NUKUTEATRI AJALUGU Prev Page Prev Page
Esileht
Saateks
Sissejuhatus
I osa. Algus
Eellugu
Esimestest Eesti alasid külastanud nukutruppidest
Esimesi katsetusi
Eesti nukuteatri sünd
August Libliku nukuteater (1933-1936)
Skupa teatrist ja tema külalisetenduste mõjust eesti nukuteatri arengule
Taavet Poska nukuteater
Eesti Draamateatri nukutrupp (1936-1944)
Eesti kutselise nukuteatri loomine
Õppereis Tšehhoslovakkiasse
Õpitu realiseerimine praktikas
Algupärane nukuseriaal
Nukutrupi ja repertuaari kujundamine
Draamateatri nukutrupp pärast juunipööret
Nukuteater sõja-aastail
Kutselise nukuteatri kujunemisaastate loomeolud ja iseloomulikud jooned
Riikliku Noorsooteatri nukuteater (1944-1948)
Nukuteater ümberkorraldusprotsessis
Visa tööga tehniliselt keeruliste suurlavastusteni
Kokkuvõtteks Noorsooteatri nukuteatri lühikesest, ent tulemusrikkast tööst
Nukuteater taas Draamateatri juures (1948-1951)
Uued ümberkorraldused teatrielus
"Reinuvader Rebane" Ferdinand Veike lavastajadebüüdiks
Moskva Riikliku Kesknukuteatri mõjust eesti nukuteatri arengule
Rahvuseepose kangelased nukulaval
Iseseisva Nukuteatri sündi ettevalmistavad lavastused
Nukumängust teistes linnades
Ugala nukuteater (1948-1951)
Kuressaare Teatri nukuteater (1949-1951)
Nukuteatritegemisest Tartus
II osa. Eesti Riiklik Nukuteater
Kujunemisaastad (1952-1955)
Iseseisva nukuteatri sünd
Repertuaari kujundamine
Tagasivaade esimesele tegevusaastale
Näitetrupi kujundamine
Klassikaline muinasjutt ajastu vaimus
Kriitika süüdistab teatrit pealiskaudsuses
Rahvuslik dramaturgia - täistabamus Nukuteatris
Nukuteater avab statsionaari
Puunukk Buratino üldise keskpärasuse taustal
Algusaastate kasvuraskused
Tõusuaastad (1956-1963)
Huvi rahvusliku dramaturgia vastu
Stiilipuhas klassikaline sirmiteater
Festivalidel Moskvas ja Bukarestis
Hooaeg pärast festivali
Stabiilne tööaasta
Itaallaste eeskujul ooper eesti nukulavale
Edu II rahvusvahelisel nukuteatrite festivalil Bukarestis
Esimene lavastus täiskasvanutele
Algupärase repertuaari osatähtsus suureneb
"Isand Seguini kitseke" - suure üldistusjõuga romantiline lavastus
Nukuteater koondab enda ümber autoriteringi
Rein Aguri esimene lavastus
Näitleja nukuteatris
Lavastaja nukuteatris
Kunstnik nukuteatris
Nukulavastuse muusikaline kujundus
Repertuaaripoliitika
Eesti nukunäitlejate õppestuudio
Ebastabiilsuse aastad (1964-1967)
Teater vajab muutusi
Repertuaaripilt mitmekesistub
Festivalitraditsiooni algus
"Olematu Odysseus" - pöördepunkt teatri kunstilises elus
F. Veike traditsiooniline nukuteater
Rein Agur oma teed otsimas
Raivo Laidre lahkumine Nukuteatrist
Nukuteater kuuenda ja seitsmenda aastakümne vahetusel (1968-1972)
Eesti teatri uuenemislaine haarab ka Nukuteatri
Eno Raud kirjutab Nukuteatrile
"Majake ratastel" ja "Memme musi" - edukad Riia festivalil
Uus Buratino
Õppestuudio lavastus
Uno Leies lavastab oma näidendi
Legend "Kurekesest ja Hernetondist"
Vallatu "Muinasjutt hiirepojast" ja süngevõitu "Lugu sepast"
Lood kutsikatest ja ahvidest
"Kaval-Ants ja Vanapagan" Rein Aguri noortetrupi algustähisena
Baltimaade nukuteatrite festival Kaunases 1971. aastal
Uno Leiese "Kiki ja Miki" ja Oskar Liigandi "Pikse pasun" - vastandliku nukutükid
Disney kangelased Väino Luubi lavastuses
Sirmiteater pakub uusi võimalusi
Kümnendivahetusele tagasi vaadates
Nukuteatri kuldsed seitsmekümnendad
Uus, avarduv nukuteater
"Muumimuinasjutu" avatud nukumäng
Nukuteatri poeetiline maailm
Jaan Urveti lavastajadebüüt Nukuteatris. Lihtsakoelised sirmilood
Eesti klassika nukulaval. Nukuteater avastab Illimari maailma
Mitmetasandiline, sümbolistlik nukuteater
Ferdinand Veike klassikaline sirmiteater
Hiirepoja ja elevandipoja uus lavaelu
