II osa. Eesti Riiklik Nukuteater |
NUKUTEATRI KAHEKSAKÜMNENDAD AASTAD
EERO SPRIIT KÜLALISLAVASTAJANA NUKUTEATRIS
Nukuteatri hilisema peanäitejuhi, siis aga külalislavastaja
Eero Spriidi esimene lavastus selles teatris –
Ilmar Trulli jant “Imeline imik ehk
Kaksteist puuda näpusoola” (esietendus 3. juulil 1983) sai
selleks magnetiks, mis täiskasvanud ja teismelise publiku
Nukuteatrisse tõmbas. Oli ilmne, et näitlejad nautisid nii I.
Trulli teksti, T. Raadiku muusikat kui ka tundsid rahuldust tööst
külalislavastajaga.
“Imelises imikus” leidsid kajastamist sellised aegumatud
vastuolud nagu konflikt vanemate ja vanavanemate vahel jne.
Vanematel ei ole oma laste jaoks aega. Nende jaoks on esmatähtsad
töö, ametiredelil kõrgemale jõudmine ja palju muud tähtsamat
kui laste kasvatamine. Lapsed sokutavad nad vanavanemate kaela.
Sellest “Imelise imiku” lugu vestiski, kujutades endast ühte
rõõmsat laste papa-mamma mängu täiskasvanuile, vürtsitatuna
mõnusa huumori ja groteskiga –jämekoomikani välja.
Laval oli ainult üks suur nukk, imik
Ambroosius, kes sarnanes laste mängunukuga. Ambroosiuse rolli
mängis H. Toompere. Nukuliigutamisel oli talle abiks E. Maremäe. Imikut kantseldasid Tüdruk (mängumamma)
– A. Presjärv ja Poiss (mängupapa) – H. Seljamaa. Ja nad tegid seda lustlikult ja haaravalt
oma lapselikes tunkeriietes. Tõeline mänguhoog saadi sisse aga
alles siis, kui lavale ilmus Vanaema – H. Kõrvits oma rätiku, moonakoti ja suure
trummiga.
R. Agur ütles lavastuse arutelul kunstinõukogus:
“Minu arust on hea, et Eero Spriit oli seda nõus tegema –
seekord oli külalislavastaja töö 100%-liselt hea. Minu jaoks oli
üks probleem – oleksin tahtnud näha rohkem mõtte-elegantsi.
/.../ Muusika on üllatavalt hästi komponeeritud ja teksti
sisse sobitatud. Harri (Kõrvits – E.V.) on bufonaadinäitleja.
Selliseid rolle teeb ta hästi. Nukk on raske ja nõuab Hendrikult
(Toomperelt – E.V.) palju tööd – kui asi läheb vabamaks,
siis tuleb teksti imbivalgemäelik armsus paremini välja.
Kunstnikul (Rein Lauks – E.V.) oli õue mänguplatsi loomine hea
idee. Anu (Presjärv – E.V.) peaks end julgemini ja vabamalt
tundma. Etenduste praktika toob seda julgust.” 913
H. Toompere: “Eero Spriidile pakuti teatri poolt see
materjal välja ja ta võttis sellest suure hasardiga kinni /.../.
Eero Spriidil on väga hea lavalise koomika tunnetus. Ta on
musikaalne, hea liikumistajuga, on tegelnud pantomiimiga. Ja rohkem
ei olegi selle “Imiku” jaoks vaja /.../. Seal oli palju laulu.
Oli parasjagu sõnakoomikat (seda ta valdab ka hästi) ja
liikumist. /.../ Suureks plussiks oli “Imelise imiku” juures
see, et tegi kaasa Tõnu Raadik. Tema tegi lavastusele ka muusika.
Tõnu valdab mitut instrumenti. Ta õpetas mindki selle lavastuse
tarvis kontrabassi mängima.” 914
V. Luup: “” Imeline imik” on üks tore ja
lõbus asi ja ta on publikule hästi läinud, kui näitlejad on
enam-vähem vormis olnud. Pretensioonikamate tükkidega peab vahe
väike olema või paar etendust järjest mängitama, et asi käima
läheks. Niisuguse estraadliku “Imikuga” on aga asi vastupidi
– seal peab natuke vahet olema, et tekiks uuesti see lust.
Mängurõõm võib ära kaduda, kui teda peab ringreisidel päevast
päeva mängima. /.../ Ega meil alati külalislavastajatega pole
õnneks läinud.” 915
“Imeline imik” võeti publiku poolt hästi vastu ja püsis
täiskasvanuile määratud lavastustest kõige kauem repertuaaris.
9 aasta jooksul mängiti seda 109 korda, sellest statsionaaris 35
korda.
|