seal
oli ikka lastel vaatamist küll! Neid kõiki liikuma panna! Sa pead
rääkima, sa pead laulma, sa pead tantsima, sa pead tundma, sa
pead nukku liigutama ja sa pead seda kõike korraga suutma. See on
suur kunst! Kogu aeg pidi sul teada olema: nüüd võtan selle,
nüüd selle nuku. Näitlejad tegid kolm-neli väikest osa, muidu
poleks saanud. See oli meil ikka üks suur ettevõtmine, aga
tulemus oli kena.” 417
|