Heljo Männi muinasjuttnäidend Helle Laasi lavastajadebüüdiks
Ferdinand Veike läheb kaasa avatud mänguga
Rein Aguri nukukompositsioon A. H. Tammsaare novellidest ja miniatuuridest
Helle Laasi lavastused
"Petja ja hunt" pakub improvisatsioonirõõmu
Ingo Normet ja Jaan Urvet - külalislavastajad Nukuteatris
Nukuteater ei ole ainult lasteteater
Veelkordne tagasipilk seitsmekümnendate aastate nukuteatrile
Rein Agur - eesti nukuteatri uuendaja
Nukuteater seitsmenda ja kaheksanda aastakümne vahetusel
Teatrisisesed vastuolud
"Tuhkatriinu" üllatav tõlgendus
Ferdinand Veike ühe loominguperioodi väärikas lõpp
Ferdinand Veike läbi kolleegide silmade
Ferdinand Veike mõtteid nukuteatrist
Kunstnik Jaak Vaus
Nukuteatri kaheksakümnendad aastad
Uus algus
Lastekriminull - noorte näitlejate nukumängukool
Intiimne laulukava ja laadateater
Nukumuusikal ja supershow
Igihaljad muinasjutud ja valmid
Hendrik Toompere debüüt lavastajana ja uudne näärilavastus
Tuhkurhobuse traagiline elukäik
"Pessi ja Illuusia" - armastus ja sõda
Edu Baltimaade festivalil Tallinnas
Nukker Näkineid ja lustlik Hiir
Uudne "Okasroosike"
Eesti Riikliku Nukuteatri kolm aastakümmet
Näidend inimese ja looduse suhetest
Eero Spriit külalislavastajana Nukuteatris
Rõõmsameelsed, poeetilised lavalood väikelastele
Shakespeare toob täiskasvanud publiku Nukuteatrisse
Taas algupärane dramaturgia
Teatriaasta täiskasvanuile
"Suveöö unenägu" lummab vaatajaid ja kriitikuid
Sirmiteater jääb
Tuglas aitab leida Eesti nukuteatri oma nägu
Ajas muutuv Gulliver
Mägramängust Kalevipojani
Absurdiklassikud nukuteatrisse
T. Å. Bringsværdi muinas-fantastiline nukunäidend
Leedulaste traagiline muinasjutt
Esimene jõuluetendus
Helle Laasi muinasjutuetendused
80-ndate aastate Nukuteater
90-ndad, muutuste aastad
Aguriga ja Agurita
Eero Spriit tuleb Nukuteatrisse
Nukuteatri suveõu
Repertuaar uueneb
"Faustike" ovaalsaalis
1990-ndate aastate teine pool
Uuslavastused suveõues
Eero Spriit lahkub ametist
Tuttavad muinasjututegelased
Nukuteater õpetab täiskasvanuile elutarkust
Trollid ja haldjad
Taas külalislavastajad
Debütandid Janno Põldma ja Evald Hermaküla
Nukuteatri lava jälle vanade tuttavate päralt
Evald Hermaküla võtab koorma kanda
Poolelijäänud töö viiakse lõpule
Tagasivaade 90-ndatele aastatele
Eesti Nukuteater taastab rahvusvahelised sidemed
Uus algus uuel sajandil
Sajandivahetus uute juhtidega
Andres Dvinjaninov riskib
Pilguheit tulevikku
Lõpetuseks
Allikaviited
Lisad
Eesti kutselise nukuteatri lavastusi aastail 1936-2004
Draamateater (1936-44 ja 1948-51)
Noorsooteater (1945-48)
Ugala (1948-51)
Kuressaare Teater (1949-51)
Vanemuine (1940 ja 1950)
Eesti Riiklik Nukuteater (1952-2004)
Lavastajad
Draamateater (1936-44 ja 1948-51)
Noorsooteater (1945-48)
Ugala (1948-51)
Kuressaare Teater (1949-51)
Vanemuine (1940 ja 1950)
Eesti Riiklik Nukuteater (1952-2004)
Kunstnikud
Draamateater (1936-44 ja 1948-51)
Noorsooteater (1945-48)
Ugala (1948-51)
Kuressaare Teater (1949-51)
Vanemuine (1940 ja 1950)
Eesti Riiklik Nukuteater (1952-2004)
Heliloojad, muusikalised kujundajad
Draamateater (1936-44 ja 1948-51)
Noorsooteater (1945-48)
Ugala (1948-51)
Kuressaare Teater (1949-51)
Vanemuine (1940 ja 1950)
Eesti Riiklik Nukuteater (1952-2004)
Eesti Riikliku Nukuteatri juhid 1952-2004
Eesti Riikliku Nukuteatri näitlejad 1952-2004
Aunimetused
Diplomeid, preemiaid
Festivale, külalisesinemisi, välissõite
Külalisnukuteatreid Eestis
Kauaaegsed töötajad ER Nukuteatris
Eesti Riikliku Nukuteatri töötajad 01.01.2002
Eesti Riikliku Nukuteatri töötajad 01.08.2004
Töötanud ER Nukuteatris
Isikunimede register
Ilmunud artikleid
Pildigalerii
Lühendid
CD abi-info
II osa. Eesti Riiklik Nukuteater

NUKUTEATER KUUENDA JA SEITSMENDA AASTAKÜMNE VAHETUSEL (1968 – 1972)

SIRMITEATER PAKUB UUSI VÕIMALUSI

R. Reiljani teise nukunäidendina jõudis 1972. a Nukuteatri lavale pika pealkirjaga lugu nukkude maailma ja inimeste maailma vahelisest konfliktist “œPille, Põps, Pländermann ja teised” . See näidend oli mõeldud neile, “œkes usuvad nukkude elu, nukusõprust, nukuarmastust. Neid aga, kes ei usu ega mõista seda, tahab näidend mõtlema panna /.../ oma suhtumise üle mängukaaslastesse, olgu need siis elavad või elutud.” 647

Lavastaja R. Agur lähtus lapse reaalmaailma suhtest ulmelis-fantastilisse mängumaailma. Paraku ei ole seda lavastust loetud õnnestumiste hulka. Selle põhjuseks oli eelkõige end juba näidendis pealesuruv pedagoogilis-kasvatuslik motiiv. K. Soosalu esitas küsimuse: “œOn siis teatrilava tribüün, kust õpetatakse huligaani ümber kasvatama vastu kõrvu virutamisega?” 648 Ka häiris teda näidendi keele konstrueeritus. “œKõrvu takerduvad laused ja väljendid nagu: “œMa olen küllap vist nii solvunud, et hakkan otsekohe nutma!” /.../ “œOlen küllap vist pööraselt väsinud!” /.../ Pole ealeski kuulnud ühtki last nii kohmakaid lauseid ütlemas.” 649

Selle lavastuse juures hindas kriitika Boris Kõrveri muusikat ja Jaak Vausi fantaasiarikkaid värvirõõmsaid lavapilte. “œKergesti pööratavatest sirmidest moodustuvad kiiresti uued tegevuspaigad, toad, katused, mets, tänav. Mitmed nukud on õige huvitavalt kujundatud: kapriisne Pille, morni ilmega Igav Inna, bravuurne Ohtlik Ott, varblane kes oma elutruu sädistamise ning sirtsumisega jälgimispinget tekitab.” 650

Ka näitlejatöödele ei olnud kriitikuil midagi olulist ette heita. “œNäitlejapoolsetes karakteriloomistes ja nukkude käsitsemises oldi tasemel, tegutseti ühtses ansamblis.” 651 Eriliste õnnestumiste kilda arvati kriitikas H. Laasi Ott. See Ott ei olnud mitte “œpaha poiss üldse” , vaid tüüp, kelle ohtlikkust ei tohiks alahinnata. ” See Ott oli üks hirmus poiss. Ta oli ainuke negatiivne kuju selles tükis. Teised olid kõik toredad nukukesed ja mina olin siis see pätt, kes lubas teised keldrisse viia ja nõelad sisse torgata. /.../ see oli päris huvitav kuju ja nukk ise oli ka põnev, aga tükk iseenesest ei olnud midagi erilist.” 652

ERN: ā€œVintsel-Vantsel vanaemaā€¯ (E. Niit, 1972). Nukud vasakult: Maie (R. Luhavee), Vanaema (F. Veike v R. Kuremaa v L. Mandri), Mart (H. Gustavson). /Foto: H. Saarne/Märksa huvitavama, kujundlikuma keelega oli Nukuteatris järgmisena esietendunud algupärand, tuntud lastekirjaniku E. Niidu esimene nukunäidend “œVintsel-Vantsel vanaema” . Kaasaegseks muinasjutuks tituleeritud näidend on poeetiline lugu vennast ja õest, kes vanemate tööl olles peavad kahekesi kodus olema.653 On esimene koolivaheaja päev ja lapsed unistavad vanaemast, kes nendega mängiks ja müraks, kelle seltsis neil käiks trall ja melu ning oleks tore “œvintsel-vantsel elu” . Kummutil liikumatult seisnud helesinisest munast tuleb haldjalaps ning toobki Maiele-Mardile soovitud “œvintsel-vantsel vanaema” , üpris ettevõtliku ülimoodsa daami pikkades pükstes, pontšo ja tulipunase juuksepahmakuga. Tema mõistab lapsi suurepäraselt. Nii ehtmuinasjutuliselt algas E. Niidu lõbus näitemäng nukulaval.654 See vanaema sõitis nukulaval tuletõrjeautoga otse jäätisesaali, sõi seal jäätist, kuni hakkas virmalisi nägema, tassis koju papagoisid ja koeri ning pidas “œViru” hotelli katusele ronimise plaani.655

Paraku ei suutnud teater autori fantaasialennuga lõpuni kaasa minna. Lavastaja F. Veikel oli küll terve rida huvitavaid leide ja efektseid stseene, ent need jäid üksikuteks kildudeks, sulamata ühtseks tervikuks.656 Esimest korda nukumaailma sattunud kunstnik Heinrich Valk aga ei söandanud näidendi autori fantaasiatiibadel lendu tõusta ega nukuteatrile nii omastesse hüperbooliavarustesse sukelduda.657 Samas olid hästi õnnestunud H. Valgu karakteersed inimnukud. Nagu fotodelt näha, olid need ilmekate nägudega ning suurte elavate silmadega.

“œTänu isikupärastele nukkudele pääsevad Ellen Niidu loodud huvitavad karakterid kenasti mõjule,” märkis D. Normet ning jätkas samas näitlejatööde tutvustamist: “œKõige huvitavam näitlejatöö on Harri Gustavsoni mehine Mart. Selles ettevõtlikus ja vallatushimulises poisikeses domineerib vanema venna positsioonist tingitud vastutustunne koduse majapidamise ning noorema õekese Maie suhtes. Hästi toob Harri Gustavson välja Mardi südames tekkivaid seiklushimu ja kohusetunde vahelisi dilemmasid, tema siseheitlusi ja otsuste tegemisi. Žestide, plastika ja häälega mängib näitleja nuku liikumatu näo üsnagi miimikarikkaks.

Maie on Renate Luhavee käes sümpaatne tüdrukuke, kes usub muinasjutte ja tahab pisut vallatust teha. Tundub, et see kuju (nagu kogu lavastus) vajanuks rohkem särtsu, temperamenti ja tugevamaid aktsente. Sest kuigi Maie on loomult hea laps, on ta oma kergemeelses lõbujanus siiski kohusetruu Mardi vastaspoolus. Ja tegelaste vastandlikkust rõhutades oleks ka tegevuse pinget tõstetud. Laine Mandrile on Vintsel-Vantsel Vanaema esimene suur roll nukuteatris. Näitleja tuleb vapralt toime nuku käsitsemise tehnika ning kõne seostamisega. Laulude ajal jätab liikumise ja hääle sünkroonsus paiguti veel soovida, kuid etenduste käigus laabub kindlasti seegi. Vanaema-nukk on värvikas ja lõbus ning küllap see ettevõtlik, elurõõmus daam innustab Laine Mandritki.“œ658 Vanaema rollis olid veel ka R. Kuremaa ja lavastaja F. Veike ise, paraku nende osatäitmiste kohta arvamused ajakirjanduses puuduvad. Edasi kirjutas D. Normet: “œHaldjalaps on hääleliselt Maile Korjusele väga sobiv – tal on selles rollis tõepoolest kellukesena helisev hääl. Tuleks ainult jälgida, et kõrgetel nootidel rääkides ja lauldes diktsioon ei kannataks /.../. Väga meeldivalt mängib Naabri-Riinat Evi Uus. Tema reageeringud igale järjekordsele kummalisele seigale naabrite elus on täpsed ja koomilised. See iseenesest väike roll lisab näidendi tegevusele vürtsi ja pipart – vanainimeselikult kaine ning poeesiavaese Riina iga ilmumine rõhutab Maie ja Mardi luuleküllast lapsemaailma.

Kalju Reneli rollidest on eredad virtuoosliku liikumisega kelner jäätisesaalis ja mänguhoos Pilli-Juku lüüriline kuju. Meeldivalt esitab Kalju Renel Pilli-Juku ava- ja lõpulaulu, mis loovad näidendile isesuguse poeetilise raami.” 659

Hästi võttis publik vastu ukraina kirjaniku J. Tšepovetski jant-komöödia “œPiuks, Mäuks ja tädi Marie” R. Aguri hoogsas ja lustlikus lavastuses. “œSee on lugu üksikust vanast näitlejast tädi Mariest, kes ihkab sõpra leida, üleannetust hallist hiirest ja teda küttima toodud kassist. Pärast paljusid sekeldusi luuakse tükis kolmikliit: sõpra on kõigile vaja,” kirjutas K. Soosalu.660 Lavastaja nägi oma töö põhiideena egoismi väljanaermist. ” See oli ääretult slaavipärane näitemäng. Mis tähendab, et tempo ja kõva hääl oli selles loos põhiline. Oli koomiline lugu, mis pakkus trikivõimalusi. Me lahendasime ta ka nii enam-vähem slaavipärases laadis.” 661

Huvitav oli J. Vausi poolt leitud kujunduslik lahendus, kus nukusirmid olid moodustatud mööbliesemetest. Tegevus arenes tädi Marie toas, kus nukkude mängupindadeks olid kummutid, kapid, peeglid, sirmid jne. Tädi Marie oli lahendatud elavplaanis kostüümi ning maskiga, suure paruka ja kübaraga. K. Soosalu kirjutas lavakujunduse kohta: “œSee kõik on kujundatud kusagil reaalsuse ja abstraktsuse piiril laveerides. Laiaks venitatud mängupinna tõttu on hiire ja kassi vahelised kemplemised, tagaajamised ja kogu tegevus väga dünaamiline ning efektne.” 662

“œPiuks, Mäuks ja tädi Marie” kontrolletendusele järgnenud arutelul ütles V. Kivilo: “œNäib, et tuleb ilus ja menukas tükk. Osatäitjatest Oskar Liigand – tore karakterroll, üks säravaimaid osi. See meelest ei lähe. Tubli, eriti II pooles on ka Maie Toompere.” 663 K. Soosalu on aga kirjutanud näitlejatöödest järgmist: “œSelle lavastuse peategelane on kass Mäuks. Millise fantaasiavälgatusega on ta leitud, millise huumorimeelega teostatud ja millise näitlejameisterlikkusega Oskar Liigandil mängitud! Tema suur kollane kõuts on paheline. Kui ilusasti tema rohelised hiilgavad silmad pulkadena pealuust välja kargavad ning millise neelamisahnusega liigub suur ja ablas suu! See ei ole traditsiooniline hea, pehme, kallis kiisu. Nakatava mängulustiga esitab hiirt Ly Lippur. Väljendusrikkas hääles on kelmikust ja kaastunnet, õrritamishimu ja hirmu. Maie Toompere hiir /.../ jääb rohkem “œüldse hea ja ilusa hiire” mängimise tasemele. Tädi Marie osas on autor tahtnud näha maski kandvat näitlejat. Nii on lavastaja Krista Kaddaku /Krista Urvet/ ja Helle Laasi ka mängima pannud. /.../ Kaks täiesti erinevat näitlejat tegid osa äravahetamiseni sarnaselt, isegi ühtviisi elutu ja krigiseva hääletooniga. Siit võib välja lugeda lavastaja taotlust esitada tädi Mariet nukuna. ERN: ā€œPiuks, MƤuks ja tƤdi Marieā€¯ (J. TÄ‘epovetski, 1972). Trupp: (ees vasakult) lavamonteerija P. Kuulpak, muusikaala juhataja V. Tarkpea, (istuvad vasakult) nƤitlejad M. Toompere, K. Kaddak (v H. Laas), L. Lippur, (seisavad vasakult) (pea)kunstnik J. Vaus, nƤitleja O. Liigand, inspitsient J.Tischler, valgustaja E. Radik, (taga keskel) lavastaja R. Agur.Kuid mask surus näitlejad ilmselt nii ebamugavasse ja loomuvastasesse olukorda, et kogu füüsis tõmbus krampi. Taotlus, et inimene-nukk suhtleks nukkudega, jooksis liiva. Siiani pole teistes lavastustes näitlejate ja nukkudega koosmängus ansambliühtsus kannatanud.” 664

K. Soosalu esitas küsimuse, kas ei tuleks selleski lavastuses mask ära jätta. Kuigi maskimäng on üks nukuteatri paljudest võimalustest, tundus tollal maskimäng harjumatult ebaloomulik. R. Agur koos kunstnik J. Vausiga aga leidis, et maskimäng on eelkõige “œgroteskimäng, kõrgendatud pingega mäng.” 665 H. Laas: “œLavastaja taotles tädi Marie juures nukulikkust, aga mina ei tabanud seda stiili. Mulle tundus, et ilma maskita oleks tädi palju liikuvam, palju ilmekam. Õhkav tädike – see oleks mulle sobinud. Ma oleksin võinud seda palju koomilisemalt teha, kui minu nägu oleks näha olnud. Ma ei taipa siiani, miks sellel tädil mask ees pidi olema. Aga tükk iseenesest oli maru. Me mängisime seda palju ja ka vabas õhus. Pärast etendust Harju mäel tuli üks tädi ja pahandas, et kas te lõpetate ükskord selle hiirte propageerimise.” 666 O. Liigandi mäletamist mööda oli “œPiuks, Mäuks ja tädi Marie” lavastus, “œmis publikule hästi meeldis. /.../ ja seda lavastust mängiti üle kahesaja korra. Kass oli väga hästi tehtud nukk. /.../ Ja huvitav, kui on hästi temperamentne lugu ja nukk kuulab sõna, siis ka mäng ei väsita nii.” 667

Edasi

 

 

 

Converted from CHM to HTML with chm2web Pro 2.85 (unicode)